Mida kõike tahta

Kuidas leida endas motivatsiooni teha tööd ka jõulude ajal? Kuidas leida endas seda piskut motivatsioonipuhangut, et pidada tööl vastu iga järgnev päev? Kust leida too imepisikene motivatsioonipisik, et minna lihtsalt edasi sellega, millega ma tõesti edasi minna tahan? Kust? Kuidas? Miks mul pole seda vastikumat motivatsiooni? Jeah, egolaksud sain ma kätte: mul olevat juttude järgi head juhiomadused, ma oskavat inimesi motiveerida, ma olevat selline lõbus ega näitavat välja, et mul on kõriauguni kõigest. Vastab see tõele siis või mitte, aga motivatsioon pole küll mul enam ammu, kohe päris ammu, mul enam külas käinud. No nii, kuulge, naljaninad, teeks nüüd nii, et saatke mulle jõuludeks natukenegi motivatsiooni. Noh, väike karbitäis, sellest peaks piisama.

Kui aus olla, pole jõulutunne mind veel üllatanud sel aastal. Jõuludeni on ainult kolm päeva ja ei mingit jõulutunnet! Oleks mul ka nii, et kätte jõuab 1.detsember ja kohe öösel hämmastab mind jõulutunne koos kogu sinnajuurde kuuluva kupatusega. Tunnet ei tulnud, aga vajadus kinke teha tuli küll. Vähemalt ükski positiivne asi selle juures. Kingid said ostetud, pakitud (pakkimise hetk oli selline pisikenegi üleolev hetk, kus tõesti oli tsipa, õige tsipake, tunda, et jõulud on ka minu hinge endale raja teinud). Kõik. Isegi kaarte joonistasin sel aastal. Jeah, kõigile ikka. Isegi kolleegidele. Noh, neile tegin pisikesed kaardid, perele-sugulastele ja teistele, suuremad kaardid. Aga olgem ausad, egas see siis nüüd nii lihtne polnudki, ma mõtlen neid kaarte joonistada ja sinna sisse kirjutada. Mulle meeldis. See on kõik. Mina jäin rahule. Kõik tuli siiski südamest, südamest, teha teistele head, tekitada neis jõulutunnet.

Loomulikult on jõulud natuke ületähtsustatud materialistlikud pühad, aga need on siiski jõulud koos oma traditsioonidega, meeleoluga, muusikaga, kinkidega ja kõige muuga, mis iganes sinna juurde veel kuuluma ei peaks. Hapukapsahautis, verivorstid, kartulipuder, kotletid, keeksid, piparkoogid...! Ja kõik muu. Mina jään sel aastal suure tõenäosusega sellest kõigest ilma - pole tunnet, pole jõule, pole midagi... Lihtsalt aju edastab signaali: ''On jõuluaeg! Oleme rõõmsad ja rõõsad!'' Sellega asi piirdub. Kõik. Punkt. Elu läheb edasi.

Ilmselgelt võib ühel hetkel juhtuda, et jõuludest on savi või võtame seda natuke lõdvemalt. Pole me enam ju 10aastased, kes jõule ootavad ja iga päevaga jõulude lähenedes, kasvab päkapikkudest tekkinud jõulutunne üha enam ja enam. Oleme täiskasvanud. Nagu oleks see vabanduseks, et meil ei tohigi olla jõulutunnet, et meil ei tohi olla oma traditsioone, mida me kogu südamest soovime täita. Et me tõesti võtame jõule nii ükskõikselt. Võib-olla tõesti ühel hetkel võtame, aga ma ei taha seda. Tõesti, minu jaoks on jõulud ainuke nn punane püha, mida ma soovin, et mul oleks kestvalt. Mingilgi viisil.

Lepin olukorraga. Annan alla. Tahan pääseda vabadusse.

Jõuetus on mu keha endasse haaranud. Tükk tüki haaval võtab jõuetus minust väikese killu ja pillub selle mööda ilma laiali. Iga tükk minust on kusagil, kuigi ma ise olen siin. Nõrkemas. Ma olen tugev. Iga naine peab olema tugev. Sest me peame mõtlema nagu mehed, käituma nagu daamid, välja nägema nagu tüdrukud.  Ja naised peavad olema tugevad. Tunnen, et iga päevaga kistakse minust minu tugevus välja. Väljast üks, seest teine.

Ei! Ma ei haletse. Mis te nüüd. Mul on hea meel olla mina ise, mul on hea meel, et olen seal, kus olen, aga lihtsalt mõnikord olen ma sutsuke teelt kõrvale kaldunud ja tegutsenud kiiremalt kui mõelnud (tüüpiline tehniline rike minu juures).


Mis on kodu? On kodu koht, kus on su kott ja mantel? On kodu koht, kus su sisetunne ütleb sulle: '' Kallis, sa oled kodus.'' Või on kodu koht, kus on su kõige kallim/-ad inimene/-sed? Või on kodu paik, kus sa tunned end muretult ja omas mullis? Või on äkki kodu kõik need kokku ja lisaks veel näpuotsatäis muidki pisiasju? Eelkõige ma arvan, et peab olema tunne, et jah, sa tunned, et oled koju jõudnud peale väsitavat päeva. Saad visata oma tuhvlid ja mantli nurka ning olla sina ise. Ei pea teesklema ei pea muretsema. Oled ise ja kõik on ideaalne. Sina ise oma ideaalsusega.


Oh neid mõtteid maailmalõpupäeval. Maailma lõppu ei tulnud. Algab uus maailm. Täitsa uus.

The Real Love

Britt tuli mulle täna hotelli külla oma klassikaaslastega. Ega ta ei lootnud mind näha ja mina olin kah suht üllatunud kui nägin teda. Tegelikult eks tal vedas ikka väga. Olin lobby-baaris pausi andmas ja lõpetasin pausiandmise, kui nägin Brittu. Tema tahtis juba ära minna. Aga kalli saime ikka ära tehtud. See tegi mu päeva rõõmsamaks. Ikka väike armas lapseke tuleb ja üllatab sind. Iga päev seda nalja ju ei juhtu. Väga armas tüdruk on too Britt. Ikka väga armas.

Mida veel? Nagu polekski midagi. Täna tundsin end päris ärakasutatava subjektina. Tegelikult on ju  kohe näha, kes tahab mind ära kasutada ja kes mitte. Nii mõnigi hakkab suhtlema vaid selleks, et midagi saada. Täna kah. Loe vaid ridade vahelt ja tunne inimest natuke rohkem ja asi selge. Õnneks on mul see hea asi, et ma olen liiga, võib-olla natuke isegi LIIGA, palju hõivatud ühte konkreetsesse inimesse.

Ühel oli lõustaraamatu seinale lisatud taoline tsitaat: ''Tõeline armastus - see on hoolitsus. Mitte kirg, ega füüsiline tõmme ja isegi mitte vaimne lähedus. Tõeline armastus - see on loomulik, spontaanne ning siiras vajadus hoolitseda teise eest ja sellele puudub igasugune eesmärk.'' Angel de Kuate. Vat siis. See ongi tõeline armastus ja rohkem pole vajagi.

Poisipea

Juuksuris käisin. Mõtlesin, et pügaks kah oma olematut juuksepahmakat lõppude lõpuks. Mõtlesin, et lasen nii 15-20 senti maha lõigata. Juuksuri juures ütlesin, et võtku 15 sentimeetrit maha. Ma küll mõtlesin, et 15senti pole nii hull kedagist ja nii palju midagist, kui reaalsuses päriselt on. Selle peale saab vaid öelda, et kalkun ka mõtles ja lõpetas ikka supipotis. Nüüd on mul nii lühikesed juuksed, et hoia ja keela! Õlgadeni vaid. Enne olid nagu ikka pikad või nüüd, nüüd aga on mul ju päris poisipea! Isegi patsi ei saa väga teha. Issaristike! - Mul pole juuuukseiiiiid! Ise tahtsin ja ise vingun. Tegelikult olen ma päris rahul. Mõnus on. Nii hea oli ikka, kui juuksur, vabandust - meesjuuksur - mu juustega tegeles. Pesi, palsameeris, lõikas, pani õli pähe ja mida kõike veel. Ikka üle tunni aja sai seal istutud. Vahepeal oleksin peaaegu magama jäänud. Tõsijutt. Vahtisin peeglit ja silmad lihtsalt vajusid ja vajusid kinni. Kohutav. Juuksuri juures ikka magama ei jääks. Tegemist on kõigest minuga. Minul on lubatud kõik see, mis teistel pole. Haa!

Tööl pean ma ikka kõike tegema. See tähendab peaaegu kõike. Täna veeretasin suuri ümmargusi laudu. Tassisin, st lohistasin megaraskeid laudu üksi. Pluss vedisin toolide virnu. Et ma 10liitrist täis kohvitünni üksi tassi, see on igapäevane asi. Öeldi küll, et ma naisterahvas, et ma ei peaks tassima laudu ja toole, et las portjee. Aga ega ma mingi mömm pole! Kuulge - ma olen tugev Eesti naine ja kui tahan ja vaja võtan ka oma mehe selga ja tassin teda. Nii et otsige keegi omasugune kaklemiseks.

Eile sai lõpuks Neti sünnipäeva kah tähistatud. Aga kinki ei saanud ta ikka! - Kink on Viljandis hoiustamisel.

Ja kass lihtsalt tuli mu selja taha ja lebab seal. Oh, seda kõutsi. Armas teine kah.

Pole nagu ammu...

Kümme päeva kahe lapse üksikvanema mängimist sai eile läbi. Jeah, kümme päeva, kaks last, üks täiskasvanu neid valvamas. Tead, raske oli. Ma sain tõesti aru, miks lapsevanemad tahavad mõnikord laste juures ära minna. Jeah, lihtsalt mõnikord on vaja lastest puhkust, kuigi sa neid armastad ja neist hoolid ja nad on sulle väga kallid. Lihtsalt on vaja puhkust. Ei ole lihtne olla kahe teismelise lapse vanemaks. Eriti veel, kui peab tööl käima. Samas on töö väike puhkus lastest ja kodust, kus saab lõõgastuda. Sellega seoses mina tahan endale küll tööd, mis mulle väga meeldib ja mida ma naudin ning mis on sealhulgas ka lõõgastav.

Peale kümmet päeva mõtlesin, et ma tõesti ei taha mitte kunagi enam mitte ühtegi last. Tõesõna. Mõtlesingi nii. Sest mõtelge vaid, mida vanemaks lapsed saavad, seda rohkem probleeme nendega ka tekib. Seepärast mulle ikkagist meeldib vaadata lapsi vanuses 1-7. Nad vähemalt ei pauguta väga palju uksi ning neid saab oma käe järgi ka vormida. Aga ürita sa vormida ümber 10-või 14aastast last. Ega pole just väga kerge.

Tegelikult oli mul ka meeldivaid aegu lastega. Ma pole näiteks never ever mänginud reketit palja jalu lirtsuva rohu sees seni, kuni mu jalad on põlvedeni mudased. Aga Britu ja Otiga ma mängisin. Mängisime veel võrkpalli Brituga. Oleksime peaaegu käinud kolmekesi varjupaigas koeri vaatamas. Mulle meeldis neile süüa teha. Mulle meeldis nendega õppida. Britu vihikut kaunistada ja sinna joonistada. Mulle meeldis Brituga poes käia. Kõige parem on see, et Britt ja Ott jäid ellu ja jäin ka mina ellu. Kuigi pabistasin koledasti, kui midagi oli. Eriti, kui Ott leidis, et ta peab päev enne vanemate tagasitulekut ennast kiilakaks ajama. Ja mis mina teha sain? Mitte midagi. Tegelikult oleksin võinud ju asjad rahulikult läbi rääkida. Seda ma üritasingi. Aga see noormees on ikka kangekaelsus ise. Tõesti.

Need kaks kraaklejat said mulle ikka kalliks küll. Eks ma kiindun suht ruttu. Kurb tunne on ka. On küll vabadus neist kahest, aga siiski on nagu midagi puudu. Pole nende kraaklemist. Pole enam hommikusi helistamisi neile kindlustamaks, et nad on ikka üles ärganud ja kooli lähevad. Britt ei helista enam lihtsalt, et öelda vaid, et ta sai viie, või küsida lihtsalt, kas ma hakkan kodu poole liikuma. Öeldakse, et inimene harjub asjadega keskeltläbi 21 päeva jooksul. Tõsi. Mõnede asjadega ja olukordadega aga harjub kiiremini.

Mis on lapsehoidmise juures halb, ja mida ma lugesin ka ühest raamatust, on see, et laps võib hoidjasse rohkem kiinduda kui vanematesse. Minu eesmärk pole lapsi vanematest võõrandada. Mina soovin, et lapsed armastaksid ja hoiaksid oma vanemaid ja saaksid nendega (väga) hästi läbi. Oeh, ei ole mu hobitöö ikka kerge küll. Kiindud ära ja siis on jokk.

Seda ma polegi vist jõudnud oma kiire elutempo juures jõudnud mainida, et sain hotellis ametikõrgendust kah. Nüüd olen vanemteenindaja ja teenin tsipa rohkem kui enne. Eks vastutust on kah rohkem. Koorem on küll suurem ja tegemist on rohkem, teisalt mulle isegi natuke meeldib. Ma küll kartsin, et ma ei saa hakkama, samas üllatavalt hästi olen toime tulnud. Loomulikult on veel palju asju, mida ma ei tea ja mida ma teadma peaksin. Küll õpin. Ma olen siiski vastutaval kohal olnud kõigest 16 päeva. Vähe. Üritan hakkama saada ja vastu pidada. Eesmärgiks on kogu tiim panna tööle nii, kui vastutavaid kohal pole, saavad nad ilusti hakkama. Saavadki. Ma tean seda. Nad on väga tublid mul.

Midagi veel? Eks neid uudiseid ole veel ja veel, aga ei tea, mida jätta mida võtta. Ahjaa! Britt võttis kasutusele kaks minu sõna: tõhk ja issaristike.
Ja noh, Britt juba igatseb mind ja oli eile terve päev kurb, et mind enam polnud. Vaene väike Britu.


Noh, ja veel miskit? Emmm... Hetkel mitte. See tähendab, kui isegi on, siis ma vist ei jaksa rohkem kirjutada. Tünga saite! Haaa!

Udus

''Unistus on see, mida sa väga tahad, aga mis täide ei lähe,'' kummitab mu peas ikka ja jälle mulle meeldima hakanud lause. Ja ikka ja jälle üritan ma sellega nõustuda. Sel korral üritan mitte nõustuda. Täpselt: üritan mitte. Ma ei tea midagi ette, seega pigem natuke tasakaalukust ja ratsionaalsust ning siis alles: kes viimasena naerab, naerab panemini. Vat siis.

Sain Nordic hotellis nõndanimetatult öeldes ametikõrgendust. Nüüd olen kas teenindusjuht või vanemteenindaja. Täpset ametinimetust ei tea, sest keegi pole mulle lepingut ette näidanud. Vahet pole, oluline on see, et peale kolme kuud töötamist, karmi töötamist, saan kõrgendust. Egas siis see tähenda töökoormuse vähenemist! Tuhkagi! Pean samas vaimus edasi jätkama, pluss tuleb tööd juurde. Pluss sõimata hakkan ka nüüd palju rohkem saama.

Tegin ühe vahva otsuse kah. Paljudele ei pruugi see meelepärane olla. Aga mis siis ikka on? Teen midagi, kritiseeritakse; ei tee midagi, ikka kritiseeritakse. Seega küsimus suurele ringile: mis vahe seal on, kas ma teen või ei tee, kui niikuinii saan igas suunas võtta? No nääte, isegi teie ei tea vastust, veel vähem mina. Seega, las liigun ühe sammugi lähemale oma unistustele. Kuigi ma olen ikka pidevas kahtlustavas-vegeteerivas seisundis. Ja nüüd pean ma pappi välja käima. Ei ole hea just raha tuulde loopida. Peab korralikult ja hoolikalt läbi mõtlema. Teisalt, palju on asju, kus ma tõesti tahan midagi? Ning toda koolitust ma tõesti tahan. Las ma siis saan selle! Las ma saan selle paberi ja ülejäänd on savi. Kahetsema peab ju seda, mis on tegemata jäänud.

Teate, ma usun, et ma olen õnnelik. Õnnelik õnnelikkusest. Kui on ikka teada, kes tõesti toetavad, on tunne hea. Sisemine mina hüppab rõõmust lausa lakke. Sisemine mina murdub, kui näeb, et toetajaskonna põhilised isikud lihtsalt veavad alt. Lootes saada toetust, saad vastu nina.

Elu liigub edasi, see on paratamatus. On viimane aeg hakata ise elu juhtima ja meelde jätta, et täna on mu ülejäänud elu esimene päev. Elu ei juhi meid, meie juhime elu, valides endile teeradu, mis on meile meelepärased. Meie oleme oma elu kujundajad. Me teeme seda, mida tahame, v.a kõik need korrad, kus meil see lihtsalt ei õnnestu...

Laul

Ma leidsin laulu. Kauni laulu. Mõttega laulu. Mulle meeldib. Ma mõtlen samamoodi. Pealkirjaga 'Best I Can' ning esitajaks Art Of Dying (http://www.youtube.com/watch?feature=endscreen&v=39NxFuvc3fg&NR=1) Tonight I feel like the world won't miss me So much to say but there's no one listening If we're alone are we all together in that I threw a penny in a well for wishing And prayed for all the things I think I'm missing A little time is all I really need I am doing the best I can with everything I am Don't you know nobody's perfect Do you understand how hard I'm trying to do the best I can The best I can A second chance to give you something It takes a lifetime to come from nothing I refuse to believe in running away I am doing the best I can with everything I am Don't you know nobody's perfect Do you understand how hard I'm trying for you I am doing the best I can with everything I am Don't you know I think you're worth it Do you understand how hard I'm trying to do the best I can The best I can I got a picture of what matters and I keep it close to my heart It's a little faded but so am I Cause I am doing the best I can with everything I am Don't you know nobody's perfect Do you understand how hard I'm trying for you I am doing the best I can with everything I am Don't you know I think you're worth it Do you understand how hard I'm trying to do the best I can The best I can [3x] The best I can The best I can And I'm doing, oh I'm doing the best I can I am, I'm doing the best, oh the best I can The best I can, oh the best I can Oh I keep doing, keep trying Nääätä, on ju kena laul.

Tarkus

Ma olen nüüd äraütlemata tark! Ma sain oma issilt teada, et nõukaajal tehti osa rublasid paberist kaltsuriidest. Kaltsuriidest saab ju ka paberit teha, mitte ainult puidust. Tegelt oleks see üks ütlemata suur kokkuhoid, kui me hakkaksime tegema üleliigsetest riietest paberit. Miks peaksime vanad riided ära viskama? Kogume kokku ja teeme raha! Vahet ju pole, kas puidu paberit või kaltsu paberist, raha väärtus on niikuinii sama ega muutu. Ainult materjal muutub. Vat siis, kui tark ja intelligentne ma olen. Aitab nüüd mu tarkusest. Mul seda niigi nii vähe, et ma ei saa sellega nii palju ka nüüd hiilata. Muidu hiilgan kogu oma tarkuse ühe korraga ära ja siis hiljem on kutupiilu - netu tarkust. Ja siis ma ei tea, mida ma küll pihta hakkan. Taolise olukorra vältimiseks hoiangi ülejäänud osa oma tarkusest enda teada.

13 ja reede

Ma armusin täna ära. Totaalselt armusin ära. Nii armusin ära, et käisin pea terve päev ringi totakas naeratus näkku kleebitud (tuleb tõdeda, et mul on see totakas naeratus peaaegu alati tööl ees, v.a korrad, kus ma keskendun töö resultaadile ja/kui keegi/miski on suutnud mu enesevalitsemist tasakaalust välja viia). Hotelli hommikusöögi tagumises saalis ta istuski - tema blondid juuksed, sinised silmad ja see meeldiv naeratus... Lausa kütkestus ise. Naeratasin talle. Tema vastas samaga. Oeh, ja ta oli kõigest nii 1-2 aastane... Ei! - ma pole mingi pervo, aga too poisipõnn lihtsalt oli niiiii meeletult armas, et igaüks oleks temasse ära armunud, kui oleks saanud. Pea alati, kui tema laua kanti sattusin, ta naeratas mulle, ma naeratasin vastu. Või pigem tegin kõrvuni ulatuva naeratuse endale näkku. Hommik oli meeletult ilus... Täna tõmmati hammas välja. Polnudki nii valus nagu räägiti. Polnud üldse valus. Tuim tunne oli. Tegelikult viskas mul hambaarsti juures ikka kopa ette ka. Ma istusin hambaarsti majas üle kahe tunni! Alguses käisin röntgenis ära, siis ütles arst mulle, et lisahamba võiks ikka välja tõmmata. Ooookihh. Saatis mu tähtsama tädi juurde, kes väljatõmbamistega tegeleb. Ja siis ma passisin. Ja ootasin. Ja passisin veel. Istusin. Mängisin Angri Birdsi. Siis peaaegu tuligi minu kord. Arsti juures oli naine. Korraga tuli kolm kiirabionklit. Kiire sammuga tulid. Vat, see võttis kõhedaks. Kui nad lõpuks välja tulid kabinetist, oli tädi teadvusetus olekus kanüül küljes ratastoolis. Too vaatepilt oli küll taoline: võta oma seitse asja ja jooooooooooookseeeeeeeee! Päriselt ka. Ma mõtlesin, äkki juhtub minuga ka nii ja mina ei tahtnud, et minuga nii juhtuks. Ja siis pidin juba mina sisse minema... Polnud hull kedagist. Umbes viie minutiga oli mu lisahammas väljas. Uimane tunne oli vaid. Hamba sain endale mälestuseks. Nii armas. Kummaline tunne on, kui hamba taga on põhimõtteliselt auk. Pool mu elust on lisahammas mind kaunistanud, nüüd tõmmati see välja ja ma polegi millegagi enam eriline. Ma ei tulnudki ennem selle peale! - Ma ju ütlesin alati teistele, et mul on lisahammas, kui keegi tahab võib võtta. Nüüd pole enam kellelegi midagi pakkuda. Kurb. Äkki ma muutun nüüd targaks? Vat, see oleks ikka lust küll. Aga mul pole enam mu lisahammast... Nuuuuuuksss. 13 ja reeede tuletab meeelde, et täna pole jälle mu sünnipäääv!

Suvekäik

Mu elu on ikka korralikult rütmist väljas. On küll nagu suvi, aga pole saanud seda õieti nähagi. Mitte, et mõni üksik päev poleks päikselist ja sooja ilma, aga elukorraldus on nagu pea peale keeratud või pööratud või midagi sinnakanti. Ühesõnaga, see suvi ma vist teen vaid tööd ja siis magan ülejäänud aja. Kuigi natukene võiks ju suve ka mingit pidi nautida. Kleidi olen selga saanud küll. Aga midagi enamat... On mul alles karm tööinimese põli. Küll ma jõuan! Alles algas ju juuuuuliiii! Minuga ikka juhtub imelikke asju. Või noh, ma olen koba ja udu ja mida-kõike-veel. Eile suutsin kliendile kogemata mahla peale valada, tegin lihtsalt liiga järsu pööraku ja ma tõesti ei teadnud, et keegi mu selja taga võis olla. Nii need õnnetused juhtuvadki. Teiseks suutsin eile peekoni aluse peekoniga ja kogu rasvaga maha valada. Õnneks nii, et mu papud said ainult väheke rasvaseks. Ja õnneks polnud peekonit väga enam peal, just läksin seda täitma. Täna täitsin kohvitermost ning suutsin end nii ära unustada, et kohvi hakkas kannust juba üle voolama. Normaalsuse tipptaseme supernäidis. Teevi küsis naljaga pooleks, kas ma olen armunud. Armunutega juhtuvad ju igasugu taolised asjad ja siis lihtsalt ütlevad, et kogemata juhtus... Jeah, kogemata juhtub mul kõik. Aga on ju teada tuntud tõde: kõik, mis mu käest maha ei kuku, selle ma viskan maha. Pille ju ütles nii, ega mina siis süüdi pole. Tõetera on selles peidus. Aga aitab naljast ja kirjutamisest, muidu võib juhtuda jälle nii, et ma kirjutan pika romaani valmis ja mitte keegi ei saa mitte midagi aru, mida ma öelda olen tahtnud või mida üldse mu sõnad tähendavad. Võtan hoopistükkis raamatu kätte ja loen selle läbi. Kaua ma ühte raamatut ikka loen! Ja ilge isu on raamatut lugeda... Head lugemist mulllllleeeeee, mu kallllliiiiiiiisssss!

Kiri Iseendale

No minge kukepotile. Päriselt ka. Mis kuu on? Juuni. Mis kuu varsti tuleb? - Juuli. Mis ilm väljas end ilmutab? - Palju vihma ja mitte sentimeetritki päikest. No kuulge! Kas tõesti on viisakas ise küsida ja ise vastata? - Emm, nope, aga minusugustele on see lubatud. SiiskiSiiski, tõdegem nüüd kõik vähemalt endilegi, et taolist ilma ei oota keegi suvelt. Aga mis see Eesti suvi siis ära ka ei ole - kolm kuud kehva suusailma ju vaid. Isegi jaanipäev oli täitsa tüüpiline meie kodumaale - terve kaunis päev vihma täis. Õnneks olin ma omadega outis ja nautisin üksindust. Tegin laupäeval suuuuuure kausitäie puuviljasalatit ja õgisin kõik ära. Ja kohe mõtlesin Netile... Oeh, kunagi tegime ikka suurte kausitäite viisi puuviljasalatit ja siis me lihtsalt sõime kõhud täis. Vat, see oli eluke. Aga küll me veel seda teeme...

Aga nüüd, mu kallid lugejad, on aeg teie seltsist lahkuda ja minna oma teed.

Lugemiseni
Armastusega

Teid tüütav lihtsalt L

Lahkumiskallistus

Eile oli mu viimane tööpäev pagarikojas. Mu pirukaäri sai läbi. Kõik. Lõpp. Finito. Kurb oli natuke. Eriti klientide suhtes, kes ei teadnud, et ma lahkun. See-eest sain ma kallistuse-embuse oma lemmikkliendilt. Tagantjärele mõeldes oli tõesti tegu mu lemmikkliendiga, sest juba esimesel korral asjas ta mind muigama, kuigi ta oli tõsidus ise. Ta saatis mulle ju isegi postkaardi Hispaaniast! Ütlesin talle reedel, et küll ta minu nime veel ajalehes loeb. Ja loebki, heade uudiste alt.
Kas ma kahetsen oma lahkumist pagarikojast? Teate, mitte väga. Natuke küll. Jään igatsema kollektiivi ja seda klätši ja kõike sellega kaasnevat. Ma küll ei näe tulevikku ette ega oska öelda, kas hakkan oma vana töökohta külastama, aga ma üritan. Vähemalt läbi hüpata ikka võib. Mõnikord. Ja Pillele tervist öelda. Ta andis mulle siiski eile mandlibeseesi, mis tal alles olid. Ta ju teab, et need meeldivad mulle ja ma võin neid kilode viisi sisse süüa. Tore aeg oli seal. Aga nüüd on tuuled muutunud...

Uus töökoht, uued suunad, uued mõtte... Kõik, kõik on uus... Nüüd jääb vaid vaadata, kuhu viib tee, mida mööda hakkasin ma käima.

Nõrkuse alatooni tumedad varjud

Pisarad on selleks, et lasta neil vabalt omavoliliselt voolata. Las nad siis voolavad, kui nad nii väga tahavad. Tundmused hoiavad pisaraid kõvasti kinni, mitte ükski neist ei tohi liikuda silmanurgast põsesarnadele, et sealt kiire voolavusega lõua otsast alla prantsatada. Pisarad on nõrkadele nagu magaminegi. Ei, mina ei maga, ei vala pisaraid, tugev Eesti naine teab, mida tohib, mida mitte. Mitte alati ei saa tugev olla. Mitte alati ei saa tundmusi tagasi hoida. Mitte alati ei saa oma hinge piinavat karjatust mitte kuulata. Mitte alati ei saa hoida kinni oma pisarate igatsevast soovist pääseda vabadusse. Ainult ühte ei saa, ei saa nõrkust välja näidata. Peab olema tugev. Tugev enda ja teiste jaoks. Eriti teiste. 

Inimene harjub erinevate asjadega keskeltläbi 21 päeva jooksul. Ka mina harjun. Isegi sügavalt sisse sööbinud harjumustega. Ja isegi tunnetega. Iga algus on raske. Raskused muutuvad kergemaks, kui end igapäevaselt harjutada nendega. Alguses ei suuda loobuda, hiljem ei mõista, kuidas loobumine küll nii raskelt käis. 

Mõnikord on mu suurimaks sooviks võtta taas oma oranž nurka unustatud suur reisikott, toppida see täis eluks hädavajalikke ja mitte hädavajalikke asjandusi, kott kogu raskusega selga vinnata, ning lihtsalt minna oma teed. Taas Hispaania suunas. Või kuhugi mujale. Mis vahe seal on. Reisija minus tärkab ellu. Või on tegemist taas põgenemiskatsega? Oma nõrkuste eest. Olla Nipernaadi. Nautida suve ning sügisel taas minna sinna, kus koldes soojendab elav tuli, kus tuba täidavad südamelähedased hinged, kus peab end taas kätte võtma. Kes ei sooviks vähemalt korragi oma nõrkuste eest põgeneda ükstaspuha, mis suunas. Lihtsalt minna ja olla vaba oma nõrkustest. Jeah, sellega ma tunnistan, et ma olen nõrk. Kohati olen ikka nii meeletult nõrk, et häbi hakkab. Häbi, häbi püksis käbi. Tõesti, nõrgad kohad on kõik teada, eriti üks, ja kuigi ma taipan ja mõistan ja saan aru, et ma ei peaks olema nõrk selles osas, lasen end nõrkusel kanda.

''Tahan olla truu, sest on neid, kes mind usaldavad, tahan olla rikkumata, sest on neid, kes hoolivad, tahan olla tugev, sest on palju, mille nimel kannatada, tahan olla vapper, sest on palju, mida peab julgema teha. Tahan olla sõber kõigile - ka vaenlastele ja üksildastele, tahan anda ja unustada, et andsin midagi, tahan olla alandlik, sest tean, kui nõrk ma olen, tahan vaadata üles ja naerda ja armastada ja tõusta kõrgemale,'' lausus kaunid sõnad Howard Arnold Walter. Lugesin neid sõnud ning tundis, nagu oleksin olnud mina neis sõnades. Sest jeah, ma tean, kui nõrk ma olen.   Need sõnad ei vaja kommentaari, lihtsalt nii see ongi.

Vaata, päikeseloojangusse lendab lind! Tahan ka. Lennata. Lihtsalt lennata kuhugi, kuhu silmapiir ei ulatu. Mis tunne on linnul, kui ta lendab kõrgel taevas? Mida ta näeb? Kas ta näeb sihti või ta lihtsalt lendab? Kas meie, siin maal, tundume linnule ebaoluliste täpikestena, millele ei tasu isegi kõige väiksemat pilku pöörata? Kas ta tunneb südame all rõõmutukseid, kui ta lihtsalt liugleb tiivad siruli taevakaarel? Tahaks lennata, aga näe, kardan kokkupõrget... Ma ei kardaks... 

Teate, mis soov mul on, lihtsalt selline pakatav ihalus on läbinud mu hinge juba viimased nädalad. Selline... Ma ei leia sellele kirjeldamiseks isegi mitte sõnu. Ma tahan ulpida. Ookeanis. Soojas meres. Lihtsalt olla vees käed laiali, silmad kinni ja ulpida, lasta lainetel end kanda. Kuulda kõrvedes merepõhjaliiva tasast häälitsemist ning oma südame kiiret tukslemist. Hingata natuke ärevalt. Ning lõpuks avada silmad ja imetleda imekaunist sinist taevast. Olla üks merega. Ma ei pahandaks, kui ta mind kannaks maast eemale, kaugele, väga kaugele. Ei, ma ei pahandaks. Vesi kannab mind. Ookean tahtis mind endasse neelata, kes olen mina, et saaksin teda keelata... Nii ongi - ma ei ole keegi, et saaks ookeanil end keelata lasta. Las ta mängib minuga. Las ma tunnen end vabana. Ulpida, lihtsalt ulpida on mu soov. Ja nii lahustuvad kõik mu muremõtted soolases vees. Sool ja vesi hävitavad mind neelavad mõtted ja tundmused. 

Viimasel ajal tunnen, et ma ei mõtle õigeid mõtteid. Mu mõtted on valed. Kust ma tean, kas mõtted on valed või õigeid? Ei teagi. Südametunnistus teab. Südametunnistus tunneb, et mu mõtetel on teine alatoon. Pidevalt vabandan enda ja südametunnistuse ees. Mitte kedagi ega midagi ei saa kinni hoida, see on mu põhimõtetest. Lase vabaks. Lihtsalt lasta vabaks. Kõik. 

Lõppu sobitan tundmatu autori luuleread:

Tomorrow is all about destiny.

Till then just let me be me.

Let tomorrow be yours,

not for me.

Till then let me be me.

Life will be life tomorrow.

In dreams I want to live,

dreams are all I want to see.

Till then let me be me.

You want to be someone else.

In a fake world you wish to be.

I gift myself to you,

just let me be me.

Piibelehed

Kimbuke piibelehti kaunistab nüüd meie köögilauda. Ostsin need täna. Piibelehed on mu ühed lemmiklilled, sest need lõhnavad nii meeletult hästi. Pluss nad on nii meeletult ilusad. Ühed kaunimad lilled kogu maal. Lapsepõlves käisime ikka piibelehti metsavilus korjamas. Nüüd aga, saanud peaaegu et linnainimeseks, pole maalesõiduks aega, lillekorjamiseks sealhulgas. Kurb tegelikult. Juba sinilillede korjamist igatsesin. Piibelehed on üldse midagi muud! Piibelehed õied on nii kaitsetud ja õrnad oma suurte lehtede seltsis. Aga mitte kunagi ei saa korjata piibelehti ilma nende suurte lehtedeta. Lehed nagu annaksid kaitse tervele kimbule. Igatahes, aitab tollest ninnunännutamisest, ega mul nii palju aega kah pole, aga ma tegin mitu pilti oma ostetud piibelehtedest, nii et imetlege mu enda ostetud (kuigi hea meelega kirjutaks tolle sõna asemel: korjatud) lillekesi.

Imetabaselt kaunid piibelehed. Lõhna kujutage ise ette. 

Elu tõsiduse karm tõde

Kohati tundun endale liiiga suure latataraleenuna. Ma võin lihtsalt rääkida ja rääkida ja rääkida ja rääkida... Ei, ma ei räägi, ma platran. Platran nagu podisev pudrupott, mis hakkab koheselt üle keema.  Aga ega see ei takista mul edasi padrata. Okitoki, ma võin platramise jätta, aga ma hakkan siis latrama. Latran nagu latataraleenu. Ja ma tõsiselt imestan, kuidas kõrvalseisjad mind taluvad mu plädisemistuhinas. Kõige hullem on asja juures see, et ma mõnikord ei tea ise ka, millest ma räägin. Teen enesestmõistetavalt targalt intelligentse näo pähe ning räägin. Ise arvan, et räägin tarku ja tõsiseid asju, aga tegelt ma lihtsalt tüütan kuulajaid, kes, ma vähemalt usun siiralt, ei kuula pooligi asju, mis mu suust välja lendlevad. Milleks peakski? Ma ise kah ei viitsi kuulata kõike seda, mida mu tahab rääkida. Tihtipeale juhtub too hullu värk, kui mu mõtted ei jõua ette mu imetabasest keelest. Lausalt kohutav! Keel ja suu seavad omaradu sõnu ja lauseid, minu mõtted aga neavad pärast kahe liikuva organismi koostööd. Kohe näha, et mu mõtted on liiga aeglased. Mis teha, kui vanadus pähe kukub...


''Ära mind oota, sest elu ei maga...''



Ei tasu mind oodata. Mõnikord tahan olla liiga iseseisev. Ei suuda taluda mõtet, et sõltun kellestki või millesti, millest kohe üldse ei taha. Sisimuses tean, et saan väga hästi üksi hakkama. Olen saanud ja saan ka edasi. Egoist olen. Tean. Ma pigem ohverdan end teiste nimel, kui lasen teistel enda nimel end ohverdada. Mitte küll alati, aga mõnikord ikka. On kummaline, kui on inimene, kes tegutseb ka Sinu nimel. Kes teeb midagi ainult seepärast, et Sul endal on nii parem. Aga mul ei ole vaja mugavust! Ei! Jeah, tõsiselt, mugavus on hea ja tore, kui aga sellega kaasneb teise inimese ohverdus, siis... Siis hakkab mu vaene südametunnistus tuure üles võtma. Saan ju üksi täitsa vabalt hakkama. Jeah, ma palun mõnikord abi. Teisalt ei palunud ma kelleltki abi oma elu kõige raskemal hetkel. Väike tühine asi, mis pani mind pisaraid valama pea kuuks ajaks. Tugevus. Jõud, mis sundis mind vaikima, ei lubanud isegi mu lobamokast suul end paotada.

Oi, kui tore oleks mõnikord oma mineviku tükke kustutada. Lihtsalt vajuta ''Delete'' ja mälestus lendab prügikasti. Enne soovisin kustuda nii mõnigaid seiku oma mineviku elust. Kõik, mida noorem mina olen teinud ja natuke vanem ja targem mina on halvaks kiitnud. Vanem ja targem mina ei soovi enam midagi kustutada. Ta teab, et kõik halvadki mälestused on pikemas perspektiivis kasuks tulnud. Jääb vaid mälestus ja killukest valu. Jääb vaid mälestuste unistus, mis tulevikku ei pääse ei unistuse ega reaalsuses näol. Olid unistused. Oli palju unistusi. Meeletult-meeletult kauneid ja kaugeid unistusi, millest ei tahtnud lahti lasta. Kadusid säravvärvilised unistused. Kadusid kaugustesse. Haihtusid. Nüüd on mateeria. Nüüd on jäänud igapäeva unistused. Unistused, millest unistab iga teine.
Igaühe unistused on erinevad. Iseloomulikud vaid igale inimesele eraldi. Sinu unistuste tallermaa jääb vaid Sulle, mitte Talle. Sinu unistuste mängumaal mängid vaid Sina ise. Sina üksi. Tema ei saa trügida Sinu unistuste tallermaale, kui just Sa ise ei anna talle suuliskirjalikku luba kasutada Sinuga sama unistuste rada. Võid ju jagada Temaga oma mõnd unistust, aga Sulle jäävad unistused, kuhu Sa ei lase ka neid, keda kõige soojemas südamesopis kõige kallimaks ja lähedasemaks pead. Mõni unistus kuulub ainuüksi ainuisikuliselt vaid Sulle. See jääbki nii. Tahame seda või mitte.
Millest ma unistan? Ma ei tea. Ma tean, mida ma soovin. Aga millest ma unistan? Oii, kuidas ma mäletan oma lapsepõlve unistusi! Nii säravad ja meeldejäävad! Ja nii lapsikud... Ma võisin tundide viisi lihtsalt unistada. Lihtsalt panin silmad kinni ja lasin fantaasial lennelda. Oleksin ma siis unistanud vaid kodus, ei, unistasin koolis, tänaval... Igal pool! Nüüd unistan vargsi.
Tegelikkuses on mul suur unistus. Nii suur, et ajab lausa nutma. Ma tean, mille poole pürgida. Ma tean, et viin unistuse ellu. Mu unistused täituvad ju. Ja jälle ajan ma mingit imalat jama.



Kes ei tahaks end muuta? Igaüks tahab olla veel parem ja veel heldem ja veel... Ilusam? Mina tahan olla veel tõsisem, kui olen. Tahe, mis võib osutuda selle saamisel saatuslikuks. Seega ma ei taha olla tõsisem. Intelligentne ja tark ja korrektne võin olla ma igas olukorras, kui ma vaid ise tahan. Üritage te vaid ise säilitada oma lapselikkust kõrges vanuses.




''Kui ma suureks kasvan, hakkan ma targaks,'' ütlesin ma oma väikeõele mõni aasta tagasi, kui ta küsis, kelleks ma saada tahan. Jeah, ma hakkan targaks, kui ma suureks kasvan, täiskasvanuks saan. Millal see juhtub, ei tea... Ükskord juhtub. Siis käivad inimesed minu juures tarka nõu küsimas. Mina vastan neile, sest tean kõike. Peaaegu kõike. Mida ei tea, selle uurin välja, ning siis tean. Ma tahan olla pärand millelegi või kellelegi.

Reedel helistas üle kolme aasta mulle inimene, tänu kellele avanes mu elu üks olulisemaid uksi. Ta ütles mulle, et ma olen ikka veel selline tore ja lõbus inimene, kes ma olin siis. Palju on muutunud, palju on juhtunud, aga tõesti, ma panen käe südamele ja ütlen, et tänu tollele naisterahvale valisin ma endale just sellise raja, kust ma tagasi pöörata ei mana.


Aitab mu kurtmise lobast! Hetkeks vähemalt. Töö ootab! Valgel ratsul ratsutan tööle nagu oma unistuste tallermaale. Olen oma töö prints valgel hobusel. Muinasjutt.

Lollistuv Lili

Eilne päev. Pagarikoda. Mina leti taga töötamas, kliendiga tegeledes ja naeratades nagu ikka. Uksest astub sisse Jaanus, üks mu lemmikklientidest, ja kohe üle Pagarikoja kostis tema tervitushüüd: ''Tervist, kaunitar!'' No nääd, sellise asja peale kohe ei saa teisiti, kui peab suu kõrvuni venitama. Tegelikkuses on alati nii, kui ikka Jaanus uksest sisse astub, siis ta kohe vist ei saa teisiti, kui rõõmustab, et mina tööl olen. Ikka ta ütleb, et olen kaunitar ning siis veel naerab mu üle. Ja mitte vähe. Eks ma naeran ja norin vastu. Tuleb sinna nooremaid kiusama. Ise on ikka 30 aastat ja pluss peale kah ning naisega ja suuuuuuure kõhuga. Aga ei, siiski on tore, kui on kliente, kes ei esita lolle küsimusi ja lihtsalt teenindavad end ise. Ning võtavad ise lasteküpsiseid... Oh, neid kliente kalleid.

Pagar Pillega tuli taaskord jutuks mu mõistus (kui teil ikka meeles pole, siis mul lihtsalt ei eksisteeri taolist ollust nagu mõistus, aga pidevalt tuleb ta jutuks; karm reaalsus), aga igatahes mina lollistun. Ma ei tea küll, kuhu mul veel lollistuda on, aga ma lollistun ja see on fakt. Edu mulle tolle karmi tegevuse juures... Loodan, et jään ellu.

Nädalavahetus

Taolised nädalalõpud võiksid ju iga nädal olla. Vat, sellised, nagu mul sel korral on olnud. Lihtsalt vapustav! Ja üllatusi täis. Nii palju ilusaid asju on öeldud, nii palju meeldivaid asju on korda saadetud. Jälle midagi, mida vanaduses meenutada ja lastelastelastelastele rääkida (eeldades, et ma elan niiii tohutult kaua, aga arvestades seda, et pensioniiga iga päevaga ikka tõstetakse ja tõstetakse, siis mina ei kavatse küll enne susse taeva poole visata, kui ma ikka vähemalt 10 aastat olen saanud pensionil olla, ja nii ongi. Tehke järgi või makske kinni.). 

Alustan kohe kaugest reedest. Kondiiter Marge ütles mulle, kui oleks võimalik ja kui saaks, annaks ta mulle klienditeenindamises magistrikraadi. Ma olevat lihtsalt nii superluksilt vahva klienditeenindaja, et anna vaid otsad. Too oli terve reedese päeva parim kompliment. Eks mulle on mu klienditeenindamise osas neid komplimente varemgi tehtud. Vähemalt üks asi, millega ma hakkama saan. Ja seda täitsa ise.  Aga tegelikult oli reedese päeva suuuurim üllatus postkaart. Lähen mina Pagarikoja postkasti tühjendama, seal oli ikka Sirp, nagu reedeti alati, mingid arved ja postkaart. Taha oli kirjutatud ''Lilian@pagarikoda''. Ja muu jama ka. Aga all polnud saatjat. Postkaart Hispaaniast ilma saatja andmeteta. Terve päev mõistatasin, kes võis olla 16.05.2012 Hispaanias Malagas. Vat, ei mõelnud välja. Terve päev kummitas mind. Eile vist suutsin selle olukorra lahendada: üks mu klientidest, kes hõõrus mulle pidevalt nina alla, et ta läheb Hispaaniasse. Ma arvan, et too meesterahvas oli ainuke isik, kes seda teha sai, aga ma pole väga kindel. Nii et siiski: mõistatuslik postkaart Hispaaniast ja tolle saatja on küsimärgi all. 

Reedel käis mu töö juurest läbi veel üks armas väike tüdruk. Ta käib ikka seal minuga rääkimas. Enne minekut ta aga seekord küsis, kas kalli saab. No mida veel? See oli nii armas, et pisar oleks peaaegu silma tulnud. Tõesti, kas saab kalli. No ikka saab. Kes siis kallist ära ütleb? Eriti tolle väikese armsa tüdruku oma, kes meenutab mulle mind väiksena. Tegime siis kalli. Ikka armas plikatirts. Ahjaa! Reedel käisin ju kinos kah. 3D'd jõllitasin. ''Men in Black''. Vähemalt sai nalja seal filmis.

Eile oli hea päev. Mõnus puhkus. Mis sa teed, kui eile oli esimene päev kahe päeva jooksul, kus ma ei käinud ei pagarikojas tööl, last hoidmas ega oma uues töökohas proovipäeval. Seega - esimene totaalselt vaba päev kahe nädala jooksul. Ja seda ma nautisin. Käisime esiteks loomaaias, kus olid jääkarud ja hülged ja ahvid ja maod ja... Osad kohad olid ajutiselt külastajatele suletud. Vat see oli kurb. Hakka või pisaraid valama. Aga teiseks sai käidud tivolis. Kolm karuselli sai ära katsetatud. Esimene oli ikka nii kohutavalt hirmus, et anna või otsad. Ma mõtlesin, et kukun sealt alla. Kujutasin ette, et hüppan langevarjuga. Tegelt ka! - see oli nii hirmus, et kui ta korra seisma jäi, lootsin, et ta lõpetab, aga ei! - tema pani edasi tagurpidi! Oii!, milline hirm naha vahele puges. Või hakkan ma lihtsalt vanaks jääma ning taolised kiired ja kohutavalt hirmsad karussellid pole ikka mulle. Mis teha, vanadus hakkab pähe. Teine oli lahja karusell. Pea alaspidi sai küll riputud ja raputatud, nii et naba paljas, aga siiski lahjavõitu. Kolmas karusell ajas südame pahaks. Alguses polnud nagu hullu, aga siis võttis ta tuurid üles ja noh... Pea hakkas aga ikka ringi käima. Lausa vapustav.  Eks ma peale tivolit suutsingi oma söödud hamburgeri välja tulistada. Ikka sealt kaudu, kus ta sisse läks. Aga tegelt ma arvan, et Muumid on buliimikud. Jeah, nad on paksud küll. Arvatakse, et nad on paksud, sest neil pole toidu väljatuleku auku. Ma usun ka seda. Aga mõelge nüüd loogiliselt: kui neil ei tuleks never ever ühtegi sisseläinud toitu välja, siis oleksid nad ju täitsa ära surnud. Seega peab mingi osa toidust siiski välja tulema. Seega arvan mina, et nad on buliimikud. Vat siis. Küll ma olen enda arvates ilgelt tark! 

Täna aga olin taaskord hotellis hommikusöögiteenindajate meeskonnas. Ja nüüd üritan puhata, st puhkaks, kui saaks, aga ma suutsin seelikule kloori kuidagi valada. Seda suudavad ainult parimad, ja mina olen parim... Seega - seni, kuni mul jalad veel all, seni tegutsen! Tegutsema hakkan ma nüüd! Kuigi tegelt tahaks pea padjale panna ning silmad kinni panna ning näha unes seda, mida täna öösel nägin... Ohhhh...

Võõrad suled vol

Ahjaa!  Ma olen juba ühel korral end ehtinud võõraste sulgedega, aga ma pean seda tegema veel ühe korra. Okih, mitte Gabrieliga enam. Nüüd omistan endale võõrad suled Kata ja Jakobi näol. Te lihtsalt ei suuda ette kujutada, milliseid kilde nad maha panevad. Näiteks Katarina ütles mulle kord, et ma ei ole vana, sest mul ei ole meest ega last. Jakob palus mul kord prillid eest ära võtta ning siis ütles, et ma näen ilus välja. No nääte, millised naljaninad nad on! Igatahes, nüüd mõned pildiklipid.

Ja nii lihtsalt on...

Päris Ise

Mu armas, veel praegune kolleeg, suutis mulle taaskord imetabase komplimendi soetada. Nimelt Pagar Pille ütles mulle nii: ''Peab tõdema, et sa näed tunduvalt rumalam välja.'' Vat siis, milliseid komplimente suudab üks inimene mulle teha. Ja nagu juba aru saite, oli too kompliment taaskord mu imetabase mõistuse pihta. Mina ju ei saa sinna midagi teha, et mul selline vigastus külge kleebitud on... Päriselt noh... Pealegi, üritage ise olla minu mõistusega. Ma usun, et iga teine ei saaks sellega hakkama. Peab olema tasemel, et omada taolist mõistusekiirgust nagu mulle on loomupoolest antud. See on see, kui sul on palju õdesi ja sinust lihtsalt läksid nood head geenid mööda. Vabandust, geneetiline defekt.

Vaadake, mõnikord olen ma vägavägaväga tõsine. Tõesti, kohe nii tõsine, et mul hakkab ka hirm, et ma nii kohutavalt tõsine olla suudan. Kohe megasuperhüper tõsine. Tõmbun endasse. Olen kuss. Ei räägi. Iga sõna, mida öeldakse, on nagu löök allapoole vööd, kuigi see pole nii. Mõnikord lihtsalt juhtub nii, et tahan olla tõsine. Mudu kõik naeravad ja on pahased, et ma teen ainult nalja tõsiste asjade üle ka. Ma ei tee seda meelega! Kuigi tegelt, kui on mõni tõsine küsimus, millele peaksin ka tõsiselt vastama, siis nagu automaatkäiguga vahetub mu sisemus ümber, mu mõte blokeerub tõsisuse koha peal, ning minu kerkib esile kloun, kes kohe ei saa teisiti, kui peab mõne krutski viskama. Oma klounistliku käitumisega suudan nii mõnegi inimese enda poole kurjalt vaatama panna. Ka need, kes ei vääri mu klounistliku käitumist ebasobival ajal. Nii võin tõdeda, et ma ei suuda tõsistes olukordades adekvaatselt hakkama saada. Minu paha. Püüan end parandada. Ühel hetkel. Ja tegelt ka, ma ei tee meelega, et ma tõsine olen ega ka seda, et ma naeran liiga palju... Ma üritan end remondimehe kätte viia, äkki parandab ta minu ära. Remont võib vaid kalliks maksma minna. Oiii! Ikka väga palju raha võib see maksma minna. Hakkan rikkaks, siis lähen remondimehe juurde. Seni aga... Lihtsalt kannatage või tehke 180-kraadine totaalne kannapööre ning jookske elu eest hing väljas minema. Tsauhhapakkaahhhaaa!

Aga mina tegin inimesele rõõmu meelt. Tehke järgi või makske kinni. Mõnikord suudan ka mina üllatada. Supraaaiiiizzz!

Ma valin uut töökohta. Noh, arenguruumi mul ju on... Pealegi: ''kaua võib üks inimene teha seda, millest tal on ükskõik'' No nääte! Mõni suudab vägaväga kaua, mina mitte. Kord viskab mulle ka kopa ette. Ja siis olen ma nagu põrisev traktor, mis mööda põldu kihutab ja teeb põka-põka-põkka-põrrrrrauhhh!

Ahjaa! Ma ei saa ju unustada kõige tähtsamat asja, mis mu uue töökoha ühele uksele on kinnitatud. Uksel on silt: ''WELCOME HOME''. No nääte, nagu läheks koju. Tunne on küll selliste killas. Ja ma olen seal vaid kaks korda käinud. Aga seal saab ju hommikuti täitsa tasuta süüa nii hõrkusi roogi, et lausa lust hakkab mu südamel seda luksust nähes. Puuviljad, praetud viinerid, seened, kodujuust, sink, juust, pannkoogid, praemuna, head kohvi, putru moosiga, croissante, teisi saiakesi, müslit, krõbuskeid, jogurtit... Nimekiri tuleks lihtsalt öeldes lõputu. Kui näituseks võtta, et esimesel hommikul sõin vaid kausi müslit, siis täna olin targem ja võtsin kodujuustu, värsket kurki, kadaka juustu, praetud tomatit, kukli ja kõige peamise asja - suure tassi musta kohvi. Ärge nüüd arvake, et ma kogu suure taldriku toitu täis kuhjasin. Igast asjast sutsuke vaid. Noh, kurki oli tõesti natuke palju. Ahjaa! Ühtesi saiakesi võtsin ka. Aga need olid nii pisikesed. Üks oli moosiga, teine kreemiga. Mõnusad. No näete siis, seda kõike saab maakeeli öeldes ilma rahalise maksevahendita.

Arenguruumi mul on, aga teate, hetkel võin öelda, et HETKEL VEEL olen ma oma valikuga rahul. Süda küll tahab natuke kriipida, aga küll ma talle näitan veel! Püüdku vaid.



Nalja tahate kuulda? Ilmselgelt mitte. Pealegi ei jõuaks ma nii kõvasti karjuda, et kõik seda kuuleksid. Pluss tegelt pole üldse tegemist naljaga. Mis ma öelda tahan on see, et mina ei mängi enam Ilmaga. Ja nii jääbki. Mõelge ise, täna hommikul säras niii lõõskav päike, et anna või otsad, oli nii soe, et inimesed leemendasid higist, aga nüüd... Sajab lauspaduvihma. On see siis normaalne? Eh, on. See on ju Eesti ilm... Nautigem seda!




Kuulake seda http://www.youtube.com/watch?v=A0tPvKeXNPo&feature=related.

Päriselt ka...

Ma peaksin hetkel tööd tegema. Pirukaid ja saiu müüma ja klientidega suhtlema ja neile oma kõige ilusamat naeratust naeratama, aga selle asemele mängin ma jälle haiget. Tase lihtsalt. Teist korda selle aasta jooksul, kui olen suutnud haigeks jääda. Ja mööda pole sellest aastast läinud rohkem kui neli kuud ja natuke peale. Ma olen tavaliselt aastas korra haige. Ja seda ka mõni päev järjestikku vaid. Ja arst ütles mulle reedel, et mul on angiin. No tervist. Okih, algeline angiin, aga kas see muudab asja? Arst on mul ka naljakas. Ütles, et ma ei tohi ühtegi toitu külmakapist võtta ja süüa. Toit ja jook peavad olema soojad ja puha. Jäätist ei tohi ka süüa. Aga arst oleks pidanud osanud ette näha, et mina ei kuula alati vanemaid ja targemaid. Tõesti, arsti juures olles mõtlesin, et ma kuulan sõna ja ei söö midagi külma ja puha. Nagu et oleksin tubli või nii. Minus murdus miski. Murdus kui kuivanud õlekõrs. Ma tundsin, et ma ei saa ka sel korral iseendale vastu hakata ning mitte süüa kõike seda, mida ma tahan. Ilmselgelt süüa kõike, mida arst on keelanud. Hea asi selle juures on, et ma jäin truuks iseendale. On ju positiivne? Pealegi ma võtan vähemalt neid antibiootikumegi, milled arst mulle välja kirjutas. Juba see on suur vastutulek minu poolt. Ja igaüks, kes mind vähegi teab, v.a ma ise, teab, et taoline tegu on minu kohta suur eneseületus. Minu jaoks on need rohud ja värgid niikuinii vaid selleks, et neid 1. valesti võtta, kas siis valel ajal või vales koguses, 2. mitte absoluutselt tarbidagi. Ma tean, et ma olen paha inimene. Näete ju isegi.

Reedel pean taas arsti juurde minema. Kuna arst ei ole minuga pidevalt koos, siis mina vaid noogutan ja ütlen, et tegin kõik täpselt nii, nagu arst mulle ette ütles. Mina pole siis süüdi, et haiguslehel olles mu  ravi pole mõjunud. Ma tean, ma olen vastik. Endal hakkab ka halb juba. Südametunnistus kogub juba tuure. Aiaiaiii. Kuhu ma nii välja jõuda tahan...? Brasiiliasse? Jeah, küll ma sellise suhtumisega ka kord sinna jõuan. Uskuge mind. Mina juba suudan. Ma olen ju lootusetu.

Mõelge ise, kui mu käest kukuvad maha pea kõik asjad, kui ma suudan end igale poole ära lüüa, ennast katki teha, haigeks jääda... Tegelikult pole mina süüdi. Päriselt ka! Asjad lihtsalt ei taha mu käes olla. Nad ise tahavad maailma avastama minna ning lähevad mu käest ära. Ja mina ei löö end meelega ära! Seinad ja uksed ja muud värgid tulevad ise mu tee peale ette. Ise tulevad! Ma näen, et mu ees on vaba tee ning kui mina kõnnin, siis pauhti! on laud poolel mu teel. No näete, mina pole süüdi ju. Ja mina ei tee ise end katki. Asjad ise tahavad mind katki teha. Päriselt ka! Üritage te nüüd kõik minu vastased vastupidist väita. Sest kõik on tõsi, mida mina ütlen. Aamen selle peale.

Ideaalsus

Ligilähedane ideaalile. Nalja teete või? Ma ei ole isegi mitte ligilähedane normaalsusele, nii et ideaalsus jääb minust ikka väga-väga-väääääääääääääääääääääääääga kaugele. Nii et ei ole siin midagist ''ligilähedane ideaalile''. Ja tegelikult, mis asi on ideaalne? Kohe uurime järele. Minu armas eki.ee tuleb abiks. Seal on kirjas taoline värk:''ide.aal+, ide.aalne - täisulik, pairm, FILOS ainult ideedes, inimeste teadvuses eksisteeriv.'' No näete, ideaalsust ei eksisteeri. Või noh, eksisteerib, aga seda vaid iga inimese enda peas, kahe kõrva vahel. Seega on ka ideaalsus igaühel erinev. Minu ideaalsus ei pruugi olla veel Sinu ideaalsus. Seega ideaalsust pole olemas. Ja mida ma sellest järeldan? Ma ei saa olla ligilähedane ideaalile, kui ideaalsust absoluutselt ei eksisteerigi. Ma võin ju väita, et jeah, ideaalne on, kui ma olen selline ja selline ja selline, aga siis tuleb üks ning lükkab ümber kõik, mida mina olen ideaalseks pidanud.

Tegelikult kah, mis on inimestel tolle ideaalsusega? Mehed tahavad ideaalset naist, naised tahavad ideaalset meest. Ja ma usun, et pea kõik soovivad ideaalset elu. Nii, ühe jaoks on ideaalne elu, kui tal on mees, kaks last, koer, kass ja maja suure aiaga. Teise jaoks on ideaalne elu, kui tal on suur kohver täis palju raha, et saaks rännata punktist A punkti B. Kolmanda jaoks on ideaalne elu elada elu lõpuni raamatuid lugedes. Näete, juba sellest, et igaüks kujutab ideaalset elu totaalselt erinevalt näitab, et ideaalsust ei saa võtta üheselt. Ilmselgelt. Nii palju kui on erinevaid inimesi on erinevaid ideaalsuse maastikke. Igaüks meist maalib endale just sellise maastiku, kus ta saab seigelda ja rõõmu tunda oma nn ideaalses elus. Aga paljud meist jõuavad taolisele maalile? Maalile, kus on kõik aina ideaalsus ise? Jeah, me püüdleme sinnapoole. Igaüks erinevaid radu pidi.

Teisalt olete te mõelnud, et ideaalsuse poole püüeldes muutuvad ideaalsused? Me siiski areneme, kasvame, õpime... Alustame väikeste ideaalsustega, ja lõpuks, on meie kujutluspildis sellised ideaalsused, mida ei anna võib-olla isegi mitte hoomata.

Kas me üldse mõistame, mida meie alateadvus meile ideaalsuse koha peal ette söödab? Kas meil on üldse aimugi, kas meid ümbritsev maailm on ideaalne, ja kas on üldse võimalik luua ideaalne Mina, ideaalne Sina, ideaalne Maailm? Selleks võib minna aastaid (või isegi põlvkondi?) jõudmaks sellisele ideaalsuse astmele, mida igaüks meist soovib. Ja alati leidub rahulolematuid...

Ligilähedane ideaalsusele. Käegakatsutav, kuid samas nii meeletult kauge mõiste. Mina ideaalne. Sina ideaalne. Meie ideaalsed. Maailm ideaalsus.

Keerukas

Nimesi ei nimeta ja näpuga ei näita, aga üks tegelinski suutis jälle haigeks jääda. Angiini nimelt. Täpsemalt algelisse angiini. Haiguslehe sain ka. Nüüd ei nädal aega mingit tööd. Olen puhkusel. Seda ma soovisingi ju. Okih, mitte nüüd kohe nii, aga nüüd ongi natuke rohkem aega tegeleda selliste asjadega, millega ma peaksin tegelema. Korteriotsing. Uue töö otsing. Või peaks tõesti seljakoti pakkima ning lihtsalt taaskord hääletama hakkama mingis X-suunas? Mõnikord on see seljakotipakkimise kihk lausa meeletult suur. Tõega suur. Võtaks kätte ja läheks minema. Aga ma ei tee seda. Nope. Mitte seekord. Sel korral jään ma siiski Eesti pinnale. Selleks suveks. Kolm on küll kohtu seadus, aga ma lahkun vaid viimses hädas. Ja küll mina juba tean, millal mu nn kannatuste karikasse viimane piisk langeb. Sinna on veel aega. Hetkel on oluline end säästa. Säästa mõnest inimesest. Mõnest olukorrast. Mõnest käitumismallist. Ja väga paljudest... Ühtedest asjadest, millest ma end väga säästnud pole. Ma saan hakkama. On vaja vaid ruumi ja aega. Ja head plaani. Algplaani tegelt. Lõpp-plaani ma tean. Algust on vaid vaja. Motivatsioonipuudust mul hetkel pole. On nii mõnigi asi, mis mind innustab ja mis mind lausa lükkab takka. Teadjad teavad üht põhilist lükkajat, kuigi too põhiline tõuge mu plaanide muutustele peaks olema teoorias mu toetaja.

Ma ju pole nõrk. Ei ole ju? Täitsa tugevust täis Eesti naine. Ja natuke kangekaelsust kah. Positiivne asi on ka - ma suutsin lõpuks end maha rahustada. Igaüks, kelle soov on mind kuristikku lükata ja verepisaraid valama panna, leppigu sellega, et minu verepisarad on otsa saanud. Ma loodan, et on. Igapäevaselt ümbritsevad mind inimesed, kelle ainus soov on mind murduma panna. Nii näib mulle nende tegevusplaan paistvat. Kas mu kannatamistest pole neile küll olnud? Tundub, et ei. Okih. Ma siis jätkan samas vaimus.

Kätlin ütles nii veebruari kuus midagi taolist, et keegi peab ju mu vanemakohuseid täitma, kui mu enda vanemad seda ei tee. Õigus! Keegi peab ju seda tegema. Näiteks ma ise. Kui latsevanemad ise latsevanema kohustusi ei taha täita, siis on määratud latseke hukule. Ma vist päris hukka pole läinud... Noh, see et mu intelligentsuse tase on natuke nigelavõitu ning mõistus pole mu vanusele järele jõudnud, pole ju päris minu viga...

Muide, kui te näete kedagi hullumeelset brünetti rulluisud jalas ringi tuiamas ning tal on peas selline nägu, nagu ta oleks ilge rulluisuäss, siis teadke, see pole mina... Ausalt, see pole mina. Mina ja igasugused ratastega olevused ei käi käsikäes. Nagu mina ja tehnoloogia. Taolised asjad on ettemääratud hukule.

Õnn

Oleks tore, kui mu taskus oleks üks pisike väikene karvane tegelinski, kes toodab õnne. Alati, kui mu suunurgad allapoole vajuvad, hüppab too pisike Õnneloom mu taskust välja ning oma pisikeste karvaste käpakestega tõstab ta mu suunurgad taas ülespoole. Siis teeb ta mulle pehme pai, annab õrna põsemusi, naeratab veel kord kavalalt ning poeb tagasi mu tasku sügavusse. Ta teeb seda alati, sest kurb ja tõsine mina, pole päris mina ise. Tegemist on täitsa teise inimesega. Aga too väike Õnneloom on teeks päris minu poole. Mõnikord ta kõdistab mind taskus istudes. Et mul ikka meeles oleks, et ka tema eksisteerib. Ma ei tohi teda kordagi unustada. Mõnikord kõdistab ta mind kohe nii tugevalt, et ma puhken lihtsalt naerma. Ma ei saa sinna mitte midagi parata. Ta on mul paras marakrat. Teisalt ta on mulle väga armas. Õnneloom teab alati, millal ta peab mulle end meenutama. Tema pehmed väikesed käpakesed on kõige rahustavama toimega, mis üldse olemas olla saab. Ta on mu õnne hoidja.

Õnn ju ei teki ega kao, õnn muutub ühest olekust teise. Nagu füüsikas energiagagi - energia ei teki ega kao, vaid muutub ühest liigist teise. Nii on ju ka õnnega. Õnn on alati meiega. Me lihtsalt ei lase tal alati särada. Minu Õnneloomake hoiab alati mu õnne. Ma arvan, et igaühel peaks taskus olema täitsa oma Õnneloom. Just selline, nagu igaüks ise soovib. Minu oma on näiteks pisike ja hästi pehme ja pika karvaga. Ta on sirelilillat värvi ning ta nina oma pisike ja must ja niiske. Aga ta silmad... Need on hüpnotiseeriva ja rahustava toimega. Silmad on suured ja selge ookeanisinist värvi. Ja peas on tal kollane juuksetutt, mis ei ole kunagi korras vaid on pidevalt sasipuntras, nagu oleks pidevalt tuule käes. Tal on suured käpad, et venitada mu suu naerule ja kallistada mind alati, kui ma seda kõige enam vajan. Minu Õnneloom on pisike, aga ta on mulle kallis. Sest mitte keegi teine ei suuda teha nii nagu tema. Tegelikult olen ma õnnelik. Välja arvatud hetked, kus ma seda pole. Sest Õnneloom puhkab ka mõnikord.

LapsedLapsedLapsed

Täna oli totaalselt lapsehoidmiste päev. Kaks korda kolme last vaadata, hoida... Oeh, see ületab isegi kõik minu taluvuspiirid. Tegelikult mitte. Polnud ammu väikest Katat ja Jakobit näinud ja täna käisime kinos. ''Looraksit'' vaatasime. Noh, tegelt tahtsin ma salamisi seda ise kah vahepeal vaatama minna, aga see ei mõjutanud mind nii palju, kui mõned muud filmid. Pluss tegelikult, kui nüüd päris aus olla, siis polnudki see nii huvitav kinoelamus kui ma arvasin. Film ise see tähendab. Lapsed aga... Jakob on teada-tuntud kõva häälega lobiseja. Ta on isegi etenduse ajal hakanud näitlejaga rääkima. Kinos ka küll ta hakkas istmel tantsima, küll ta rääkis kõva häälega. Hea, et saalis peale meie vaid mõned üksikud isikud olid. Kata aga ütles, kui mina ütlesin, et ma lausa pean minema ''Jääaeg 4'' vaatama (tolle filmi tutvustus oli enne filmi lausa kaks korda!): ''Ma pean seda filmi vaatama minema.'' Vat, kuidas lapsed sõnasabast kohe kinni haaravad. Meil Kata ja Jakobiga on juba traditsiooniks saanud, et alati, kui kolmekesi linna peale lähme, lähme ka Viru tänava mäkki. Ega siis traditsioone rikkuda saa. Kaks lasteeinet, kaks jäätisekokteili, üks jäätise, teine vanniliga. Traditsiooniline, ja mul on see kõik veel meeles! Pole just raske arvata, kes kõik ülejäägid ära sõi... Õpetasin lollusi kah. Kessee teine ikka neile lollusi õpetab, kui mina seda ei tee. Keegi peab ju neile selgeks tegema, kuidas käivad friikartulid suhu hammasteks. Või lahtise suuga mälumine... Ma tean, et see pole just kõikse kombekamad lauakombed, aga keda see huvitab? Igatahes, mitte mind. Jakob ütles, et tema ei taha koju minna. Ütles, et tema tahab minuga nii kaua jalutada, kuni tema ütleb, et ta enam jalutada ei taha ja alles siis võib emme järgi tulla. Vat siis. Ja kui ema lastele järgi tuli, siis Kata jooksis autosse, aga Jakob hoidis kangekaelselt posti ümbert kinni ja ütles, et tema tahab minuga jääda. Kuidagi moosisin ta ümber ja ta istus autosse. Aga enne pidi ta loomulikult mind kõvasti-kõvasti-kõvasti kallistama ja siis musi ka andma. On alles armas noormees. Tema oli ju ikkagist esimene mees, kes mulle ütles, et ta mind armastab. Tõsiselt armas mees on. Nii väike, aga nii südamesse pugenud. Tegelt olgem siiski ausad, kessee tädi Liinikesele ikka ära öelda saab? Ma olen ju siiski ainuke lapsehoidja neil, kes on sünnipäevadel käinud ja puha... Ei taha küll uhkustada ega midagi, aga eks ma olen parim. Naerge nüüd, ma naeran koos teiega. Ülejäänd päev on väsimust täis topitud. Kas tõesti väsitab lapsehoidmine nii ära? Tegelt mitte. Päike väsitas. Seda nimetan ma reaalsuseks... Halleluuja!

Suvenägu

Kõrvus kajab küsimusi, miks ma midagi ei tee või miks teen ma midagi, mida ma ei peaks tegema. Miks siis? No vat, alguses põhimõtte pärast, hiljem juba seepärast, et sellele nii palju tähelepanu pööratakse. Ma tõesti teeksin asju, mida ma pean tegema ja mida ma tean, et pean tegema, kui mulle seda pidevalt nina alla ei hõõrutaks ning ei küsitaks, miks ma sedasi ei tee. Oiii, ma ajan keerulist juttu. Hea, kui ma ise ka aru saan, millest ma räägin. Aga vat, saan! Ja olen õnnelik kah veel selle üle, et teised aru ei saa ja mina saan... Kukeleeguuu-uuuuu-uuuuuuuuu!


Ma tegin täna tööl oma sõrme veriseks. Haa! Tehke järgi või makske kinni. Igatahes ma pesin kõigest kohvimasina veekanistrit. Ma ei tea, mis seal siis nii teravat oli, igatahes peale selle pesu veritses mu parema käe  keskmine sõrm. Tõesti, tehke järgi. Aga noh, on teada värk, et ma olen omaette tasemel. Kolleeg Pagar Pille ütles ka, et ta parema meelega on minuga tööl. See tähendab minusuguse kummalise inimesega. Ma oleksin ka hea meelega endaga tööl. No kuulge - kessee teine ikka hakkab laulusalmi veeretama töö ajal või ütleb, et hakkame aga nüüd tantsima! Või peitust mängima. See on see, kui miski natuke logiseb peakolu sees...


Andke mulle korter! Paluuuuuuuuuuuuuun! Täitsa ühest korterist piisab. Rohkem pole vaja. Vat, siis ma tantsiks päikesetantsu. Aga äkki peaks enne korteritantsu tantsima? Vat, seepärast ma polegi korterit veel saand, et ma pole veel korteritantsu ju tantsinud. Sedapsi on lood. Homsest, ma loodan, et ma luban, hakkan tantsima toda korteritantsu, siis leian kohe väga kiiresti omale täitsa oma korteri. Ma olen ikka hiilgavalt tark, eks ju?

Pikne!

Lihtsalt üks laul minu ühest lemmikmultikast, sest seda vaatasin ma lapsega kord vist viis korda ühe päeva jooksul ja mul oli see peaaegu, et peas (''Hipiaenge põrutus annab tunda...''). Igatahes too multikas on ''The Cars'' Pikne McQueen peaosas! I laaaaaavvvv juuuuuuuuu, Pikneeee!!! Kukele. Nii hull see asi ka pole, aga multikas on hea. Nüüd siis laul, mudu tuleb lehekülgedepikkune proosatekst ma-ei-tea-ise-ka-mis-loma-ma-ajan-jutust.


Esitan teile Disney The Cars'i lugu - ''Find Yourselfe'': http://www.youtube.com/watch?v=do3EYyVMNf8&feature=related.


Oh, neid aegu kallite lastega...

Võõrad Suled

Ma kohe ei saa teisiti, kui pean natuke end võõraste sulgedega ehtima. Noh, käisin jälle väikest Gabrieli vaatamas/hoidmas ning siis tegime mõned ägedad pildid mu fääänsi telefoonaga. Avalikus kohas neid ei demonstreeri, aga siin ma lihtsal pean neid näitama, kui vahva meil ikka mõnikord on... Ja ma eeldan, et tehakse ikka vahet, kumb on kumb...

Ja Jälle...

Mina lähema hulluks. Täitsa hulluks peast. Kohe nii hulluks et lausa kohe hulluks. Ma veel ei tea miks, aga küll ma selle ka välja mõtlen. Peaasi, et ma hulluks minna saan. Teiste luba ma ei küsigi. Niikuinii öeldakse, et olen peast juba ilma hulluks minemata soe. Sobib. Seega täiesti vabalt võtan kätte ja teen lolluse ära. Kohati on mul tunne, et mu kallis pagarist kolleeg terroriseerib mind. Neljapäeval tegi ta jälle terve hulk mandlibeseed. Ja noh, mina olen kohe ju platsis, kui tehakse beseed või rummikooki või kohupiimataskute täidist või ükstaspuha mida head veel. Nii ma siis terve päeva jooksul lihtsalt käisin ja sõin mandlibeseesi nagu mingi... Beseesöödik. Olengi vist juba besee valmis. Eelmine nädal sõin. See nädal sõin. Tõesti, besee mis besee. Aga mis mina teha saan, et pagar niiiii häid beseesi teeb? Pealegi ta lubab mul neid süüa. Kui ei lubaks, siis ma ei sööks, aga lapsele peab ju keegi süüa ka andma. Pluss, kuna palk ajab naerma, siis peab ju selle peale kohe mitumitumitu beseed ära närima. Mõnusad krõmpsuvad. Lihtsalt kirjeldamatult ideaalsed asjandused on nood beseed... Ma lausa ootan, millal pagar hakkab neile šokolaadi vahele panema, siis ma broneerin terve suure hunniku kohe endale ära. Ahjaa! Üks hea asi on veel - mandlimass. Teate, pagar alati naerab ja ütleb, kui ma kohale jooksen (ja tõesti, ma jooksen, mitte ei jaluta), kui ta 10 kilose mandlimassi anuma lauale tõstab, et ma võtaks ikka kõige suurema lusika. Ma vist istuksin ja sööksin seal seda mandlimassi kah. Kunagi võisin ma meeletus koguses rummikooki süüa. Isu sai vistist sellest täis. Teisalt, kui kondiiter rummikooki teeb, seisan mina truu koerana ikka oma suure lusikaga kõrval ja söön nii, kuis jaksan. Tõesti, selline tunne, nagu hoitakse last nälgas. Ega mulle tõesti süüa kusagil anta... ''Kuum liin kuuleb. Kuidas saan Teid aidata?'' No igatahes on ebanormaalne, et selle nädala jooksul on mulle juba kaks korda helistanud inimesed, kellest ma pole ammu midagi kuulnud, seda esiteks, teiseks kutsuvad nad mind ikka jooma. Noh, või siis klaasi tõstma. Jeah, kindlasti on mul suur soov end täis juua ja laaberdada. Toredad sõbrad. Kuid tegelt, olgem ausad, neid tahaks näha küll, ja küll ma ka näen varsti, kuid tingimusel, et ma ikka tean, mida teen ja et vetsupott pole mu suurim sõber. Pluss ma veel ei teagi, kas on möödas ajad, kui mulle helistati ja ma jooksin? Okih, ega ma alati ka jooksnud, aga mõnikord ikka. Kuhu ma jõudnud olen?! Oiii, kas see tähendab, et ma saan täiskasvanuks? EMMMMEEEEEE! APPPPPIIIIIIIIIII! Ma ei taha täiskasvanuks saada. Ärge lubage mul suureks kasvada. Ma ei taha olla tõsine täiskasvanu, kes ei tea midagi keksumängust, muinasjuttudest ja ma ei tea, millest kõigest veel. Ei, ma nüüd keedan mingi vedeliku kokku, loen sõnad peale ning jäängi igaveseks lapseks. Vat siis. Aga kui ma kunagi suureks kasvan, hakkan ma targaks. Ilmamaa Targaks. Eile käisin kingapoes proovipäeval. Vähema kui kahe tunniga sain aru, et ei, see asi pole mulle. Tundsin, kui sinna jään, jäängi eluaegseks kingamüüjaks. Seda ma ei taha. Kõndisin siis õhtul vihma tibutates kodu poole. Kas sain külma või mis, aga hetkel on tunne, et hakkan kohe surema. Liialdasin - pea lihtsalt valutab natuke otsas. Külm on natuke. Tegin teed ja isegi seda ei taha juua. Õuna närin nagu mingi toiduga pirtsutaja. Jälle. Aitab küll. Ma alles olin natuke tõbine. Kaua võib?!? Aga ei. Lamasklen natuke voodis, võtan rohtu ja õhtul pean veel lapse sünnipäevale komberdama ning peale seda ''Romot & Juliat'' vaatama. Ma loodan, et olen nende kahe sündmuse jaoks piisavalt adekvaatne. Oli siis tõesti nüüd seda ka vaja? Kes tahab mu pead? Kes tahab mu pead? Pea anda ära eriti soodsa hinnaga!!! Kukele.

Õudusunenägud (vigases mitmuse vormis)

Mul hakkab juba hirm tasapisi naha vahele pugema. Mudu ei tule, isegi üksi Portugali suunas hääletades ja tagasi tulles polnud hirm nii suur, kui nüüd. Aasta on kolm kuud ja natuke peale kestnud ja kaks tüdrukut on maha tapetud. Ja mitte niisama ei tapa maha. Enne ikka töötleb ka. Alguses üks väike tüdruk Varvara, kes oli kurat küll (vabandust väljenduse eest, aga mõte jääb ikka samaks) alles 9aastane!, ja nüüd 21aastane Erika. Mingu kukele! Mis toimub? Pole normaalne. Ma tõsiselt ei julge enam isegi Balti jaamast kojugi minna. Kuigi vahemaa pole teab mis pikk. Keskmiselt 10 minutit jalutamist. Juba eile tekkis selline kahtlane tunne, et äkki hüppab keegi nuka tagant välja. Ei juhtund midagi. Kaks natuke purjakilt kõikuvat venekeelt kõnelevat meesterahvast tulid küll vastu, aga polnud hullu - hoidsin hinge kinni, tegin ükskõikse näo pähe ning kõndisin pea püsti edasi. Noh, nagu ma ikka teen, kui mingi kahtlane seltskond/tegelinski vastu tuleb. Teisalt me pole keegi kaitstud nende tõbraste eest, kes hüppavad kusagilt nuka tagant välja. Ja ma tõesti ei viitsi pimedas-hämaras tänaval ringi hiilida nagu luurekass. Aga mis siis kui ma öösel peale pidu tahan kodu minna? Kas ma siis pean mingi suure kööginoa kaasa võtma? Või äkki tõesti pean ma hakkama oma pipragaasi kaasas kandma. Oeh. Sel juhul pean ma väiksema muretsema. See suur on liiga kohmakas.

Lausa kaitsetuks teeb see Eesti riik mind siin. Tõesti, perversseid rekkajuhte ma kah nii palju ei kartnud. Hakkasin nutma või tegin tigeda näo ja ütlesin konkreetselt ''ei'' ja asi edasi lihtsalt ei läinud. Aga Tallinna vahel ma ei hääleta ju saamatult ega oota, et keegi mind kuhugi viiks... Siis ei saa ju keegi öelda, et teed seda või teist või mida iganes ja ma viin su kaugemale ära. Kukele! Sellises olukorras ei küsi keegi sult midagi. Lihtsalt tulevad ja teevad seda, mida ise tahavad. Kuhu me nii jõuame?!? Isegi väikeõe pärast tekib hirm. Mudu on nagu ohutu ja särki-värki. Aga mõelda - saadetakse oma lapsi hommikuti kooli, õhtuti tulevad tagasi. Siiski ei tea kunagi, mis kooliteel juhtuda võib. Olgu too koolitee siis nii pikk või lühike kui tahes. Oiii! - Eesti on perverte korralikult täis. Okih, olgem ausad, enda pärast ma nii väga ei karda, küll mina hakkama saan, ma vähemalt loodan oma sinisilmse naiivsusega seda, aga väikesed lapsed! Kes neid aitab? Nagu too väike Varvara. Kurat. Tõega, ma ei vannu tihti ega palju, aga - türi küll! - kuidas saab mõni lihtsalt nii väikese lapsega sedasi teha?!? Kuidas ta on võimeline? Mis kurat ta peas toimub, et ta üldse sedasi teha saab? Sellisesse maailma ei taha isegi ühtegi last juurde teha. Ja siis räägime, et Eesti iive langeb. No ilmselgelt. Ma ei taha, et mu enda laps näeks sellist vägivalda, et tema võiks olla järgmine vägistamise-tapmise ohver.

Nõme teema, aga nii vastikult päevakohane. Ajab vanduma. Ei, ma ikka pean muretsema endale väiksema pipragaasi, seni teisega läbi ajama, taskunuga enda taskus pidevalt hoidma, pluss tuleb veel kööginuga vööle riputada, kurika kotti toppima... Mida veel? Äkki panen veel raudrüü selga? Noh, kindluse mõttes. Raudrüü vähemalt hirmutab ära. Koliseb too ju mega hirmsalt.

Veel midagi ilusat siin sinise taeva all? Emmm... Nope. Ainult natuke jahe on. Neti ütles, et olen pisikeseks jäänud. Onu Tom ütles, et olen kahvatuks jäänud. Mõõtsime mu ära. Ei ole ma midagi lühemaks jäänud. Täitsa sama pikk. Noh, mõni millimeeter siia-sinna ju maha ei tapa. Aga kahvatuse koha pealt... Ma olen nagu vampiiiiiiiiiiiir! Böööö! Tulen hammustan kaelast ja imen kõik verest tühjaks. Nämmadinämmadinämmmmmm. Kui hea... Tegelt seda ei oska ma kohe öeldagi. See on teise inimese arvamus. Võib-olla liialdasin tõesti tol päeval natuke liiga palju lubjaga... Enam lubjaga nii palju ei mängi. Luban. Või... Ma üritan lubada, et ma üritan mitte enam nii palju lupja endale näkku määrida.



Ja noh, mõni ikka suudab üllatada. Ma ei leia mõnikord isegi sõnu. Vat, kui ikka nähakse pindu teise silmis ja enda silmis palki ei nähta, siis minu sõnad saavad siinkohal otsa. Tõesti. Mina ei ütle enam midagi. Mina tean, miks mina käitun nii nagu käitun. Mina tean oma käitumise tallermaid, v.a mõned erandid, aga põhimõtteliselt küll. Ma ei pea kellegi peale viha, ma lihtsalt ei suuda, mul on lihtsalt kahju. Tõsiselt kahju. Üks peretuttav ju ütles: elu on liiga lühike, et (lähedastega) tülitseda. Ma kannatan palju. Tõesti, ma mõnikord ka ise imestan, palju ma kannatada võin, aga kusagil on minu piir ka. Ja vat siis enam naljaga end välja ei mängi. Kannatusenöör on ühest kohast katkenud. Sellest lõikest ei tasu enne välja teha, kui asi hullemalt käest kisub. Igaüks teab ju tõde, et haavale ei tasu soola peale raputada. Mina tean. Aitab sellest teemast. Sellel pole ju pointi...

Täna paistis isegi päike. Aga vat, see lumi teeb küll hingele haiget... Kus on kevad? Sinililled? Ülased? Lumikellukesed? Oeh, ja tulbid ja nartsissid? Pisar tuleb ju nii silma seest välja...

Kevad!

Mis toimub, kes ütleks, kõik on muutund. hoolimatuks ja ükskõiksemaks. Tõega, mis toimub?!? On nagu kevad või nii ja ilmateade kah valetab - lubas aprillikuuks ilusaid päikselisi ilmasi, aga taevast kallab vaid lund. Ja nagu sellest oleks veel vähe, tehakse lumest veel tuisku kah. Annan nii jälle otsad. Enne jõule oli kõik must ja nüüd - lihavõtetel - on valge. Kuhu maailma ma sündinud olen? Mina enam siin elada ei taha. Suren maha ära. Vat siis. Mina maailma provokatsioonidele ei allu. Näitan, et olen tugevam ja ei tee nii nagu ilm tahab, et teeksin. Nende oma viga, et õigel ajal õiget ilma ei anna. Ja see, et seitsmekümnendatel oli ka aprillis taolist ilma, ei anna õigust sellise ilmaga praegu hoobelda.

Aga mina tegin täna oma vanema õeksekesega esiteks küpsisetorti ja teiseks esimest korda elus pikka poissi porganditega. Esimese korra kohta tuli isegi hea välja. Peab uuesti tegema. Äkki tuleb siis veel parem. Arenguruumi Igatahes näib olevat.

Annan otsad. Kohe präägast. Miks? Niisama, nalja pärast. Kui ise nalja ei tee, ei tee seda ka keegi teine sinu eest. Teada tuntud õpetus.

Lendavad Objektid

Eile kirjutasin ma kokku järgneva teksiloba:

''Teate ju, et linnahallilt tõuseb õhku helikopter. Ikka juba mitusetmet aastat. Ma olen küll linnahalli katusel käinud mitte vähe. Mitte kordagi pole ma näinud seal ühtegi kopterit. Mitte ainsamatki helikopterit kõikide nende aastate jooksul! Tõesti, ma hakkasin juba arvama, et sealt ei tõusegi ükski lendav objekt õhku. Kuni tänaseni. Täna nägin, et sinine kopter võttis tiivad selga ning tõusis õhku! Poleks mul suu kinni olnud, oleksin ma suu lahti lihtsalt silmad punnis jõllitanud tõusvat kopterit, mis vähem kui minutiga oli silmapiirilt kadunud. Ei noh... Oli ka aeg. Nüüd ma vähemalt tean, et linnahalli katuselt võin ma minna kopterisse, ja põgeneda kaugelekaugelekaugele maale ära. Soomest kaugemale ma vist sellega vaid ei saa... Aga ma võin alati ju kopteri ära kaaperdada! Ja siis nt Brasiiliasse lennata. Jaa! Seda teen ma oma järgmises elus. Vähemalt on plaanid paigas...

Madalal sõitvat lennukiobeliskit nägin ka. Siis tuli mulle meelde, et aastaid tagasi, siis kui ma veel lasteaias käisin ja ilmselgelt väga tark olin (ilusam loomulikult ka oma elevandikõrvadega), kujutasin oma lasteaiasõbrannadega ette, et suitsusabas, mis lennuki järgi on ja mida selge ilmaga on väga hästi näha, reisivad koerad ja kassid ja muud loomad. Kas nad ka rääkida oskasid ja kõike muud, seda ei mäleta, aga fakt on see, et meie fantaasia lubas koertel ja kassidel suitsu sees kaugele-kaugele lennata.''

Ja nii ongi...

Karmikäelised Muudatused

Kord eelmise aasta sügisel kirjutasin, et ma ei tari ühtegi meest enne kodu, kui ta pole mind vähemalt kaks kuud suutnud taluda. Karm värk. Ma pean hakkama kas oma sõnu sööma või tõesti hakkama koduuksest sisse laskma üht tegelinskit. Tõesti. Vaadake kas või mu lõustaraamatus toimunud muudatust ning siis võivad asjad klaarimaks muutuda. Okih. Asi on muutunud vastupidiselt sellele, mida ma tavaliselt olen vältida üritanud. See tähendab pikemat aega olen vältida üritanud. Ja nagu ma juba olen maininud, korralikuks olen ka hakanud. Öösiti ei tohi ma tänavatel ringi hulkuda. Tegelt ei tohtinud ma seda ka varem, aga keegi ei ole keelanud ja mina siis käisin. Hääletama ma ka veel niipea üksi ei lähe. Kes teab, äkki tuleb kollionu puu tagant välja ja tahab mu kotti endale ja siis mina pean hirmust värisedes ja püksi lastes oma seljakoti kollionule loovutama ning ise võimalikult kiiresti minema jooksma. Siiski, lubadus on lubadus ja ma ei lähe kuhugi üksi hilja pimedas hulkuma. Teisalt, kui on suvi ja suveööd on valged, siis ma ju võin! Vat näätä - mina ikka suudan ka pea igast olukorrast välja tulla, kui väga tahta. Oiii! Ma olen ikka tasemel. Medalit pole vaja, ma sööksin selle ära.

Mina naeran.

Sina naerad.

Meie naerame.

Teie naerate.

Tema naerab.

Mu mõistus on ikka ära keeranud. Ma parem tõusen kompuutruse tagant püsti ja lähen teen tarka nägu nutumüüri ääres. Oeh.

Midagi hullumeelset

Et ma olen siis nüüd korralik... Eile öösel sain teada, et olen lausa korralik. Ja ma isegi ei teadnud seda. Aga ma olen ju alati korralik olnud! Okih, tegelt mitte. Tegelt ka, kunagi olin ma küll suurem korralikkuse etanool, aga see ei puutu tänasesse päeva. Te ise oleksite ju ka korralikud, kui teil on selleks motivatsiooni! Mul on. Ma vähemalt arvan... Muidu ma ju poleks korralik... Ja ma ei saa mitte metsagi aru, mida ma pablan. Nagu üleväsinud ja ületöötanud idiootsuse hakatis. Hea meelega võtaks kahurväelaste kahurid, rivistaks üles ja vaataks, kas nad suudavad üheaegselt tuld andes minu peakesse teha ringikujulised read? Loomulikult ühesuguse läbimõõduga ja puha... Millised mõttetulvad lasuvad mu peas sel hilisel tunnil, kus ma pole veel sõba silmale saanud. Nagu luuletaja külmas kõledas toas, kus ta ees pooleldi mädanenud laual lebavad vaid nüriks kirjutatud harilik ning loitunud paberite kuhilad. (Ma isegi suudan fantaseerida! Johaidiii! Aga ma jätan selle siinkohal katki. Kaua ma ikka ilusasti fantaseerin. Ja seda veel kaines olekus. Kuigi siinkohal võib tekkida küsimus, kas ma üldse kunagi kaine olen olnud? Vat, minu kainusastet on väga raske mõõta, sest selleks puuduvad kindlad abivahendid. Ja kui pole kainuse astme mõõtjaid, siis ei saa ka kainust ise mõõta. Mainin kohe ära - alkomeeter siinkohal abiks ei tule... Minu kainusaste pole seotud ju siiski alkoholi ega muude psühhotroopsete ainete - või kuidas iganes neid ka ei kutsuta - tarbimise tagajärjel. Asi on isegi minu jaoks liiga segane. Kuigi jeah - mina saan siiski veel aru, mida ma mõtlen ja kirjutada tahan, aga ma arvan, et iga teine lugeja saadaks mu kukele ning ei loeks enam ridagi edasi. Ja ma lausa mõistan neid. Ma ise teeks sama. Haa! See teeb minust mu iseenda reeturi.)

Uinu mu väsinud lind... Väsinud ma väga pole, aga lonksu veini jooks ikka nii... Moe pärast ära. Ma pidin ju korralik olema, aga ma pole korralik ja ma kohe pean kuidagi vastupidist tõestama. Üksi juues? Kui teist võimalust pole, siis kärab see kah... Või äkki peaks tööle hilinema?! See oleks väljakutsuvalt põnev. Aga ei. Seda ei taha ma hetkel kasutada. Mulle hetkel veel meeldib mu töö, kuigi kui aus olla, siis ma peaksin ikkagist selle eest rohkem saama. Ilmselgelt olen ma alapalgatud. Isegi Gaba h0idmise eest saan rohkem. Ja kus on võrdsus? Mina, kui eluaegne demokraat ja võrdõiguslane (ja ma ei saa aru, kas ma kasutan neid kahte sõna hetkel õigesti või valesti, aga mul täiesti savi sellest) ei talu ebavõrdsust ja seda, et ühes kohas saan ma raskema töö eest vähem, kui teises kohas lihtsama töö eest. Kus on loogika? Vabandust - seda pole. Minu elus puudub igasugune loogika. Lootusetu loogika aint ja kõik. Siis ei saagi midagi rohkemat lubada.

Aitab lobast: see on mu elu muinasjutt ja ma tahan näha, kuda ta nüüd edasi suvatseb end lükata. Vat nii.

Kaks ei jää kolmandata

Usute või mitte, aga ma elan oma elumuinasjutus. Ja ükskõik mida ma siia varem ka kirjutanud olen, pitseeritakse kaunisse elevandiluukarva ümbrikusse tallele, et kunagi oleks hea võtta ja meenutada. Aga hetkel... Juba mitumitu nädalat elan ma oma muinasjutus. Jälgin, kuidas ta kulgeb, ise seal sees ekseldes.

Las jätkub see muinasjutt. Las ma kasutan oma muinasjuttu. Las ma naudin oma muinasjuttu. Igaüks on ära teeninud oma Elu Muinasjutu.

Värelevail kätel värelevaid mõtteid

Kas olete mõnikord mõelnud, et tahaks lennata ära kaugustesse? Kuhugi nii kaugele-kaugele, kuhu keegi ei näe, kus keegi kätte ei saa, kus sa oled peidus. Üksi. Oma murede ja rõõmudega. Ei! Sa jätad ka need maha, et ka nemad sind kätte ei saaks. Lihtsalt oled sina üksi. Üksi oma värviseguse mulliga. Istud oma mullis ja mõtled. Mõtled ja imetled kõike seda, mida oma ümber näed. Näed valgust. Eemal sillerdab järve imetabaselt sinine veepind. Kask õõtsub õrnalt puhuva tuule embuses nagu tahtes vastu emmata aga kartes siiski tuule tugevat rammu. Kusagil kostub väikese linnu tasast flööditaolist siristamist. Kaunis vaikne õndsus, mille rikkumine on raskekujuline seaduserikkumine.

Mõnikord tahan ise kasvatada endale helehelehelesinised tiivad, väikesed või suures... Vahet pole, peaasi, et nad oleksid tiivad ja kannaksid mind sinnasamusse kaugesse maailma nurka, kus valitseb looduse vaikne lärm. Just ainult mulle loodud. Tahan lennata. Sinna ära. Ei ole seal mu rõõme. Ei ole sinna taritud mu muresi. Mu hingevaevad jäävad reaalsusesse. Mina ei taha reaalsusesse jääda. Ma ei talu reaalsust neil hetketeil silmanurgaotsaski. Tahan karjuda, joosta ära, kakelda hingevaevadega. Nende peale karjuda. Nad nõrgaks muuta. Suurimaks sooviks on neist vabaneda. Aga ma ei vabane. Nad tulevad minuga kaasa. Nad kõnnivad mu kannul vargsi. Hiilivad. Tunnen nende kohalolekut. Aga nad oskavad end suurepäraselt varjata. Varjuvad varjude taha. Ma kardan neid. Mul on nende ees sügav hirm. Hirmujudinad sees on külmad. Pistnoatorke sarnased kiired, valusad, veritsema ajavad. Ma ei taha neid hingevaevu enam. Jätke mind rahule! Minge, võtke kõik, mida hing ihaldab, aga jätke mind! Jätke mu hing! Ärge rohkem vaevake mu hinge... Ta on niigi vaevatud ja räsitud ja iga väiksemgi vaev viib ta kriisile üha lähemale ja lähemale... ja lähemale... Peadselt hing vähkreb vaevade küüsis. Ei!

Ma kasvatan endale tiivad ja lendan minema. Lendan kaugele-kaugele-kaugele unustustemaale. Oma vikerkaarevärvilise piibelehelõhnalise mulli sisse. Sulen tasapisi silmad. Hingan. Sügavalt ja rahustavalt. Silmalaod värisevad. Hing võbeleb. Sissehingamine. Hinge kinnihoidmine. Vaikselt hinge välja laskmine.

Ma ei aja taga luksust. Milleks? Loomulikult mulle meeldiks omada kõiki asju, mida ma näen ja soovin, aga ega selleks poleks ju luksust vaja. Ma soovin vaid rahulolu. Tahan tunda, et olen rahul. Õnnelik. Ja ma võin olla väga õnnelik mitu päeva pesemata mustades riietes kusagil pärapõrgus. Mul pole õnnelikkusse tarbeks vaja sooja maa mereäärset luksushotellis asuvat sviiti. Nope. Andke mulle meri ja rannaliiv ja ka palmike ja kaardid või doominoo ning ma suudan olla õnnelikum kui luksuses vaevlev tibin. Oeh. Luksus on juba väike pudel puhast külma vett päikeselõõsasel päeval keset maanteed. Luksus on soe dušš peale mitmepäevast pesematust. Luksus on ainuüksi juba see, kui näed eemal lähenemas endale kallist inimest, keda nähes silmanurka kerkib pisar ning suunurk kergitab end naeratuseks üles. Luksus on midagi, mida on sõnadesse raske panna. Luksus pole ainult kallid ehted ja riided, mugav voodi ega mullivann. Ma olen vähenõudlik inimene ja iga pisimgi detail võib muutuda mu jaoks luksuseks. Kalli inimese südametukse. Hindamatult luksuslik. Lähedase inimesega koosistumine vaikides. Luksuslik hetk. Unustatud inimese telefonikõne. Luksuslik meeletunne. Unustatud lauluviis paitab hellitavalt su kõrvu - unustamatult luksuslik korduslaulumeenutus.

Kõik mu ümber magavad. On vajunud rahulikult kaugetele unemaadele. Mina olen veel ärkvel. Kuulan kananahka ihule toovaid laule. ''Ja ma ei tea, kas ma tulengi tagasi...''

On aeg minna ja heita pea padjale. Lasta end kanda unel. Lasen kustuda muredel ja rõõmudel Lasen nad vabaks mõneks hetkeks. Lasen neil otsida uut varjupaika. Aga sisimas ma tean, et hommikuks leiavad nad tagasitee mu juurde. Nagu oleksid nad vaid minu omad. Ja ongi...