Suvekäik

Mu elu on ikka korralikult rütmist väljas. On küll nagu suvi, aga pole saanud seda õieti nähagi. Mitte, et mõni üksik päev poleks päikselist ja sooja ilma, aga elukorraldus on nagu pea peale keeratud või pööratud või midagi sinnakanti. Ühesõnaga, see suvi ma vist teen vaid tööd ja siis magan ülejäänud aja. Kuigi natukene võiks ju suve ka mingit pidi nautida. Kleidi olen selga saanud küll. Aga midagi enamat... On mul alles karm tööinimese põli. Küll ma jõuan! Alles algas ju juuuuuliiii! Minuga ikka juhtub imelikke asju. Või noh, ma olen koba ja udu ja mida-kõike-veel. Eile suutsin kliendile kogemata mahla peale valada, tegin lihtsalt liiga järsu pööraku ja ma tõesti ei teadnud, et keegi mu selja taga võis olla. Nii need õnnetused juhtuvadki. Teiseks suutsin eile peekoni aluse peekoniga ja kogu rasvaga maha valada. Õnneks nii, et mu papud said ainult väheke rasvaseks. Ja õnneks polnud peekonit väga enam peal, just läksin seda täitma. Täna täitsin kohvitermost ning suutsin end nii ära unustada, et kohvi hakkas kannust juba üle voolama. Normaalsuse tipptaseme supernäidis. Teevi küsis naljaga pooleks, kas ma olen armunud. Armunutega juhtuvad ju igasugu taolised asjad ja siis lihtsalt ütlevad, et kogemata juhtus... Jeah, kogemata juhtub mul kõik. Aga on ju teada tuntud tõde: kõik, mis mu käest maha ei kuku, selle ma viskan maha. Pille ju ütles nii, ega mina siis süüdi pole. Tõetera on selles peidus. Aga aitab naljast ja kirjutamisest, muidu võib juhtuda jälle nii, et ma kirjutan pika romaani valmis ja mitte keegi ei saa mitte midagi aru, mida ma öelda olen tahtnud või mida üldse mu sõnad tähendavad. Võtan hoopistükkis raamatu kätte ja loen selle läbi. Kaua ma ühte raamatut ikka loen! Ja ilge isu on raamatut lugeda... Head lugemist mulllllleeeeee, mu kallllliiiiiiiisssss!