Sain Nordic hotellis nõndanimetatult öeldes ametikõrgendust. Nüüd olen kas teenindusjuht või vanemteenindaja. Täpset ametinimetust ei tea, sest keegi pole mulle lepingut ette näidanud. Vahet pole, oluline on see, et peale kolme kuud töötamist, karmi töötamist, saan kõrgendust. Egas siis see tähenda töökoormuse vähenemist! Tuhkagi! Pean samas vaimus edasi jätkama, pluss tuleb tööd juurde. Pluss sõimata hakkan ka nüüd palju rohkem saama.
Tegin ühe vahva otsuse kah. Paljudele ei pruugi see meelepärane olla. Aga mis siis ikka on? Teen midagi, kritiseeritakse; ei tee midagi, ikka kritiseeritakse. Seega küsimus suurele ringile: mis vahe seal on, kas ma teen või ei tee, kui niikuinii saan igas suunas võtta? No nääte, isegi teie ei tea vastust, veel vähem mina. Seega, las liigun ühe sammugi lähemale oma unistustele. Kuigi ma olen ikka pidevas kahtlustavas-vegeteerivas seisundis. Ja nüüd pean ma pappi välja käima. Ei ole hea just raha tuulde loopida. Peab korralikult ja hoolikalt läbi mõtlema. Teisalt, palju on asju, kus ma tõesti tahan midagi? Ning toda koolitust ma tõesti tahan. Las ma siis saan selle! Las ma saan selle paberi ja ülejäänd on savi. Kahetsema peab ju seda, mis on tegemata jäänud.
Teate, ma usun, et ma olen õnnelik. Õnnelik õnnelikkusest. Kui on ikka teada, kes tõesti toetavad, on tunne hea. Sisemine mina hüppab rõõmust lausa lakke. Sisemine mina murdub, kui näeb, et toetajaskonna põhilised isikud lihtsalt veavad alt. Lootes saada toetust, saad vastu nina.
No comments:
Post a Comment