Alustan kohe kaugest reedest. Kondiiter Marge ütles mulle, kui oleks võimalik ja kui saaks, annaks ta mulle klienditeenindamises magistrikraadi. Ma olevat lihtsalt nii superluksilt vahva klienditeenindaja, et anna vaid otsad. Too oli terve reedese päeva parim kompliment. Eks mulle on mu klienditeenindamise osas neid komplimente varemgi tehtud. Vähemalt üks asi, millega ma hakkama saan. Ja seda täitsa ise. Aga tegelikult oli reedese päeva suuuurim üllatus postkaart. Lähen mina Pagarikoja postkasti tühjendama, seal oli ikka Sirp, nagu reedeti alati, mingid arved ja postkaart. Taha oli kirjutatud ''Lilian@pagarikoda''. Ja muu jama ka. Aga all polnud saatjat. Postkaart Hispaaniast ilma saatja andmeteta. Terve päev mõistatasin, kes võis olla 16.05.2012 Hispaanias Malagas. Vat, ei mõelnud välja. Terve päev kummitas mind. Eile vist suutsin selle olukorra lahendada: üks mu klientidest, kes hõõrus mulle pidevalt nina alla, et ta läheb Hispaaniasse. Ma arvan, et too meesterahvas oli ainuke isik, kes seda teha sai, aga ma pole väga kindel. Nii et siiski: mõistatuslik postkaart Hispaaniast ja tolle saatja on küsimärgi all. 
Reedel käis mu töö juurest läbi veel üks armas väike tüdruk. Ta käib ikka seal minuga rääkimas. Enne minekut ta aga seekord küsis, kas kalli saab. No mida veel? See oli nii armas, et pisar oleks peaaegu silma tulnud. Tõesti, kas saab kalli. No ikka saab. Kes siis kallist ära ütleb? Eriti tolle väikese armsa tüdruku oma, kes meenutab mulle mind väiksena. Tegime siis kalli. Ikka armas plikatirts. Ahjaa! Reedel käisin ju kinos kah. 3D'd jõllitasin. ''Men in Black''. Vähemalt sai nalja seal filmis.
Eile oli hea päev. Mõnus puhkus. Mis sa teed, kui eile oli esimene päev kahe päeva jooksul, kus ma ei käinud ei pagarikojas tööl, last hoidmas ega oma uues töökohas proovipäeval. Seega - esimene totaalselt vaba päev kahe nädala jooksul. Ja seda ma nautisin. Käisime esiteks loomaaias, kus olid jääkarud ja hülged ja ahvid ja maod ja... Osad kohad olid ajutiselt külastajatele suletud. Vat see oli kurb. Hakka või pisaraid valama. Aga teiseks sai käidud tivolis. Kolm karuselli sai ära katsetatud. Esimene oli ikka nii kohutavalt hirmus, et anna või otsad. Ma mõtlesin, et kukun sealt alla. Kujutasin ette, et hüppan langevarjuga. Tegelt ka! - see oli nii hirmus, et kui ta korra seisma jäi, lootsin, et ta lõpetab, aga ei! - tema pani edasi tagurpidi! Oii!, milline hirm naha vahele puges. Või hakkan ma lihtsalt vanaks jääma ning taolised kiired ja kohutavalt hirmsad karussellid pole ikka mulle. Mis teha, vanadus hakkab pähe. Teine oli lahja karusell. Pea alaspidi sai küll riputud ja raputatud, nii et naba paljas, aga siiski lahjavõitu. Kolmas karusell ajas südame pahaks. Alguses polnud nagu hullu, aga siis võttis ta tuurid üles ja noh... Pea hakkas aga ikka ringi käima. Lausa vapustav. Eks ma peale tivolit suutsingi oma söödud hamburgeri välja tulistada. Ikka sealt kaudu, kus ta sisse läks. Aga tegelt ma arvan, et Muumid on buliimikud. Jeah, nad on paksud küll. Arvatakse, et nad on paksud, sest neil pole toidu väljatuleku auku. Ma usun ka seda. Aga mõelge nüüd loogiliselt: kui neil ei tuleks never ever ühtegi sisseläinud toitu välja, siis oleksid nad ju täitsa ära surnud. Seega peab mingi osa toidust siiski välja tulema. Seega arvan mina, et nad on buliimikud. Vat siis. Küll ma olen enda arvates ilgelt tark!
Täna aga olin taaskord hotellis hommikusöögiteenindajate meeskonnas. Ja nüüd üritan puhata, st puhkaks, kui saaks, aga ma suutsin seelikule kloori kuidagi valada. Seda suudavad ainult parimad, ja mina olen parim... Seega - seni, kuni mul jalad veel all, seni tegutsen! Tegutsema hakkan ma nüüd! Kuigi tegelt tahaks pea padjale panna ning silmad kinni panna ning näha unes seda, mida täna öösel nägin... Ohhhh...
No comments:
Post a Comment