Õnn

Oleks tore, kui mu taskus oleks üks pisike väikene karvane tegelinski, kes toodab õnne. Alati, kui mu suunurgad allapoole vajuvad, hüppab too pisike Õnneloom mu taskust välja ning oma pisikeste karvaste käpakestega tõstab ta mu suunurgad taas ülespoole. Siis teeb ta mulle pehme pai, annab õrna põsemusi, naeratab veel kord kavalalt ning poeb tagasi mu tasku sügavusse. Ta teeb seda alati, sest kurb ja tõsine mina, pole päris mina ise. Tegemist on täitsa teise inimesega. Aga too väike Õnneloom on teeks päris minu poole. Mõnikord ta kõdistab mind taskus istudes. Et mul ikka meeles oleks, et ka tema eksisteerib. Ma ei tohi teda kordagi unustada. Mõnikord kõdistab ta mind kohe nii tugevalt, et ma puhken lihtsalt naerma. Ma ei saa sinna mitte midagi parata. Ta on mul paras marakrat. Teisalt ta on mulle väga armas. Õnneloom teab alati, millal ta peab mulle end meenutama. Tema pehmed väikesed käpakesed on kõige rahustavama toimega, mis üldse olemas olla saab. Ta on mu õnne hoidja.

Õnn ju ei teki ega kao, õnn muutub ühest olekust teise. Nagu füüsikas energiagagi - energia ei teki ega kao, vaid muutub ühest liigist teise. Nii on ju ka õnnega. Õnn on alati meiega. Me lihtsalt ei lase tal alati särada. Minu Õnneloomake hoiab alati mu õnne. Ma arvan, et igaühel peaks taskus olema täitsa oma Õnneloom. Just selline, nagu igaüks ise soovib. Minu oma on näiteks pisike ja hästi pehme ja pika karvaga. Ta on sirelilillat värvi ning ta nina oma pisike ja must ja niiske. Aga ta silmad... Need on hüpnotiseeriva ja rahustava toimega. Silmad on suured ja selge ookeanisinist värvi. Ja peas on tal kollane juuksetutt, mis ei ole kunagi korras vaid on pidevalt sasipuntras, nagu oleks pidevalt tuule käes. Tal on suured käpad, et venitada mu suu naerule ja kallistada mind alati, kui ma seda kõige enam vajan. Minu Õnneloom on pisike, aga ta on mulle kallis. Sest mitte keegi teine ei suuda teha nii nagu tema. Tegelikult olen ma õnnelik. Välja arvatud hetked, kus ma seda pole. Sest Õnneloom puhkab ka mõnikord.