Värelevail kätel värelevaid mõtteid

Kas olete mõnikord mõelnud, et tahaks lennata ära kaugustesse? Kuhugi nii kaugele-kaugele, kuhu keegi ei näe, kus keegi kätte ei saa, kus sa oled peidus. Üksi. Oma murede ja rõõmudega. Ei! Sa jätad ka need maha, et ka nemad sind kätte ei saaks. Lihtsalt oled sina üksi. Üksi oma värviseguse mulliga. Istud oma mullis ja mõtled. Mõtled ja imetled kõike seda, mida oma ümber näed. Näed valgust. Eemal sillerdab järve imetabaselt sinine veepind. Kask õõtsub õrnalt puhuva tuule embuses nagu tahtes vastu emmata aga kartes siiski tuule tugevat rammu. Kusagil kostub väikese linnu tasast flööditaolist siristamist. Kaunis vaikne õndsus, mille rikkumine on raskekujuline seaduserikkumine.

Mõnikord tahan ise kasvatada endale helehelehelesinised tiivad, väikesed või suures... Vahet pole, peaasi, et nad oleksid tiivad ja kannaksid mind sinnasamusse kaugesse maailma nurka, kus valitseb looduse vaikne lärm. Just ainult mulle loodud. Tahan lennata. Sinna ära. Ei ole seal mu rõõme. Ei ole sinna taritud mu muresi. Mu hingevaevad jäävad reaalsusesse. Mina ei taha reaalsusesse jääda. Ma ei talu reaalsust neil hetketeil silmanurgaotsaski. Tahan karjuda, joosta ära, kakelda hingevaevadega. Nende peale karjuda. Nad nõrgaks muuta. Suurimaks sooviks on neist vabaneda. Aga ma ei vabane. Nad tulevad minuga kaasa. Nad kõnnivad mu kannul vargsi. Hiilivad. Tunnen nende kohalolekut. Aga nad oskavad end suurepäraselt varjata. Varjuvad varjude taha. Ma kardan neid. Mul on nende ees sügav hirm. Hirmujudinad sees on külmad. Pistnoatorke sarnased kiired, valusad, veritsema ajavad. Ma ei taha neid hingevaevu enam. Jätke mind rahule! Minge, võtke kõik, mida hing ihaldab, aga jätke mind! Jätke mu hing! Ärge rohkem vaevake mu hinge... Ta on niigi vaevatud ja räsitud ja iga väiksemgi vaev viib ta kriisile üha lähemale ja lähemale... ja lähemale... Peadselt hing vähkreb vaevade küüsis. Ei!

Ma kasvatan endale tiivad ja lendan minema. Lendan kaugele-kaugele-kaugele unustustemaale. Oma vikerkaarevärvilise piibelehelõhnalise mulli sisse. Sulen tasapisi silmad. Hingan. Sügavalt ja rahustavalt. Silmalaod värisevad. Hing võbeleb. Sissehingamine. Hinge kinnihoidmine. Vaikselt hinge välja laskmine.

Ma ei aja taga luksust. Milleks? Loomulikult mulle meeldiks omada kõiki asju, mida ma näen ja soovin, aga ega selleks poleks ju luksust vaja. Ma soovin vaid rahulolu. Tahan tunda, et olen rahul. Õnnelik. Ja ma võin olla väga õnnelik mitu päeva pesemata mustades riietes kusagil pärapõrgus. Mul pole õnnelikkusse tarbeks vaja sooja maa mereäärset luksushotellis asuvat sviiti. Nope. Andke mulle meri ja rannaliiv ja ka palmike ja kaardid või doominoo ning ma suudan olla õnnelikum kui luksuses vaevlev tibin. Oeh. Luksus on juba väike pudel puhast külma vett päikeselõõsasel päeval keset maanteed. Luksus on soe dušš peale mitmepäevast pesematust. Luksus on ainuüksi juba see, kui näed eemal lähenemas endale kallist inimest, keda nähes silmanurka kerkib pisar ning suunurk kergitab end naeratuseks üles. Luksus on midagi, mida on sõnadesse raske panna. Luksus pole ainult kallid ehted ja riided, mugav voodi ega mullivann. Ma olen vähenõudlik inimene ja iga pisimgi detail võib muutuda mu jaoks luksuseks. Kalli inimese südametukse. Hindamatult luksuslik. Lähedase inimesega koosistumine vaikides. Luksuslik hetk. Unustatud inimese telefonikõne. Luksuslik meeletunne. Unustatud lauluviis paitab hellitavalt su kõrvu - unustamatult luksuslik korduslaulumeenutus.

Kõik mu ümber magavad. On vajunud rahulikult kaugetele unemaadele. Mina olen veel ärkvel. Kuulan kananahka ihule toovaid laule. ''Ja ma ei tea, kas ma tulengi tagasi...''

On aeg minna ja heita pea padjale. Lasta end kanda unel. Lasen kustuda muredel ja rõõmudel Lasen nad vabaks mõneks hetkeks. Lasen neil otsida uut varjupaika. Aga sisimas ma tean, et hommikuks leiavad nad tagasitee mu juurde. Nagu oleksid nad vaid minu omad. Ja ongi...