13 ja reede

Ma armusin täna ära. Totaalselt armusin ära. Nii armusin ära, et käisin pea terve päev ringi totakas naeratus näkku kleebitud (tuleb tõdeda, et mul on see totakas naeratus peaaegu alati tööl ees, v.a korrad, kus ma keskendun töö resultaadile ja/kui keegi/miski on suutnud mu enesevalitsemist tasakaalust välja viia). Hotelli hommikusöögi tagumises saalis ta istuski - tema blondid juuksed, sinised silmad ja see meeldiv naeratus... Lausa kütkestus ise. Naeratasin talle. Tema vastas samaga. Oeh, ja ta oli kõigest nii 1-2 aastane... Ei! - ma pole mingi pervo, aga too poisipõnn lihtsalt oli niiiii meeletult armas, et igaüks oleks temasse ära armunud, kui oleks saanud. Pea alati, kui tema laua kanti sattusin, ta naeratas mulle, ma naeratasin vastu. Või pigem tegin kõrvuni ulatuva naeratuse endale näkku. Hommik oli meeletult ilus... Täna tõmmati hammas välja. Polnudki nii valus nagu räägiti. Polnud üldse valus. Tuim tunne oli. Tegelikult viskas mul hambaarsti juures ikka kopa ette ka. Ma istusin hambaarsti majas üle kahe tunni! Alguses käisin röntgenis ära, siis ütles arst mulle, et lisahamba võiks ikka välja tõmmata. Ooookihh. Saatis mu tähtsama tädi juurde, kes väljatõmbamistega tegeleb. Ja siis ma passisin. Ja ootasin. Ja passisin veel. Istusin. Mängisin Angri Birdsi. Siis peaaegu tuligi minu kord. Arsti juures oli naine. Korraga tuli kolm kiirabionklit. Kiire sammuga tulid. Vat, see võttis kõhedaks. Kui nad lõpuks välja tulid kabinetist, oli tädi teadvusetus olekus kanüül küljes ratastoolis. Too vaatepilt oli küll taoline: võta oma seitse asja ja jooooooooooookseeeeeeeee! Päriselt ka. Ma mõtlesin, äkki juhtub minuga ka nii ja mina ei tahtnud, et minuga nii juhtuks. Ja siis pidin juba mina sisse minema... Polnud hull kedagist. Umbes viie minutiga oli mu lisahammas väljas. Uimane tunne oli vaid. Hamba sain endale mälestuseks. Nii armas. Kummaline tunne on, kui hamba taga on põhimõtteliselt auk. Pool mu elust on lisahammas mind kaunistanud, nüüd tõmmati see välja ja ma polegi millegagi enam eriline. Ma ei tulnudki ennem selle peale! - Ma ju ütlesin alati teistele, et mul on lisahammas, kui keegi tahab võib võtta. Nüüd pole enam kellelegi midagi pakkuda. Kurb. Äkki ma muutun nüüd targaks? Vat, see oleks ikka lust küll. Aga mul pole enam mu lisahammast... Nuuuuuuksss. 13 ja reeede tuletab meeelde, et täna pole jälle mu sünnipäääv!