Õudusunenägud (vigases mitmuse vormis)

Mul hakkab juba hirm tasapisi naha vahele pugema. Mudu ei tule, isegi üksi Portugali suunas hääletades ja tagasi tulles polnud hirm nii suur, kui nüüd. Aasta on kolm kuud ja natuke peale kestnud ja kaks tüdrukut on maha tapetud. Ja mitte niisama ei tapa maha. Enne ikka töötleb ka. Alguses üks väike tüdruk Varvara, kes oli kurat küll (vabandust väljenduse eest, aga mõte jääb ikka samaks) alles 9aastane!, ja nüüd 21aastane Erika. Mingu kukele! Mis toimub? Pole normaalne. Ma tõsiselt ei julge enam isegi Balti jaamast kojugi minna. Kuigi vahemaa pole teab mis pikk. Keskmiselt 10 minutit jalutamist. Juba eile tekkis selline kahtlane tunne, et äkki hüppab keegi nuka tagant välja. Ei juhtund midagi. Kaks natuke purjakilt kõikuvat venekeelt kõnelevat meesterahvast tulid küll vastu, aga polnud hullu - hoidsin hinge kinni, tegin ükskõikse näo pähe ning kõndisin pea püsti edasi. Noh, nagu ma ikka teen, kui mingi kahtlane seltskond/tegelinski vastu tuleb. Teisalt me pole keegi kaitstud nende tõbraste eest, kes hüppavad kusagilt nuka tagant välja. Ja ma tõesti ei viitsi pimedas-hämaras tänaval ringi hiilida nagu luurekass. Aga mis siis kui ma öösel peale pidu tahan kodu minna? Kas ma siis pean mingi suure kööginoa kaasa võtma? Või äkki tõesti pean ma hakkama oma pipragaasi kaasas kandma. Oeh. Sel juhul pean ma väiksema muretsema. See suur on liiga kohmakas.

Lausa kaitsetuks teeb see Eesti riik mind siin. Tõesti, perversseid rekkajuhte ma kah nii palju ei kartnud. Hakkasin nutma või tegin tigeda näo ja ütlesin konkreetselt ''ei'' ja asi edasi lihtsalt ei läinud. Aga Tallinna vahel ma ei hääleta ju saamatult ega oota, et keegi mind kuhugi viiks... Siis ei saa ju keegi öelda, et teed seda või teist või mida iganes ja ma viin su kaugemale ära. Kukele! Sellises olukorras ei küsi keegi sult midagi. Lihtsalt tulevad ja teevad seda, mida ise tahavad. Kuhu me nii jõuame?!? Isegi väikeõe pärast tekib hirm. Mudu on nagu ohutu ja särki-värki. Aga mõelda - saadetakse oma lapsi hommikuti kooli, õhtuti tulevad tagasi. Siiski ei tea kunagi, mis kooliteel juhtuda võib. Olgu too koolitee siis nii pikk või lühike kui tahes. Oiii! - Eesti on perverte korralikult täis. Okih, olgem ausad, enda pärast ma nii väga ei karda, küll mina hakkama saan, ma vähemalt loodan oma sinisilmse naiivsusega seda, aga väikesed lapsed! Kes neid aitab? Nagu too väike Varvara. Kurat. Tõega, ma ei vannu tihti ega palju, aga - türi küll! - kuidas saab mõni lihtsalt nii väikese lapsega sedasi teha?!? Kuidas ta on võimeline? Mis kurat ta peas toimub, et ta üldse sedasi teha saab? Sellisesse maailma ei taha isegi ühtegi last juurde teha. Ja siis räägime, et Eesti iive langeb. No ilmselgelt. Ma ei taha, et mu enda laps näeks sellist vägivalda, et tema võiks olla järgmine vägistamise-tapmise ohver.

Nõme teema, aga nii vastikult päevakohane. Ajab vanduma. Ei, ma ikka pean muretsema endale väiksema pipragaasi, seni teisega läbi ajama, taskunuga enda taskus pidevalt hoidma, pluss tuleb veel kööginuga vööle riputada, kurika kotti toppima... Mida veel? Äkki panen veel raudrüü selga? Noh, kindluse mõttes. Raudrüü vähemalt hirmutab ära. Koliseb too ju mega hirmsalt.

Veel midagi ilusat siin sinise taeva all? Emmm... Nope. Ainult natuke jahe on. Neti ütles, et olen pisikeseks jäänud. Onu Tom ütles, et olen kahvatuks jäänud. Mõõtsime mu ära. Ei ole ma midagi lühemaks jäänud. Täitsa sama pikk. Noh, mõni millimeeter siia-sinna ju maha ei tapa. Aga kahvatuse koha pealt... Ma olen nagu vampiiiiiiiiiiiir! Böööö! Tulen hammustan kaelast ja imen kõik verest tühjaks. Nämmadinämmadinämmmmmm. Kui hea... Tegelt seda ei oska ma kohe öeldagi. See on teise inimese arvamus. Võib-olla liialdasin tõesti tol päeval natuke liiga palju lubjaga... Enam lubjaga nii palju ei mängi. Luban. Või... Ma üritan lubada, et ma üritan mitte enam nii palju lupja endale näkku määrida.



Ja noh, mõni ikka suudab üllatada. Ma ei leia mõnikord isegi sõnu. Vat, kui ikka nähakse pindu teise silmis ja enda silmis palki ei nähta, siis minu sõnad saavad siinkohal otsa. Tõesti. Mina ei ütle enam midagi. Mina tean, miks mina käitun nii nagu käitun. Mina tean oma käitumise tallermaid, v.a mõned erandid, aga põhimõtteliselt küll. Ma ei pea kellegi peale viha, ma lihtsalt ei suuda, mul on lihtsalt kahju. Tõsiselt kahju. Üks peretuttav ju ütles: elu on liiga lühike, et (lähedastega) tülitseda. Ma kannatan palju. Tõesti, ma mõnikord ka ise imestan, palju ma kannatada võin, aga kusagil on minu piir ka. Ja vat siis enam naljaga end välja ei mängi. Kannatusenöör on ühest kohast katkenud. Sellest lõikest ei tasu enne välja teha, kui asi hullemalt käest kisub. Igaüks teab ju tõde, et haavale ei tasu soola peale raputada. Mina tean. Aitab sellest teemast. Sellel pole ju pointi...

Täna paistis isegi päike. Aga vat, see lumi teeb küll hingele haiget... Kus on kevad? Sinililled? Ülased? Lumikellukesed? Oeh, ja tulbid ja nartsissid? Pisar tuleb ju nii silma seest välja...