Ma peaksin hetkel tööd tegema. Pirukaid ja saiu müüma ja klientidega suhtlema ja neile oma kõige ilusamat naeratust naeratama, aga selle asemele mängin ma jälle haiget. Tase lihtsalt. Teist korda selle aasta jooksul, kui olen suutnud haigeks jääda. Ja mööda pole sellest aastast läinud rohkem kui neli kuud ja natuke peale. Ma olen tavaliselt aastas korra haige. Ja seda ka mõni päev järjestikku vaid. Ja arst ütles mulle reedel, et mul on angiin. No tervist. Okih, algeline angiin, aga kas see muudab asja? Arst on mul ka naljakas. Ütles, et ma ei tohi ühtegi toitu külmakapist võtta ja süüa. Toit ja jook peavad olema soojad ja puha. Jäätist ei tohi ka süüa. Aga arst oleks pidanud osanud ette näha, et mina ei kuula alati vanemaid ja targemaid. Tõesti, arsti juures olles mõtlesin, et ma kuulan sõna ja ei söö midagi külma ja puha. Nagu et oleksin tubli või nii. Minus murdus miski. Murdus kui kuivanud õlekõrs. Ma tundsin, et ma ei saa ka sel korral iseendale vastu hakata ning mitte süüa kõike seda, mida ma tahan. Ilmselgelt süüa kõike, mida arst on keelanud. Hea asi selle juures on, et ma jäin truuks iseendale. On ju positiivne? Pealegi ma võtan vähemalt neid antibiootikumegi, milled arst mulle välja kirjutas. Juba see on suur vastutulek minu poolt. Ja igaüks, kes mind vähegi teab, v.a ma ise, teab, et taoline tegu on minu kohta suur eneseületus. Minu jaoks on need rohud ja värgid niikuinii vaid selleks, et neid 1. valesti võtta, kas siis valel ajal või vales koguses, 2. mitte absoluutselt tarbidagi. Ma tean, et ma olen paha inimene. Näete ju isegi.
Reedel pean taas arsti juurde minema. Kuna arst ei ole minuga pidevalt koos, siis mina vaid noogutan ja ütlen, et tegin kõik täpselt nii, nagu arst mulle ette ütles. Mina pole siis süüdi, et haiguslehel olles mu ravi pole mõjunud. Ma tean, ma olen vastik. Endal hakkab ka halb juba. Südametunnistus kogub juba tuure. Aiaiaiii. Kuhu ma nii välja jõuda tahan...? Brasiiliasse? Jeah, küll ma sellise suhtumisega ka kord sinna jõuan. Uskuge mind. Mina juba suudan. Ma olen ju lootusetu.
Mõelge ise, kui mu käest kukuvad maha pea kõik asjad, kui ma suudan end igale poole ära lüüa, ennast katki teha, haigeks jääda... Tegelikult pole mina süüdi. Päriselt ka! Asjad lihtsalt ei taha mu käes olla. Nad ise tahavad maailma avastama minna ning lähevad mu käest ära. Ja mina ei löö end meelega ära! Seinad ja uksed ja muud värgid tulevad ise mu tee peale ette. Ise tulevad! Ma näen, et mu ees on vaba tee ning kui mina kõnnin, siis pauhti! on laud poolel mu teel. No näete, mina pole süüdi ju. Ja mina ei tee ise end katki. Asjad ise tahavad mind katki teha. Päriselt ka! Üritage te nüüd kõik minu vastased vastupidist väita. Sest kõik on tõsi, mida mina ütlen. Aamen selle peale.
No comments:
Post a Comment