Eile oli mu viimane tööpäev pagarikojas. Mu pirukaäri sai läbi. Kõik. Lõpp. Finito. Kurb oli natuke. Eriti klientide suhtes, kes ei teadnud, et ma lahkun. See-eest sain ma kallistuse-embuse oma lemmikkliendilt. Tagantjärele mõeldes oli tõesti tegu mu lemmikkliendiga, sest juba esimesel korral asjas ta mind muigama, kuigi ta oli tõsidus ise. Ta saatis mulle ju isegi postkaardi Hispaaniast! Ütlesin talle reedel, et küll ta minu nime veel ajalehes loeb. Ja loebki, heade uudiste alt.
Kas ma kahetsen oma lahkumist pagarikojast? Teate, mitte väga. Natuke küll. Jään igatsema kollektiivi ja seda klätši ja kõike sellega kaasnevat. Ma küll ei näe tulevikku ette ega oska öelda, kas hakkan oma vana töökohta külastama, aga ma üritan. Vähemalt läbi hüpata ikka võib. Mõnikord. Ja Pillele tervist öelda. Ta andis mulle siiski eile mandlibeseesi, mis tal alles olid. Ta ju teab, et need meeldivad mulle ja ma võin neid kilode viisi sisse süüa. Tore aeg oli seal. Aga nüüd on tuuled muutunud...
Uus töökoht, uued suunad, uued mõtte... Kõik, kõik on uus... Nüüd jääb vaid vaadata, kuhu viib tee, mida mööda hakkasin ma käima.
No comments:
Post a Comment