Vaadake, mõnikord olen ma vägavägaväga tõsine. Tõesti, kohe nii tõsine, et mul hakkab ka hirm, et ma nii kohutavalt tõsine olla suudan. Kohe megasuperhüper tõsine. Tõmbun endasse. Olen kuss. Ei räägi. Iga sõna, mida öeldakse, on nagu löök allapoole vööd, kuigi see pole nii. Mõnikord lihtsalt juhtub nii, et tahan olla tõsine. Mudu kõik naeravad ja on pahased, et ma teen ainult nalja tõsiste asjade üle ka. Ma ei tee seda meelega! Kuigi tegelt, kui on mõni tõsine küsimus, millele peaksin ka tõsiselt vastama, siis nagu automaatkäiguga vahetub mu sisemus ümber, mu mõte blokeerub tõsisuse koha peal, ning minu kerkib esile kloun, kes kohe ei saa teisiti, kui peab mõne krutski viskama. Oma klounistliku käitumisega suudan nii mõnegi inimese enda poole kurjalt vaatama panna. Ka need, kes ei vääri mu klounistliku käitumist ebasobival ajal. Nii võin tõdeda, et ma ei suuda tõsistes olukordades adekvaatselt hakkama saada. Minu paha. Püüan end parandada. Ühel hetkel. Ja tegelt ka, ma ei tee meelega, et ma tõsine olen ega ka seda, et ma naeran liiga palju... Ma üritan end remondimehe kätte viia, äkki parandab ta minu ära. Remont võib vaid kalliks maksma minna. Oiii! Ikka väga palju raha võib see maksma minna. Hakkan rikkaks, siis lähen remondimehe juurde. Seni aga... Lihtsalt kannatage või tehke 180-kraadine totaalne kannapööre ning jookske elu eest hing väljas minema. Tsauhhapakkaahhhaaa!Aga mina tegin inimesele rõõmu meelt. Tehke järgi või makske kinni. Mõnikord suudan ka mina üllatada. Supraaaiiiizzz!
Ma valin uut töökohta. Noh, arenguruumi mul ju on... Pealegi: ''kaua võib üks inimene teha seda, millest tal on ükskõik'' No nääte! Mõni suudab vägaväga kaua, mina mitte. Kord viskab mulle ka kopa ette. Ja siis olen ma nagu põrisev traktor, mis mööda põldu kihutab ja teeb põka-põka-põkka-põrrrrrauhhh!
Ahjaa! Ma ei saa ju unustada kõige tähtsamat asja, mis mu uue töökoha ühele uksele on kinnitatud. Uksel on silt: ''WELCOME HOME''. No nääte, nagu läheks koju. Tunne on küll selliste killas. Ja ma olen seal vaid kaks korda käinud. Aga seal saab ju hommikuti täitsa tasuta süüa nii hõrkusi roogi, et lausa lust hakkab mu südamel seda luksust nähes. Puuviljad, praetud viinerid, seened, kodujuust, sink, juust, pannkoogid, praemuna, head kohvi, putru moosiga, croissante, teisi saiakesi, müslit, krõbuskeid, jogurtit... Nimekiri tuleks lihtsalt öeldes lõputu. Kui näituseks võtta, et esimesel hommikul sõin vaid kausi müslit, siis täna olin targem ja võtsin kodujuustu, värsket kurki, kadaka juustu, praetud tomatit, kukli ja kõige peamise asja - suure tassi musta kohvi. Ärge nüüd arvake, et ma kogu suure taldriku toitu täis kuhjasin. Igast asjast sutsuke vaid. Noh, kurki oli tõesti natuke palju. Ahjaa! Ühtesi saiakesi võtsin ka. Aga need olid nii pisikesed. Üks oli moosiga, teine kreemiga. Mõnusad. No näete siis, seda kõike saab maakeeli öeldes ilma rahalise maksevahendita.
Arenguruumi mul on, aga teate, hetkel võin öelda, et HETKEL VEEL olen ma oma valikuga rahul. Süda küll tahab natuke kriipida, aga küll ma talle näitan veel! Püüdku vaid.
Nalja tahate kuulda? Ilmselgelt mitte. Pealegi ei jõuaks ma nii kõvasti karjuda, et kõik seda kuuleksid. Pluss tegelt pole üldse tegemist naljaga. Mis ma öelda tahan on see, et mina ei mängi enam Ilmaga. Ja nii jääbki. Mõelge ise, täna hommikul säras niii lõõskav päike, et anna või otsad, oli nii soe, et inimesed leemendasid higist, aga nüüd... Sajab lauspaduvihma. On see siis normaalne? Eh, on. See on ju Eesti ilm... Nautigem seda!
Kuulake seda http://www.youtube.com/watch?v=A0tPvKeXNPo&feature=related.
No comments:
Post a Comment