LapsedLapsedLapsed

Täna oli totaalselt lapsehoidmiste päev. Kaks korda kolme last vaadata, hoida... Oeh, see ületab isegi kõik minu taluvuspiirid. Tegelikult mitte. Polnud ammu väikest Katat ja Jakobit näinud ja täna käisime kinos. ''Looraksit'' vaatasime. Noh, tegelt tahtsin ma salamisi seda ise kah vahepeal vaatama minna, aga see ei mõjutanud mind nii palju, kui mõned muud filmid. Pluss tegelikult, kui nüüd päris aus olla, siis polnudki see nii huvitav kinoelamus kui ma arvasin. Film ise see tähendab. Lapsed aga... Jakob on teada-tuntud kõva häälega lobiseja. Ta on isegi etenduse ajal hakanud näitlejaga rääkima. Kinos ka küll ta hakkas istmel tantsima, küll ta rääkis kõva häälega. Hea, et saalis peale meie vaid mõned üksikud isikud olid. Kata aga ütles, kui mina ütlesin, et ma lausa pean minema ''Jääaeg 4'' vaatama (tolle filmi tutvustus oli enne filmi lausa kaks korda!): ''Ma pean seda filmi vaatama minema.'' Vat, kuidas lapsed sõnasabast kohe kinni haaravad. Meil Kata ja Jakobiga on juba traditsiooniks saanud, et alati, kui kolmekesi linna peale lähme, lähme ka Viru tänava mäkki. Ega siis traditsioone rikkuda saa. Kaks lasteeinet, kaks jäätisekokteili, üks jäätise, teine vanniliga. Traditsiooniline, ja mul on see kõik veel meeles! Pole just raske arvata, kes kõik ülejäägid ära sõi... Õpetasin lollusi kah. Kessee teine ikka neile lollusi õpetab, kui mina seda ei tee. Keegi peab ju neile selgeks tegema, kuidas käivad friikartulid suhu hammasteks. Või lahtise suuga mälumine... Ma tean, et see pole just kõikse kombekamad lauakombed, aga keda see huvitab? Igatahes, mitte mind. Jakob ütles, et tema ei taha koju minna. Ütles, et tema tahab minuga nii kaua jalutada, kuni tema ütleb, et ta enam jalutada ei taha ja alles siis võib emme järgi tulla. Vat siis. Ja kui ema lastele järgi tuli, siis Kata jooksis autosse, aga Jakob hoidis kangekaelselt posti ümbert kinni ja ütles, et tema tahab minuga jääda. Kuidagi moosisin ta ümber ja ta istus autosse. Aga enne pidi ta loomulikult mind kõvasti-kõvasti-kõvasti kallistama ja siis musi ka andma. On alles armas noormees. Tema oli ju ikkagist esimene mees, kes mulle ütles, et ta mind armastab. Tõsiselt armas mees on. Nii väike, aga nii südamesse pugenud. Tegelt olgem siiski ausad, kessee tädi Liinikesele ikka ära öelda saab? Ma olen ju siiski ainuke lapsehoidja neil, kes on sünnipäevadel käinud ja puha... Ei taha küll uhkustada ega midagi, aga eks ma olen parim. Naerge nüüd, ma naeran koos teiega. Ülejäänd päev on väsimust täis topitud. Kas tõesti väsitab lapsehoidmine nii ära? Tegelt mitte. Päike väsitas. Seda nimetan ma reaalsuseks... Halleluuja!