Eile kirjutasin ma kokku järgneva teksiloba:
''Teate ju, et linnahallilt tõuseb õhku helikopter. Ikka juba mitusetmet aastat. Ma olen küll linnahalli katusel käinud mitte vähe. Mitte kordagi pole ma näinud seal ühtegi kopterit. Mitte ainsamatki helikopterit kõikide nende aastate jooksul! Tõesti, ma hakkasin juba arvama, et sealt ei tõusegi ükski lendav objekt õhku. Kuni tänaseni. Täna nägin, et sinine kopter võttis tiivad selga ning tõusis õhku! Poleks mul suu kinni olnud, oleksin ma suu lahti lihtsalt silmad punnis jõllitanud tõusvat kopterit, mis vähem kui minutiga oli silmapiirilt kadunud. Ei noh... Oli ka aeg. Nüüd ma vähemalt tean, et linnahalli katuselt võin ma minna kopterisse, ja põgeneda kaugelekaugelekaugele maale ära. Soomest kaugemale ma vist sellega vaid ei saa... Aga ma võin alati ju kopteri ära kaaperdada! Ja siis nt Brasiiliasse lennata. Jaa! Seda teen ma oma järgmises elus. Vähemalt on plaanid paigas... Madalal sõitvat lennukiobeliskit nägin ka. Siis tuli mulle meelde, et aastaid tagasi, siis kui ma veel lasteaias käisin ja ilmselgelt väga tark olin (ilusam loomulikult ka oma elevandikõrvadega), kujutasin oma lasteaiasõbrannadega ette, et suitsusabas, mis lennuki järgi on ja mida selge ilmaga on väga hästi näha, reisivad koerad ja kassid ja muud loomad. Kas nad ka rääkida oskasid ja kõike muud, seda ei mäleta, aga fakt on see, et meie fantaasia lubas koertel ja kassidel suitsu sees kaugele-kaugele lennata.''
Ja nii ongi...
No comments:
Post a Comment