Ja Jälle...

Mina lähema hulluks. Täitsa hulluks peast. Kohe nii hulluks et lausa kohe hulluks. Ma veel ei tea miks, aga küll ma selle ka välja mõtlen. Peaasi, et ma hulluks minna saan. Teiste luba ma ei küsigi. Niikuinii öeldakse, et olen peast juba ilma hulluks minemata soe. Sobib. Seega täiesti vabalt võtan kätte ja teen lolluse ära. Kohati on mul tunne, et mu kallis pagarist kolleeg terroriseerib mind. Neljapäeval tegi ta jälle terve hulk mandlibeseed. Ja noh, mina olen kohe ju platsis, kui tehakse beseed või rummikooki või kohupiimataskute täidist või ükstaspuha mida head veel. Nii ma siis terve päeva jooksul lihtsalt käisin ja sõin mandlibeseesi nagu mingi... Beseesöödik. Olengi vist juba besee valmis. Eelmine nädal sõin. See nädal sõin. Tõesti, besee mis besee. Aga mis mina teha saan, et pagar niiiii häid beseesi teeb? Pealegi ta lubab mul neid süüa. Kui ei lubaks, siis ma ei sööks, aga lapsele peab ju keegi süüa ka andma. Pluss, kuna palk ajab naerma, siis peab ju selle peale kohe mitumitumitu beseed ära närima. Mõnusad krõmpsuvad. Lihtsalt kirjeldamatult ideaalsed asjandused on nood beseed... Ma lausa ootan, millal pagar hakkab neile šokolaadi vahele panema, siis ma broneerin terve suure hunniku kohe endale ära. Ahjaa! Üks hea asi on veel - mandlimass. Teate, pagar alati naerab ja ütleb, kui ma kohale jooksen (ja tõesti, ma jooksen, mitte ei jaluta), kui ta 10 kilose mandlimassi anuma lauale tõstab, et ma võtaks ikka kõige suurema lusika. Ma vist istuksin ja sööksin seal seda mandlimassi kah. Kunagi võisin ma meeletus koguses rummikooki süüa. Isu sai vistist sellest täis. Teisalt, kui kondiiter rummikooki teeb, seisan mina truu koerana ikka oma suure lusikaga kõrval ja söön nii, kuis jaksan. Tõesti, selline tunne, nagu hoitakse last nälgas. Ega mulle tõesti süüa kusagil anta... ''Kuum liin kuuleb. Kuidas saan Teid aidata?'' No igatahes on ebanormaalne, et selle nädala jooksul on mulle juba kaks korda helistanud inimesed, kellest ma pole ammu midagi kuulnud, seda esiteks, teiseks kutsuvad nad mind ikka jooma. Noh, või siis klaasi tõstma. Jeah, kindlasti on mul suur soov end täis juua ja laaberdada. Toredad sõbrad. Kuid tegelt, olgem ausad, neid tahaks näha küll, ja küll ma ka näen varsti, kuid tingimusel, et ma ikka tean, mida teen ja et vetsupott pole mu suurim sõber. Pluss ma veel ei teagi, kas on möödas ajad, kui mulle helistati ja ma jooksin? Okih, ega ma alati ka jooksnud, aga mõnikord ikka. Kuhu ma jõudnud olen?! Oiii, kas see tähendab, et ma saan täiskasvanuks? EMMMMEEEEEE! APPPPPIIIIIIIIIII! Ma ei taha täiskasvanuks saada. Ärge lubage mul suureks kasvada. Ma ei taha olla tõsine täiskasvanu, kes ei tea midagi keksumängust, muinasjuttudest ja ma ei tea, millest kõigest veel. Ei, ma nüüd keedan mingi vedeliku kokku, loen sõnad peale ning jäängi igaveseks lapseks. Vat siis. Aga kui ma kunagi suureks kasvan, hakkan ma targaks. Ilmamaa Targaks. Eile käisin kingapoes proovipäeval. Vähema kui kahe tunniga sain aru, et ei, see asi pole mulle. Tundsin, kui sinna jään, jäängi eluaegseks kingamüüjaks. Seda ma ei taha. Kõndisin siis õhtul vihma tibutates kodu poole. Kas sain külma või mis, aga hetkel on tunne, et hakkan kohe surema. Liialdasin - pea lihtsalt valutab natuke otsas. Külm on natuke. Tegin teed ja isegi seda ei taha juua. Õuna närin nagu mingi toiduga pirtsutaja. Jälle. Aitab küll. Ma alles olin natuke tõbine. Kaua võib?!? Aga ei. Lamasklen natuke voodis, võtan rohtu ja õhtul pean veel lapse sünnipäevale komberdama ning peale seda ''Romot & Juliat'' vaatama. Ma loodan, et olen nende kahe sündmuse jaoks piisavalt adekvaatne. Oli siis tõesti nüüd seda ka vaja? Kes tahab mu pead? Kes tahab mu pead? Pea anda ära eriti soodsa hinnaga!!! Kukele.