Ideaalsus

Ligilähedane ideaalile. Nalja teete või? Ma ei ole isegi mitte ligilähedane normaalsusele, nii et ideaalsus jääb minust ikka väga-väga-väääääääääääääääääääääääääga kaugele. Nii et ei ole siin midagist ''ligilähedane ideaalile''. Ja tegelikult, mis asi on ideaalne? Kohe uurime järele. Minu armas eki.ee tuleb abiks. Seal on kirjas taoline värk:''ide.aal+, ide.aalne - täisulik, pairm, FILOS ainult ideedes, inimeste teadvuses eksisteeriv.'' No näete, ideaalsust ei eksisteeri. Või noh, eksisteerib, aga seda vaid iga inimese enda peas, kahe kõrva vahel. Seega on ka ideaalsus igaühel erinev. Minu ideaalsus ei pruugi olla veel Sinu ideaalsus. Seega ideaalsust pole olemas. Ja mida ma sellest järeldan? Ma ei saa olla ligilähedane ideaalile, kui ideaalsust absoluutselt ei eksisteerigi. Ma võin ju väita, et jeah, ideaalne on, kui ma olen selline ja selline ja selline, aga siis tuleb üks ning lükkab ümber kõik, mida mina olen ideaalseks pidanud.

Tegelikult kah, mis on inimestel tolle ideaalsusega? Mehed tahavad ideaalset naist, naised tahavad ideaalset meest. Ja ma usun, et pea kõik soovivad ideaalset elu. Nii, ühe jaoks on ideaalne elu, kui tal on mees, kaks last, koer, kass ja maja suure aiaga. Teise jaoks on ideaalne elu, kui tal on suur kohver täis palju raha, et saaks rännata punktist A punkti B. Kolmanda jaoks on ideaalne elu elada elu lõpuni raamatuid lugedes. Näete, juba sellest, et igaüks kujutab ideaalset elu totaalselt erinevalt näitab, et ideaalsust ei saa võtta üheselt. Ilmselgelt. Nii palju kui on erinevaid inimesi on erinevaid ideaalsuse maastikke. Igaüks meist maalib endale just sellise maastiku, kus ta saab seigelda ja rõõmu tunda oma nn ideaalses elus. Aga paljud meist jõuavad taolisele maalile? Maalile, kus on kõik aina ideaalsus ise? Jeah, me püüdleme sinnapoole. Igaüks erinevaid radu pidi.

Teisalt olete te mõelnud, et ideaalsuse poole püüeldes muutuvad ideaalsused? Me siiski areneme, kasvame, õpime... Alustame väikeste ideaalsustega, ja lõpuks, on meie kujutluspildis sellised ideaalsused, mida ei anna võib-olla isegi mitte hoomata.

Kas me üldse mõistame, mida meie alateadvus meile ideaalsuse koha peal ette söödab? Kas meil on üldse aimugi, kas meid ümbritsev maailm on ideaalne, ja kas on üldse võimalik luua ideaalne Mina, ideaalne Sina, ideaalne Maailm? Selleks võib minna aastaid (või isegi põlvkondi?) jõudmaks sellisele ideaalsuse astmele, mida igaüks meist soovib. Ja alati leidub rahulolematuid...

Ligilähedane ideaalsusele. Käegakatsutav, kuid samas nii meeletult kauge mõiste. Mina ideaalne. Sina ideaalne. Meie ideaalsed. Maailm ideaalsus.