Kümme päeva kahe lapse üksikvanema mängimist sai eile läbi. Jeah, kümme päeva, kaks last, üks täiskasvanu neid valvamas. Tead, raske oli. Ma sain tõesti aru, miks lapsevanemad tahavad mõnikord laste juures ära minna. Jeah, lihtsalt mõnikord on vaja lastest puhkust, kuigi sa neid armastad ja neist hoolid ja nad on sulle väga kallid. Lihtsalt on vaja puhkust. Ei ole lihtne olla kahe teismelise lapse vanemaks. Eriti veel, kui peab tööl käima. Samas on töö väike puhkus lastest ja kodust, kus saab lõõgastuda. Sellega seoses mina tahan endale küll tööd, mis mulle väga meeldib ja mida ma naudin ning mis on sealhulgas ka lõõgastav.
Peale kümmet päeva mõtlesin, et ma tõesti ei taha mitte kunagi enam mitte ühtegi last. Tõesõna. Mõtlesingi nii. Sest mõtelge vaid, mida vanemaks lapsed saavad, seda rohkem probleeme nendega ka tekib. Seepärast mulle ikkagist meeldib vaadata lapsi vanuses 1-7. Nad vähemalt ei pauguta väga palju uksi ning neid saab oma käe järgi ka vormida. Aga ürita sa vormida ümber 10-või 14aastast last. Ega pole just väga kerge.
Tegelikult oli mul ka meeldivaid aegu lastega. Ma pole näiteks never ever mänginud reketit palja jalu lirtsuva rohu sees seni, kuni mu jalad on põlvedeni mudased. Aga Britu ja Otiga ma mängisin. Mängisime veel võrkpalli Brituga. Oleksime peaaegu käinud kolmekesi varjupaigas koeri vaatamas. Mulle meeldis neile süüa teha. Mulle meeldis nendega õppida. Britu vihikut kaunistada ja sinna joonistada. Mulle meeldis Brituga poes käia. Kõige parem on see, et Britt ja Ott jäid ellu ja jäin ka mina ellu. Kuigi pabistasin koledasti, kui midagi oli. Eriti, kui Ott leidis, et ta peab päev enne vanemate tagasitulekut ennast kiilakaks ajama. Ja mis mina teha sain? Mitte midagi. Tegelikult oleksin võinud ju asjad rahulikult läbi rääkida. Seda ma üritasingi. Aga see noormees on ikka kangekaelsus ise. Tõesti.
Need kaks kraaklejat said mulle ikka kalliks küll. Eks ma kiindun suht ruttu. Kurb tunne on ka. On küll vabadus neist kahest, aga siiski on nagu midagi puudu. Pole nende kraaklemist. Pole enam hommikusi helistamisi neile kindlustamaks, et nad on ikka üles ärganud ja kooli lähevad. Britt ei helista enam lihtsalt, et öelda vaid, et ta sai viie, või küsida lihtsalt, kas ma hakkan kodu poole liikuma. Öeldakse, et inimene harjub asjadega keskeltläbi 21 päeva jooksul. Tõsi. Mõnede asjadega ja olukordadega aga harjub kiiremini.
Mis on lapsehoidmise juures halb, ja mida ma lugesin ka ühest raamatust, on see, et laps võib hoidjasse rohkem kiinduda kui vanematesse. Minu eesmärk pole lapsi vanematest võõrandada. Mina soovin, et lapsed armastaksid ja hoiaksid oma vanemaid ja saaksid nendega (väga) hästi läbi. Oeh, ei ole mu hobitöö ikka kerge küll. Kiindud ära ja siis on jokk.
Seda ma polegi vist jõudnud oma kiire elutempo juures jõudnud mainida, et sain hotellis ametikõrgendust kah. Nüüd olen vanemteenindaja ja teenin tsipa rohkem kui enne. Eks vastutust on kah rohkem. Koorem on küll suurem ja tegemist on rohkem, teisalt mulle isegi natuke meeldib. Ma küll kartsin, et ma ei saa hakkama, samas üllatavalt hästi olen toime tulnud. Loomulikult on veel palju asju, mida ma ei tea ja mida ma teadma peaksin. Küll õpin. Ma olen siiski vastutaval kohal olnud kõigest 16 päeva. Vähe. Üritan hakkama saada ja vastu pidada. Eesmärgiks on kogu tiim panna tööle nii, kui vastutavaid kohal pole, saavad nad ilusti hakkama. Saavadki. Ma tean seda. Nad on väga tublid mul.
Midagi veel? Eks neid uudiseid ole veel ja veel, aga ei tea, mida jätta mida võtta. Ahjaa! Britt võttis kasutusele kaks minu sõna: tõhk ja issaristike.
Ja noh, Britt juba igatseb mind ja oli eile terve päev kurb, et mind enam polnud. Vaene väike Britu.
Noh, ja veel miskit? Emmm... Hetkel mitte. See tähendab, kui isegi on, siis ma vist ei jaksa rohkem kirjutada. Tünga saite! Haaa!
No comments:
Post a Comment