Aasta hiljem tulid juba minu esimesed vanalinnapäevad, kus saigi enamus asju alguse. Jeah, vat võin öelda, et vanalinnapäevad ''rikkusid'' mu ära. Heas mõttes. Seal sain uusi ja toredaid tutvusi, kelleta ma lihtsalt ei kujutaks oma elu ette. Ja oii, mis lust-ja lillepidu me korraldasime! Olid alles toredad päevad. Ja edasine melu kah. Sest siis läksin ma esimest korda hääletades Euroopat avastama ning veel Soome ''orjatööd'' tegema. Seda järgmisel aastal kah - tegin orjatööd. Aga too orjatöö nagu polnudki orjatöö, see oli pigem rõõm ja uus kogemust kõigest sellest, mis mul tol hetkel elus puudu oli. 
Peale seda tulid juba tänu Netile tudengipäevad. Oeh, mida siinkohal öelda, kui vaid: palju, palju alkohoolseid jooke ja palju vett kah. Pikad ja väsimatud päevad. Meeldejäävad õhtud ja ööd. Järjekordselt nii mõnigi uus tutvus ning kaamerasilma ette jäämine.
Mida siis veel? Nagu näiteks kõike!
Jääksin siia kirjutama ja lobisema kõigest tollest, mis mul meelel ja keelel, aga nüüd on uued ajad, uued tutvused ja olukorrad ning sündmused. Nüüd on kõik teinud suure kannapöörde mu elus. Ma ei saa ainult mõelda iseendale, sest nüüd on mind ju kokku kolm: mina ja Tirts ja Sass kah. Sest nüüd olen ma liige ühes teises peres, mis on väljaspool mu vanemaid ja õdesi. Kas ma olen õnnelik? Jah, olen. Teistmoodi õnnelik, kui olin varem. Nüüdne õnnelik olek ei tähendaks vaid seda, et ma ei mõtleks tagasi varasematele aegadele ega igatseks ka neid mõnikord taga. Oluline on ju, et alles jääksid mälestused ja me ise areneksime. Ikka edasi ja edasi. Progress on oluline, kuigi ka taandareng on areng!

