Inimene harjub erinevate asjadega keskeltläbi 21 päeva jooksul. Ka mina harjun. Isegi sügavalt sisse sööbinud harjumustega. Ja isegi tunnetega. Iga algus on raske. Raskused muutuvad kergemaks, kui end igapäevaselt harjutada nendega. Alguses ei suuda loobuda, hiljem ei mõista, kuidas loobumine küll nii raskelt käis.
Mõnikord on mu suurimaks sooviks võtta taas oma oranž nurka unustatud suur reisikott, toppida see täis eluks hädavajalikke ja mitte hädavajalikke asjandusi, kott kogu raskusega selga vinnata, ning lihtsalt minna oma teed. Taas Hispaania suunas. Või kuhugi mujale. Mis vahe seal on. Reisija minus tärkab ellu. Või on tegemist taas põgenemiskatsega? Oma nõrkuste eest. Olla Nipernaadi. Nautida suve ning sügisel taas minna sinna, kus koldes soojendab elav tuli, kus tuba täidavad südamelähedased hinged, kus peab end taas kätte võtma. Kes ei sooviks vähemalt korragi oma nõrkuste eest põgeneda ükstaspuha, mis suunas. Lihtsalt minna ja olla vaba oma nõrkustest. Jeah, sellega ma tunnistan, et ma olen nõrk. Kohati olen ikka nii meeletult nõrk, et häbi hakkab. Häbi, häbi püksis käbi. Tõesti, nõrgad kohad on kõik teada, eriti üks, ja kuigi ma taipan ja mõistan ja saan aru, et ma ei peaks olema nõrk selles osas, lasen end nõrkusel kanda.
''Tahan olla truu, sest on neid, kes mind usaldavad, tahan olla rikkumata, sest on neid, kes hoolivad, tahan olla tugev, sest on palju, mille nimel kannatada, tahan olla vapper, sest on palju, mida peab julgema teha. Tahan olla sõber kõigile - ka vaenlastele ja üksildastele, tahan anda ja unustada, et andsin midagi, tahan olla alandlik, sest tean, kui nõrk ma olen, tahan vaadata üles ja naerda ja armastada ja tõusta kõrgemale,'' lausus kaunid sõnad Howard Arnold Walter. Lugesin neid sõnud ning tundis, nagu oleksin olnud mina neis sõnades. Sest jeah, ma tean, kui nõrk ma olen. Need sõnad ei vaja kommentaari, lihtsalt nii see ongi.
Vaata, päikeseloojangusse lendab lind! Tahan ka. Lennata. Lihtsalt lennata kuhugi, kuhu silmapiir ei ulatu. Mis tunne on linnul, kui ta lendab kõrgel taevas? Mida ta näeb? Kas ta näeb sihti või ta lihtsalt lendab? Kas meie, siin maal, tundume linnule ebaoluliste täpikestena, millele ei tasu isegi kõige väiksemat pilku pöörata? Kas ta tunneb südame all rõõmutukseid, kui ta lihtsalt liugleb tiivad siruli taevakaarel? Tahaks lennata, aga näe, kardan kokkupõrget... Ma ei kardaks...
Teate, mis soov mul on, lihtsalt selline pakatav ihalus on läbinud mu hinge juba viimased nädalad. Selline... Ma ei leia sellele kirjeldamiseks isegi mitte sõnu. Ma tahan ulpida. Ookeanis. Soojas meres. Lihtsalt olla vees käed laiali, silmad kinni ja ulpida, lasta lainetel end kanda. Kuulda kõrvedes merepõhjaliiva tasast häälitsemist ning oma südame kiiret tukslemist. Hingata natuke ärevalt. Ning lõpuks avada silmad ja imetleda imekaunist sinist taevast. Olla üks merega. Ma ei pahandaks, kui ta mind kannaks maast eemale, kaugele, väga kaugele. Ei, ma ei pahandaks. Vesi kannab mind. Ookean tahtis mind endasse neelata, kes olen mina, et saaksin teda keelata... Nii ongi - ma ei ole keegi, et saaks ookeanil end keelata lasta. Las ta mängib minuga. Las ma tunnen end vabana. Ulpida, lihtsalt ulpida on mu soov. Ja nii lahustuvad kõik mu muremõtted soolases vees. Sool ja vesi hävitavad mind neelavad mõtted ja tundmused.
Viimasel ajal tunnen, et ma ei mõtle õigeid mõtteid. Mu mõtted on valed. Kust ma tean, kas mõtted on valed või õigeid? Ei teagi. Südametunnistus teab. Südametunnistus tunneb, et mu mõtetel on teine alatoon. Pidevalt vabandan enda ja südametunnistuse ees. Mitte kedagi ega midagi ei saa kinni hoida, see on mu põhimõtetest. Lase vabaks. Lihtsalt lasta vabaks. Kõik.
Lõppu sobitan tundmatu autori luuleread:
Tomorrow is all about destiny.
Till then just let me be me.
Let tomorrow be yours,
not for me.
Till then let me be me.
Life will be life tomorrow.
In dreams I want to live,
dreams are all I want to see.
Till then let me be me.
You want to be someone else.
In a fake world you wish to be.
I gift myself to you,
just let me be me.
No comments:
Post a Comment