Kohati tundun endale liiiga suure latataraleenuna. Ma võin lihtsalt rääkida ja rääkida ja rääkida ja rääkida... Ei, ma ei räägi, ma platran. Platran nagu podisev pudrupott, mis hakkab koheselt üle keema. Aga ega see ei takista mul edasi padrata. Okitoki, ma võin platramise jätta, aga ma hakkan siis latrama. Latran nagu latataraleenu. Ja ma tõsiselt imestan, kuidas kõrvalseisjad mind taluvad mu plädisemistuhinas. Kõige hullem on asja juures see, et ma mõnikord ei tea ise ka, millest ma räägin. Teen enesestmõistetavalt targalt intelligentse näo pähe ning räägin. Ise arvan, et räägin tarku ja tõsiseid asju, aga tegelt ma lihtsalt tüütan kuulajaid, kes, ma vähemalt usun siiralt, ei kuula pooligi asju, mis mu suust välja lendlevad. Milleks peakski? Ma ise kah ei viitsi kuulata kõike seda, mida mu tahab rääkida. Tihtipeale juhtub too hullu värk, kui mu mõtted ei jõua ette mu imetabasest keelest. Lausalt kohutav! Keel ja suu seavad omaradu sõnu ja lauseid, minu mõtted aga neavad pärast kahe liikuva organismi koostööd. Kohe näha, et mu mõtted on liiga aeglased. Mis teha, kui vanadus pähe kukub...
''Ära mind oota, sest elu ei maga...''
Ei tasu mind oodata. Mõnikord tahan olla liiga iseseisev. Ei suuda taluda mõtet, et sõltun kellestki või millesti, millest kohe üldse ei taha. Sisimuses tean, et saan väga hästi üksi hakkama. Olen saanud ja saan ka edasi. Egoist olen. Tean. Ma pigem ohverdan end teiste nimel, kui lasen teistel enda nimel end ohverdada. Mitte küll alati, aga mõnikord ikka. On kummaline, kui on inimene, kes tegutseb ka Sinu nimel. Kes teeb midagi ainult seepärast, et Sul endal on nii parem. Aga mul ei ole vaja mugavust! Ei! Jeah, tõsiselt, mugavus on hea ja tore, kui aga sellega kaasneb teise inimese ohverdus, siis... Siis hakkab mu vaene südametunnistus tuure üles võtma. Saan ju üksi täitsa vabalt hakkama. Jeah, ma palun mõnikord abi. Teisalt ei palunud ma kelleltki abi oma elu kõige raskemal hetkel. Väike tühine asi, mis pani mind pisaraid valama pea kuuks ajaks. Tugevus. Jõud, mis sundis mind vaikima, ei lubanud isegi mu lobamokast suul end paotada.
Oi, kui tore oleks mõnikord oma mineviku tükke kustutada. Lihtsalt vajuta ''Delete'' ja mälestus lendab prügikasti. Enne soovisin kustuda nii mõnigaid seiku oma mineviku elust. Kõik, mida noorem mina olen teinud ja natuke vanem ja targem mina on halvaks kiitnud. Vanem ja targem mina ei soovi enam midagi kustutada. Ta teab, et kõik halvadki mälestused on pikemas perspektiivis kasuks tulnud. Jääb vaid mälestus ja killukest valu. Jääb vaid mälestuste unistus, mis tulevikku ei pääse ei unistuse ega reaalsuses näol. Olid unistused. Oli palju unistusi. Meeletult-meeletult kauneid ja kaugeid unistusi, millest ei tahtnud lahti lasta. Kadusid säravvärvilised unistused. Kadusid kaugustesse. Haihtusid. Nüüd on mateeria. Nüüd on jäänud igapäeva unistused. Unistused, millest unistab iga teine.
Igaühe unistused on erinevad. Iseloomulikud vaid igale inimesele eraldi. Sinu unistuste tallermaa jääb vaid Sulle, mitte Talle. Sinu unistuste mängumaal mängid vaid Sina ise. Sina üksi. Tema ei saa trügida Sinu unistuste tallermaale, kui just Sa ise ei anna talle suuliskirjalikku luba kasutada Sinuga sama unistuste rada. Võid ju jagada Temaga oma mõnd unistust, aga Sulle jäävad unistused, kuhu Sa ei lase ka neid, keda kõige soojemas südamesopis kõige kallimaks ja lähedasemaks pead. Mõni unistus kuulub ainuüksi ainuisikuliselt vaid Sulle. See jääbki nii. Tahame seda või mitte.
Millest ma unistan? Ma ei tea. Ma tean, mida ma soovin. Aga millest ma unistan? Oii, kuidas ma mäletan oma lapsepõlve unistusi! Nii säravad ja meeldejäävad! Ja nii lapsikud... Ma võisin tundide viisi lihtsalt unistada. Lihtsalt panin silmad kinni ja lasin fantaasial lennelda. Oleksin ma siis unistanud vaid kodus, ei, unistasin koolis, tänaval... Igal pool! Nüüd unistan vargsi.
Tegelikkuses on mul suur unistus. Nii suur, et ajab lausa nutma. Ma tean, mille poole pürgida. Ma tean, et viin unistuse ellu. Mu unistused täituvad ju. Ja jälle ajan ma mingit imalat jama.
Kes ei tahaks end muuta? Igaüks tahab olla veel parem ja veel heldem ja veel... Ilusam? Mina tahan olla veel tõsisem, kui olen. Tahe, mis võib osutuda selle saamisel saatuslikuks. Seega ma ei taha olla tõsisem. Intelligentne ja tark ja korrektne võin olla ma igas olukorras, kui ma vaid ise tahan. Üritage te vaid ise säilitada oma lapselikkust kõrges vanuses.
''Kui ma suureks kasvan, hakkan ma targaks,'' ütlesin ma oma väikeõele mõni aasta tagasi, kui ta küsis, kelleks ma saada tahan. Jeah, ma hakkan targaks, kui ma suureks kasvan, täiskasvanuks saan. Millal see juhtub, ei tea... Ükskord juhtub. Siis käivad inimesed minu juures tarka nõu küsimas. Mina vastan neile, sest tean kõike. Peaaegu kõike. Mida ei tea, selle uurin välja, ning siis tean. Ma tahan olla pärand millelegi või kellelegi.
Reedel helistas üle kolme aasta mulle inimene, tänu kellele avanes mu elu üks olulisemaid uksi. Ta ütles mulle, et ma olen ikka veel selline tore ja lõbus inimene, kes ma olin siis. Palju on muutunud, palju on juhtunud, aga tõesti, ma panen käe südamele ja ütlen, et tänu tollele naisterahvale valisin ma endale just sellise raja, kust ma tagasi pöörata ei mana.
Aitab mu kurtmise lobast! Hetkeks vähemalt. Töö ootab! Valgel ratsul ratsutan tööle nagu oma unistuste tallermaale. Olen oma töö prints valgel hobusel. Muinasjutt.
No comments:
Post a Comment