Karmikäelised Muudatused

Kord eelmise aasta sügisel kirjutasin, et ma ei tari ühtegi meest enne kodu, kui ta pole mind vähemalt kaks kuud suutnud taluda. Karm värk. Ma pean hakkama kas oma sõnu sööma või tõesti hakkama koduuksest sisse laskma üht tegelinskit. Tõesti. Vaadake kas või mu lõustaraamatus toimunud muudatust ning siis võivad asjad klaarimaks muutuda. Okih. Asi on muutunud vastupidiselt sellele, mida ma tavaliselt olen vältida üritanud. See tähendab pikemat aega olen vältida üritanud. Ja nagu ma juba olen maininud, korralikuks olen ka hakanud. Öösiti ei tohi ma tänavatel ringi hulkuda. Tegelt ei tohtinud ma seda ka varem, aga keegi ei ole keelanud ja mina siis käisin. Hääletama ma ka veel niipea üksi ei lähe. Kes teab, äkki tuleb kollionu puu tagant välja ja tahab mu kotti endale ja siis mina pean hirmust värisedes ja püksi lastes oma seljakoti kollionule loovutama ning ise võimalikult kiiresti minema jooksma. Siiski, lubadus on lubadus ja ma ei lähe kuhugi üksi hilja pimedas hulkuma. Teisalt, kui on suvi ja suveööd on valged, siis ma ju võin! Vat näätä - mina ikka suudan ka pea igast olukorrast välja tulla, kui väga tahta. Oiii! Ma olen ikka tasemel. Medalit pole vaja, ma sööksin selle ära.

Mina naeran.

Sina naerad.

Meie naerame.

Teie naerate.

Tema naerab.

Mu mõistus on ikka ära keeranud. Ma parem tõusen kompuutruse tagant püsti ja lähen teen tarka nägu nutumüüri ääres. Oeh.