Midagi hullumeelset

Et ma olen siis nüüd korralik... Eile öösel sain teada, et olen lausa korralik. Ja ma isegi ei teadnud seda. Aga ma olen ju alati korralik olnud! Okih, tegelt mitte. Tegelt ka, kunagi olin ma küll suurem korralikkuse etanool, aga see ei puutu tänasesse päeva. Te ise oleksite ju ka korralikud, kui teil on selleks motivatsiooni! Mul on. Ma vähemalt arvan... Muidu ma ju poleks korralik... Ja ma ei saa mitte metsagi aru, mida ma pablan. Nagu üleväsinud ja ületöötanud idiootsuse hakatis. Hea meelega võtaks kahurväelaste kahurid, rivistaks üles ja vaataks, kas nad suudavad üheaegselt tuld andes minu peakesse teha ringikujulised read? Loomulikult ühesuguse läbimõõduga ja puha... Millised mõttetulvad lasuvad mu peas sel hilisel tunnil, kus ma pole veel sõba silmale saanud. Nagu luuletaja külmas kõledas toas, kus ta ees pooleldi mädanenud laual lebavad vaid nüriks kirjutatud harilik ning loitunud paberite kuhilad. (Ma isegi suudan fantaseerida! Johaidiii! Aga ma jätan selle siinkohal katki. Kaua ma ikka ilusasti fantaseerin. Ja seda veel kaines olekus. Kuigi siinkohal võib tekkida küsimus, kas ma üldse kunagi kaine olen olnud? Vat, minu kainusastet on väga raske mõõta, sest selleks puuduvad kindlad abivahendid. Ja kui pole kainuse astme mõõtjaid, siis ei saa ka kainust ise mõõta. Mainin kohe ära - alkomeeter siinkohal abiks ei tule... Minu kainusaste pole seotud ju siiski alkoholi ega muude psühhotroopsete ainete - või kuidas iganes neid ka ei kutsuta - tarbimise tagajärjel. Asi on isegi minu jaoks liiga segane. Kuigi jeah - mina saan siiski veel aru, mida ma mõtlen ja kirjutada tahan, aga ma arvan, et iga teine lugeja saadaks mu kukele ning ei loeks enam ridagi edasi. Ja ma lausa mõistan neid. Ma ise teeks sama. Haa! See teeb minust mu iseenda reeturi.)

Uinu mu väsinud lind... Väsinud ma väga pole, aga lonksu veini jooks ikka nii... Moe pärast ära. Ma pidin ju korralik olema, aga ma pole korralik ja ma kohe pean kuidagi vastupidist tõestama. Üksi juues? Kui teist võimalust pole, siis kärab see kah... Või äkki peaks tööle hilinema?! See oleks väljakutsuvalt põnev. Aga ei. Seda ei taha ma hetkel kasutada. Mulle hetkel veel meeldib mu töö, kuigi kui aus olla, siis ma peaksin ikkagist selle eest rohkem saama. Ilmselgelt olen ma alapalgatud. Isegi Gaba h0idmise eest saan rohkem. Ja kus on võrdsus? Mina, kui eluaegne demokraat ja võrdõiguslane (ja ma ei saa aru, kas ma kasutan neid kahte sõna hetkel õigesti või valesti, aga mul täiesti savi sellest) ei talu ebavõrdsust ja seda, et ühes kohas saan ma raskema töö eest vähem, kui teises kohas lihtsama töö eest. Kus on loogika? Vabandust - seda pole. Minu elus puudub igasugune loogika. Lootusetu loogika aint ja kõik. Siis ei saagi midagi rohkemat lubada.

Aitab lobast: see on mu elu muinasjutt ja ma tahan näha, kuda ta nüüd edasi suvatseb end lükata. Vat nii.