Kes ma tahan olla...

Ilma küsimärgita. Sest lõppkokkuvõttes pole küsimärgil mingisugust tähtsust. Olulised on need kolm punkti, sest need viivad edasi. Küsimärk esitab tundmatut, ei sunni karmikäeliselt edasi mõtlema. Jah, ta paneb mõtlema. Ta paneb tööle mingi mõttevälgatuse. Küsimärk sunnib. Kolm punkti aga annavad võimaluse edasi liikuda. Nad ei sunni, nad suunavad. Nad on olemas, näidates tähesäras teed, kuidas võiks edasi liikuda. 

Loen Brendon Burchard raamatut ''Tipptegijate harjumused''. Sass leidis selle Rahva Raamatust. Mulle poleks see arvatavasti silma jäänud. Ja kui ka oleks, poleks ma kätt selle poole sirutanud, sest ma olen tüdinenud igasugustest nn eneseabi raamatutest. Üldjuhul kõnelevad paljud nn eneseabi raamatud või siis pigem raamatud, mis ''õpetavad'' kuidas elada, mida teha, et olla edukam, kuidas minna eluga sirgjoonelisemalt edasi jne. Olen üht koma teist lugenud oma elu jooksul ning lõppkokkuvõttes pääden suhteliselt sarnaste mõttekäikudega: mõtle positiivselt! Like daahhh... Ega ka Brendon Burchard'i teos pole märkimisväärselt erinev, seal on mõtteid, mida olen varasemalt kuulnud/lugenud, teisalt on seal uusi nurgataguseid, mida minu silmad pole veel näinud. Näiteks meeldib mulle mõttekäik kvaliteetsete tulemuste kohta (teoses lk 187), kus on ilusti välja toodud, et: ''Nad (tipptegijad) loovad rohkem kvaliteetseid tulemusi pikema perioodi jooksul kui nende kaaslased, ja see ongi viis, kuidas nad saavad tõhusamaks, tuntumaks ja neid mäletatakse.'' Iseenesest ju loogiline. Kõik, kes teevad rohkem, jõuavad rohkem ning tõenäosus jõuda kaugemale on (ehk) suurem. 

Sellest lähtuvalt mõtlesin, mis on minu eesmärk elus. Kusagilt kunagi lugesin, et minu elu eesmärk (või oli see kokkulangevus tähtkujust ja aastakäigust ja sünnikuupäevast ja-millest-kõigest-veel) on inimeste aitamine vmt. Täpselt enam ei mäleta. Ja siin ma siis olen, lõhkise küna ees. Tean, et ennast aidata ma ei oska, AGA suure tõenäosusega oskaksin ma teiste ellu tuua rõõmu. Olla meeldejääv. Olla motiveeriv. Või siis olen lihtsalt suure tähega Egoist ning ARVAN, et olen kõike seda, aga tegelikkuses... Tegelikkuses... Tean, et minus on midagi, sest miks muidu suudan suhtelda kõigiga. Inimesed meeldivad mulle. Vähemalt senikaua, kuni keegi ei surgi liiga palju minu kallal. Siis saan ma lihtsalt tigedaks. 

Nüüd on vaja vaid eesmärgid paika panna ja jõuda sinnani, kus saan olla oluline/vajalik ning mis pakub ka mulle naudingut. Kuna hetkel olen ka täiega töötu, siis on võimalus leida enda sisemine sära! Lennelda selle säraga kõrgemale, kaugemale, kiiremini kui ei kunagi varem! Sest see on selge (lihtsalt tean), et potensiaali mul on. Vaja vaid lõpuks need tiivad sirutada ja lendlema hakata. Ohh, milline kunstiline kõnelemine! 

Kes ma tahan olla... Mitte vaid ei soovi, vaid tahan. Sinna poole püüdlen ma. Eesmärgid paika ja ongi tehtud! 

Tsukiini

Eile oli ETV2 pealt väga vahva multikas, elutruu ning mõtlemapanev. Tõesti realistlik, kui nii võib öelda. Isegi Eliise vaatas huviga! Multifilm ''Minu elu Tsukiinina'' (''Ma vie de Courgette'', Šveitsi-Prantsuse oma). Põhiteema oli lastekodu ja seal elavad lapsed. Kes kuidas sinna sattus. Miks. Igaühel oli oma traagika: peategelasel näiteks polnud isa, ema suri, oli alkohoolik; ühel poisil olid mõlemad vanemad narkomaanid, ühe isa on vanglas, tüdrukul saadeti ema Aafrikasse tagasi. Nii ilusti oli välja toodud, kuidas see kõik mõjutab neid väikesi hingesi. Ja too humoorikas laste maailm! - nii vahvalt, kuidas nad mõtlevad täiskasvanute elust. Väga mõnus ja kaasahaarav animatsioon.

Charlie Chaplin

Käisin täna raamatukogus. Ikka selleks, et hilinenud raamat tagasi viia (kahjuks või õnneks - pigem õnneks -, ei lugenud ma laenatud raamatut, sest sellesisulised raamatud olen ma millegipärast maha kandnud). Igatahes eesmärgiks oli laenutada Tšehhovi raamat näitlejameisterlikkusest. Aga kuna ma seal riiulite vahel niikuinii sammusin, mõtlesin võtta veel ühe raamatu. Kui juba siis juba! Polegi ammu ühtegi raamatut lugenud (kuigi pooleni on kaks romaani - ''Vikerkaar'' ning ''Aja lapsed''). Teatriraamatute kõrval ilutsesid uhkelt ka filmiraamatud. Koheselt jäi silma - nagu oleks mind just oodanud - Johnny Depp'ist raamat. Käsi kohe sirutus välja, et seda võtta. Mõistus taidles pikalt ning käsi jäi tõusmata ja raamat puutumata riiulisse seisma. Järgmine kord! - lausus kolju vahel hõljuv ajuollus. Miskit pidin ikka võtma. Vaatasin üht, vaatasin teist. Ei pakkunud pinget. ''Chaplini elu'' oli tuhandest järgmine teos, mis riivas kõrvetavalt. Võtsin siis selle! Siinkohal peab ütlema, et arvatavasti teab igaüks, kes oli Chaplin, ka mina loomulikult! Kahjuks pean seejuures tõdema, et ma pole täispikalt näinud tema ühtegi filmi. Patt. 

Mind köitis juba raamatu kujundus. Lihtne. Must-valge. Esikaanel pilt Chaplin'ist nii nagu teame: humoorikas, kulm kergitatud, lõbus nägu,  kõvakübar peas, korralik vunts nina all välgutamas, veider pintsak, kõrged-laiad viigipüksid jalas, kepp käes. Kontrastiks esikaanele on tagakaanel pilt Charlie'st: profiil elegantsest härrasmehest, kel juus kenasti lainetamas, näoilme pigem tõsine ning endassetõmbunud. Hullumeenlne vaade ühest ja samast mehest! Sissejuhatav tekst Chaplini tütrelt Garaldine Chaplin'ilt tagakaanel illustreerimaks raamatu sisu: ''Seda raamatut, mis on läbinisti provokatiivne ja paiguti südantlõhestav, on õpetlik lugeda, see on tähtis panus minu isa geniaalsuse ja kunsti mõistmisesse, see on ainulaadne mõtisklus loomingulisuse saladuste kohta.'' Huvitav tutvustus.

Jõudsin lugeda ära esimese peatüki. Kõik, mis meelde tuli: enamus meie endi tegusi saab alguse lapsepõlvest. Meie igaühe elu mõjutab see, mis toimus meiega lastena. Kuidas ja kas me oskame oma lapsepõlve lugusi ära kasutada, jääb igaühe enda teha. Chaplini lapsepõlv oli kõike muud kui roosiline, aga ta suutis selle enda kasuks tööle panna! Ta kasutas oma kurbloolisust ära filmides. Kuna raamatu kirjutas psühholoog, siis on toodud väga häid psühholoogilisi näiteid. Näiteks ''Nõnda pealiskaudne tõlgendus toetub täielikult Freudi naljapsühholoogia algõpetusele, mis seletab komöödia alaläviseid mehhanisme. See seletab komödia alaläviseid mehhanisme. See õpetus eeldab, et naljataju toimib nagu pulbitsev id'i-katel, kus lapsepõlvehirmud muundatakse automaatselt koolipoisivempudeks, mida alateadvuse auravatest sügavikest aeg-ajal välja röhitsetakse ja peeretatakse.'' (lk17) Tähelepanuväärne. 

Muretsema

Täna sõitu tehes tuli jutuks õpetajaga, kuidas noored inimesed ikka muretsevad liiga palju asjade pärast, mida võib-olla ei juhtugi. Nagu sõiduõpetaja ütles, et peaksid nautima, mitte muretsema. Nad on noored, tema vana (kuigi minu meelest pole ta kohe üldse nii vana nagu ta end väidab olevat). See selleks. Nüüd mõtlesin, et tõesti: muretsema ikka sajaga! Ja rohkemgi veel! Kohati tundub, et mängime mängu ''Kes rohkem muretseb?'' Sellest saaks ideaalse lauamängu... On ju igasugu erinevaid mänge: puuksutamise omad ja mingi imelik vorstimäng ja veel tordi näkkuviskamismäng, kel surres rohkem asju on... Aga muretsemine? Kes suudab rohkem muretseda? Tõesti. Alustame algusest. Võtame nii keskmiseks inimeseks vanuses 25-40 oleva persooni. Olgu ta mees või naine. Esiteks on vaja kool ära lõpetada, need, kes suutsid hariduse omandada kohe peale keskkooli ning teadsid kohe, mida teha, VÄGA tublid! Tõesti hindamatu respekt neile, sest mina kuulun gruppi, kes ei tea, mida tahab. Seega - hakkab pihta muretsemine! Ja muretsen, et ma ei teagi, mida ma tahan. 30 täis ja ei tea, mida tahan! Mis sest, et koolid läbitud, aga Lennart Meri moodi kolmandat põlve poliitiku soont ka nagu pole. Pole nagu hetkel eeskujuks ka pereinimest, kelle jälgedes võiksin astuda. See selleks. 

Jätkame. Nii muretseme selle pärast, mis haridust omandada ja ehk oleme selle jaoks ikkagist liiiiiga vanad! Siis muretseme selle pärast, mida me üldse oma elult tahame. Ja kas tahame. Siis hakkame aga kodu muretsema ning elukaaslast muretsema ning kui lapsed tulevad... Sellest ei soovigi kohe kõnelda, sest nii võib end lõhki muretseda. Ühe lapsega on muresi vähem - siinkohal kehtib tõesti tendents et väiksel lapsel väiksed mured, suurel lapsel suured mured. Need mured kasvavad. Mitte vaid lapsel vaid ka lapsevanemal. Nii saamegi iga aastaga enda muredele lisaks tuhat lapse muret. 

Sissetulekute pärast muretseme. Väljaminekute pärast muretseme. Kas saame soojale maale puhkama minna. Mure. Kütuse hind tõuseb. Mure. Toiduhindadest ärme parem räägi, nii jääbki vaid leivakoorukeid sööma. 

See on küll minu arvamus, aga pakun, et igal inimesel on vähemalt üks mure, mis teda nagu pärisorja maa küljes kinni hoiab ega lase kolme tilka verd andmata minema. Endast ma ei räägi. Ennast võiksin pidada lausa pärisorja pärisorjaks. Kui nii võtta. Arvatavasti pole ma ka ainus. See on vaid arvatavasti! 

Teisalt on mured ikka vapustavad asjad. Mitte et nende üle rõõmustada tasuks. Kui heita korraks kõrvale need nn vaimsed mured, siis me muretseme - eesti keelt kasutades - endale ka asju. Küll muretseme poti, siis muretseme panni, seejärel on vaja muretseda laud ning vaip. Ühesõnaga murega koos saame asju endale juurde. Tõesti, nii võttes on lausa kohutavalt raske ja murerikas elu meil! Mitte et soetada endile asju. Muretseda on kuidagi parem. Ja kodusem. Ja hubasem. 

Võib tõdeda, et oleme ühed eesrindlikud muretsejad, kes suudavad viie aasta mured ära muretseda vaid ühe aastaga! Muretsegem edasi!

Raamat

Täna jäi mul raamatupoes silma üks raamat: Ike Volkov “Kes teab”. Tegelikult köitis mind esmajärjekorras kaane kujundus. Öeldakse küll, et raamatut ei tasu valida kaane järgi, aga päris tihti olen raamatu kätte võtnud just kaanekujunduse ja/või pealkirja järgi. Jah, väiklane. Läbimõtlematu isegi, kui võib öelda.

Tagasi minnes nähtud raamatu juurde. Ausalt öeldes ei saanud ma paariminutilise lehitsemise ning lugemise järel aru, kas tegu on luuleraamatuga, novellidega vmt. Peab uurima. Rahva Raamatu kodulehel (https://www.rahvaraamat.ee/p/kes-teab/1033027/et?isbn=9789985343944) on välja toodud,  et elu on fragmentaalne nagu see raamatki. Tõesti! - ongi nii! See koosnes fagmentidest! Lühikestest lausetest.  Ning nii mulle meeldib! Meeldis kirjastiil: lühike ja konkreetne, samas sisutihe. Tundsin, et see raamat on just see, mille soovin endale soetada.

Kindlasti on taolist teksti raske jälgida. Isegi eeltoodud kodulehel on kirjas, et üle lehekülje korraga loevad vähesed. Ehk isegi mina. Sest kogu see tekst on nii mõtlemapanev nii ainulaadne nii teistsugune. Ei pidanud kaua peatuma mõttel, miks mulle see raamat nii huvipakkuv on, sain sellest suhteliselt alguses aru - kunagi kirjutasin ka mina nii, kui üritasin mõnd luulerida paberile seada. Mõnd teksti. Minu jaoks annab taoline kirjutamisstiil lugejale aega mõelda, mida ta loeb. Aega tunnetada ning lasta kogu tekst endast läbi. Olla lihtsalt korraks endaga. Sümpaatseks on mulle muutunud teosed millele ma peale lugemise lõpetamist mõtlen veel päevi. Lasen mõtetes, endast tervikuna kogu loetu läbi, tunnetan, elan kaasa, tunnen kurbust, rõõmu! Selline on raamat, mida soovitan teistele. 

Raamatupoes kättevõetud raamat tekitas tunde, et soovin taaskord kirjutada nii nagu tegin seda ennemuistsel aal (see kõlab küll dramaatiliselt, aga kui tegemist oleks ilukirjandusliku teosega, kõlaks see ehk isegi romantiliselt). Olen korduvalt välja toonud, et peab rohkem kirjutama, rütmi uuesti kätte saama. Selleks, et kirjutada naudinguga, peab olema oma stiil. Sest ka see on tegevus, mida peab nautima. Kes naudib rattasõitu, kes loomadega koosolemist, kes sõprades seltsi jne jne. Loomulikult naudin ka mina erinevaid tegevusi, aga naudin ka kirjutamist! Eriti, kui leian teema, millest kirjutada. Et venivuse takt lõpetada, on vaja lühendada lauseid. Mõelda laiemalt. Panna teisedki ehk mõtlema. Veniva pika lausega antakse tihtipeale edasi liigset informatsiooni. Luuakse kujutelm kaunis. Antakse edasi tunded, emotsioonid. Kõik voolab sinust koheselt läbi. Ehk teedki peatuse ning mõtestad enda jaoks lause või lõigu või peatüki lahti. Ehk tõstad korra pilgu ja saad aru, et see, mida sa just parasjagu lugesid on niivõrd ilus, et lausa paneb pilku tõstma. Ilu ei pruugi olla sõna otseses mõttes ilus ilu. Hakkasin just mõtlema, kuidas defineeriksin mina sõna ''ilu''. Esmajärjekorras on ilus miskit ainulaadset, mis jääb silma ning paneb ahhetama. Ning sa soovid seda üha uuesti ja uuesti vaadata. Õigekeelsussõnaraamatu kohaselt on ''ilu'' lõbu, lust, rõõm. Tegemist on positiivse sõnaga, mis tekitab positiivse tundmuse. Kui aga suudetakse traagikat lahti seletada nii, et see paneb mõtlema, siis tegemist on ilusa kirjeldusega. Mõtlemepanevalt ilus. 

Tõstades pilku, tuhm taevas silmi riivab

Tuhmistnd hing. Karmistund nägu, mis vaeva on näind

Ehk üks rõõmuhelk silmis läilatab?

Aga ei. See oli ammu

Nüüd kadund rõõm

Jäänd vaid hetk seltsiks tõsidus. Rangus. Olevik

Jah. See on see, mis paneb mind mõtlema. Stiil. Minu jaoks paljuütlev. Mittemidagiütlev kah. 

See on see, kui näed lihtsalt üht huvitava kaanekujundusega raamatut ja sa lihtsalt tunned, et pead selle avama ning paar rida sellest lugema. 

Lõpp.

Sära

Vaatasin, et viimane kanne on mul enam-vähem kuu aega tagasi tehtud. Kas midagi on muutunud? Nii palju jah, et olen kandideerinud. Keskeltläbi nii kord kahe nädala jooksul. Leidsin, et kergem on leida lihttööd. Ma vähemalt arvan, et kui otsin lihttööd, sh graafiku alusel, siis leian selle max kuu ajaga. Loomulikult võin eksida! Kuigi ennast kiitmast ma ei väsi. Paratamatult jõuan sinnani, et ilma olemasoleva töökogemuseta ei pruugi saa suure tõenäosusega mitte miskit saada. Mil moel saadakse aga töökogemusi? Sama probleem oli ka 10 aastat tagasi, kui alles Majanduskooli lõpetasin: töökogemust pole, siis võid suu puhtaks pühkida. Nüüd on küll kogemusi rohkem, sh ka haridust olen juurde rohkem kahmanud, sellest hoolimata võin vaikselt suud puhtaks pühkida. Millised variandid on: jääda samale kohale, kus olen ning loota, et ühel hetkel saan samas kohas paremad tingimused või isegi parema positsiooni? Millegipärast arvan, et too variant on ses mõttes kehvake, et kui ettevõtte end ise sööb siis ühel hetkel on tegemist nagu varbussi emaga, kes toidu nappides jätab munad oma kehasse, kuni neist kooruvad vastsed ning et pojad ei nälgiks, hakkavad nad oma ema sööma (Imelise Teaduse ajakiri on tõesti täis imelist teadust!). Õõvastav, kuigi tolle elusolendi kohta väga tarmukas käitumine: oluline on, et pojad jäävad ellu ohverdades ennast. Mõtlema hakates, siis ettevõtte taoline käitumine peaks viima töötajate ellujäämiseni mitte välja söömise tööturult. Kuhu iganes ma oma jutuga jõuda soovisin, sinna ma vist hetkel välja ei jõudnud. 

Mida mina soovin. 

Kunagi ammu, kui olin noorem ja olin lõpetanud Tallinna Majanduskooli, hakkasin lapsehoidjana tööd otsima. Miks? Kui aus olla, siis täpselt ei teagi, aga eks ma leidsin, et mul oli oma nooremate õdedega piisavalt kogemusi. Eriti õega, kes on minust kümma aastat noorem. Sain ühe koha. Hakkasin kord-kaks nädalas käima Viimsis (vist oli Viimsi) vaatamas umbes pooleaasta vanuseid kaksikuid (siinkohal P.S nii ammu aega hiljem ei oska ma tõesti öelda, kui vanad nood lapsed olid, aga vanus võis jääda sinna kanti nagu just välja tõin). Ega suurt nendega miskit polnud, kui lihtsalt vaatad neid, üritad nendega mängida. Peaasi, et nad olid rõõmsad ning terved. 

Mäletan, et kohe esimesest hetkest oli mul nende lastega klapp. Nende ema sõnul olin ma üks väheseid, kelle peale nad karjuma ei pistnud. Too ema tegi mulle tol hetkel väga suure teene: ta võttis mind, kel polnud mitte ainsamatki kogemust, v.a mingi üksik kogemus õdedega, oma lapsi hoidma. Mõni aeg hiljem sain lapsehoidjaks veel kahele lapsele, seda juba tänu isale, AGA siiski tänu tollele esimesel emale, kes mind oma lastele hoidjaks võttis. Poleks tema mulle pakkumist teinud ja mina poleks seda vastu võtnud, poleks mu isa sellest teada saanud ning ta poleks osanud mind soovitada ka oma kliendile. Kuna siiski kõik läks nii nagu läks, soovitati mind järgmisele perele, kus ma veetsin väga toredasti oma aega. Ning too esimene ema pakkus mind juba järgmistele emadele. Ring läks käima! Ma olin niivõrd tänulik kõikidele nendele emadele, sest nad jätsid mind - täitsa võhivõõrast (ma küll ei taha seda taas öelda, aga ka kogemuseta) - noort neiut oma lastega. Isa klient jättis mind täitsa esimene kord koheselt üksi, minnes ise tööle. Mulle jäi kaks last, teadsin vaid nimesi. Olin keset pärapõrgut kahe väikse lapsega ja mul polnud halli aimugi, kuidas ülejäänud päev üle elada. Vaid kaks asja: jäta lapsed ellu ning ära jookse minema. 

Mu elu läks põnevaks. Kuna ma tõesti ei teadnud täpselt, mida teha, et lapsed minuga ka lepiksid (3-aastastel tekib juba proovilepaneku perioodid), hakkasin lugema igasuguseid erinevaid raamatuid, mis rääkisid, kuidas lapsi kasvatada ja nendega toime tulla. Tõesti harisin end! See oli niiiii huvitav! Isegi proovisin järgi etteantud juhendeid. Töötasid! Muutusin rahulikumaks, teadsin ette, mida mõnes olukorras teha. Minu lemmikasi oli öelda, kui hakkasin vihaseks saama ning lapsed mulle tähelepanu ei pööranud, et plahvatan kohe kui pomm. Ja nii sain kogu tähelepanu endale, sest oli huvitav ju näha, kuidas ma siis plahvatan pommina. Igatahes ma tegin kõik selleks, et end tõestada ja olla võimalikult parim lapsehoidja. Lastele ma meeldisin. Sellest lähtuvalt oli ka minu mõte, kui kunagi pean lapse saama (nüüd lisan juurde, et kui on veel võimalusi), annaksin ma võimaluse inimesele, kel pole kogemust. Lihtsalt sellepärast, et ta saaks kogemuse! Sest ehk on ta tõesti lapsele/lastele parem valik kui kogemusega hoija. Jah, ma ei saa seda hetkel teada. Minu point on hetkel selles, et tööturul otsitakse tihti mingi utoopilise kogemuspagasiga töötajaid. Tõesti mõistan neid, aga oleks minu teha otsiksin ma ka nende hulgast, kel pole kogemust. Kunagi ei tea ette, millal võib kogemuseta tööle kandideerija pakkuda ettevõttele sellist väärtust, mida kogemusega kandideerija pakkuda ei suuda. Loomulikult tegemist on riskantse ettevõttega, teisalt siiski vähese kogemusega inimesi on ettevõttel lihtsam enda normide järgi suunata, neil ju puudub eelnev kogemus. 

Nagu ütles mu kolleeg, kes oli ka uurinud, kuidas 40+ inimestel tööturul läheb. Talle öeldi, et üldjuhul lükatakse CV'd, kus kumab vanusena ees juba number 4 kõrvale, sest selles eas inimestel on kogemusi, nad teavad, mida tahavad, neid on raskem ümber koolitada ning neil on veel mingid sellised asjad nagu ''õigused''! 

Eelnevast lähtudes kerkib üles küsimus: kui noori ei võeta tööle, sest neil puudub kogemus, ning vanemaid ei võeta tööle, kuna neil on liiga palju kogemusi, siis kuidas sa tööturul pääsed ligi endale sobivatele pakkumistele? Tutvused? Jah, kahjuks olen ma näinud ning kuulnud, kuidas läbi tutvuste saadakse liigagi tihti tööle. Tänagu tuli välja, kuidas kuidas tänu ettevõttes X ees olevale tutvusele on isikul Y parem võimalus sinna tööle saada. Seda peaaegu igale positsioonile! Jah, oleneb ka töökogemusest, aga hetkel toodi välja, et oluline on just suhtumine töösse! Järelikult teatakse, kuidas inimene Y oma tööd teeb, teatakse, et ta on pühendunud, ettevõtlik. Temast liiguvad jutud. KUI puudub taoline ülevaade, tutvusi pole, siis jäämegi lootma CV'le ning motivatsioonikirjale. Punkt. 

Nagu oleksin maalinud tumeda pildi tööotsinguist. Pean tunnistama, et tean inimesi, kellel pole tööotsingutega mingeid probleeme. Nad leiavad kohe uue töö. Taas nendin, et mängus on TUTVUSED. Kahjuks kõik need inimesed, kes on saanud suhteliselt kiiresti tööle, on olemas olnud tutvused. Loomulikult on nad näidanud üles head tööeetikat, muidu ju ei soovitaks. Ka mina sain kunagi tööle läbi tutvuste. Kahele ametipostile siiski. Teenindajaks mõlemasse kohta. Lapsehoidja kohad ka. 

Antud momendil olen aru saanud, et tänu lõputöö kirjutamisel, kus puutusin kokku ettevõtte juhtimissüsteemidega ning personalitööga, küll väga minimaalsel määral, hakkasin huvi tundma just personaliteemade kohta. Seega on eesmärgiks pürgiga kuhugi sinnapoole. Jah, loen pea igapäevaselt personaliuudiseid. Vaatan ka sellealaseid tööpakkumisi. Hetkel loen ka Äripäeva kirjastuse välja antud Charles Duhigg teost ''Targem. Kiirem. Parem. Tõhus tegutsemine nii elus kui ka töös'' ning minu jaoks väga huvitavaks on kujunenud see, et me tegutseme meeskonnas normide kohaselt. Isegi just loodud meeskonnas kujunevad kiiresti välja omad normid ning neile toetudes saab peatselt aru, kas meeskond on produktiivne ja kauapüsiv või laguneb kiiresti koost. Tsiteerides üht väga head ja minu jaoks olulist lauset: ''Nii kujunebki psühholoogiline turvalisus: kõigil on võrnde sõnaõigus ja meesonnaliikmeid ergutatakse olema sotsiaalselt tundikud.'' Tuuakse veel välja, et oluline on, et igaüks meeskonnas saaks enam-vähem võrdselt sõna. Igaüks peab saama särada, mis sest, et mõni idee kõlab tobedalt. Oluline on anda võimalus särada. Nii soovin ka mina anda igaühele võimaluse särada, sealhulgas ka endale. 

Kiire

Pea iga hommik tööle jõudes mõtlen umbes taolist mõtterägastikku: oh, kui tuleb täna kiire päev, saab kiirelt sellega ühele poole ja asi tahe. Umbes seesugune. Põhimõtteliselt, et saaks selle asja lihtsalt kaelast ära. Täna on juba kolmapäev. Ma rõõmustan selle üle, et on kolmapäev! Mitte selle üle, et ma oleksin miskit juurde õppinud või miskit uut kogenud, vaid selle üle, et kaks tööpäeva veel ning siis saabub õnnis nädalvahetus. See on see nõiaring, mille eest on hoiatatud: elad kuidagi argipäevad üle, et korraks rõõmustada nädalavahetuse üle. Ei, ma ei kurvasta oma tööpäevadel. Aga need pole mulle juba ammu miskit uut juurde andnud, mis on ääretult kurb. Kurb on veel see, et mul pole mahti tööpäeva jooksul isegi miskit uut juurde uurida. Õppida. Lugeda. Isegi mitte kirjutada! Lihtsalt raban mitmel rindel, et avastada korraga, et kell on veeretanud end kolmeni. Poolteist tundi veel ning siis saab koju! Oo, seda õnnist kojuminekuaega. Ehk siis kas meie eesmärgiks ongi ''päev saa ruttu läbi!''?

Tegelikult ma nõustun, et tööpäevad või -nädalad võiksid olla lühemad. Lõpetasin küll tööpäeva juba kell 16:30, aga alles nüüd - õhtul kell 21:30 on mul aega iseendale. Jah, aeg perega on ka iseendale kulutatud aeg. Aeg ISEendale on aga muu. Mõtlesin, et loen. Unisus kipub peale. Mõtlesin, et kirjutan. Võtsin kätte ja teen seda! Vastasel korral vean end alt. Ses suhtes peakski olema inimesel puhkeaega rohkem. Ei ela me ju enam minevikus. Väärtused on muutunud. Oluliseks väärtuseks on Aeg, Aeg olla endaga, Aeg olla perega, Aeg olla sõpradega. Aeg lihtsalt olla. Endaga. 

Ei oska ka öelda, kas asi on minus eneses või milleski muus, kahjuks pole uue ametiposti rindel miskit uut ilmsiks tulnud. Siinkohal ei ole ma aru saanud, kas asi on minu kõrgendatud nõudmistes (soovin ikka rohkem kui lihtsalt klienditeenindaja ametikohta) või siis on tõesti asi selles, et ma pole piisavalt sobiv kandidaat. Viimane nädal jäi töökoha otsingul ka vahele tänu mitmetele asjaoludele. 

Tsiteerin üht väga kaunist ingliskeelset mõtet, mida täna üks Instagrami tuttav jagas: ''Your mind ise a powerful thing. When you fill it with positive thoughts, your life will start to change.'' Seega, mida on mul siinkohal üldse vigiseda!? Mõtlemist muuda! Oii, kui tubli ma kunagi olin, panin iga päev kirja positiivsed asjad, mis on juhtunud, või mis mul on. Kuna viimasel ajal juhtub vähe (tegelikult ei, päris palju juhtub, eriti nädalavahetusiti: käime külas, meil käiakse külas, käime metsas, laps õpib rattaga sõitma, mere äärde satume, nädalavahetusel on ees lennupäevad jne jne), siis ei oskagi miskit kirja panna. 

Jõuan sellega algusesse tagasi: tee ots lahti! Tegin! Otsin jätkuvalt. Ja tööd peab oskama teha. Ilma vaevata ei saavuta miskit. Pealegi olen avastanud, et vaevaga valminud asjad on ikka need kõikse magusamad. 

Ohh, just avastasin - taaskord Instagramis -, et üks mu endine kursaõde on vanakraamipoodide armastaja. Ei tea, peaks ka nina sisse panema, ehk leidub miskit ka minu hingele. Jutt jutuks. Töö ja higiga sinna, kuhu soovime!