Vot, teate, ma vingun. Virisen ja vingun ja jorisen ja kõik need teised sõnad, mis siin veel peaksid ilutsema. Aga ma ei tee seda. See tähendab ma tegin selle kõik juba ära, aga ma parem ei avalikusta romaani, mille ma valmis kritseldasin. See on tõesti - Romaan. Ühesõnaga, jääte minu VinguRomaanist ilma. Muahaahaaa!
Igatahes, tahtsin üht asja öelda, et eile õhtul ma lõpuks ometi kukkusin! Jebidijee! Ma juba ammu mõtlesin, mis ma ikka jääl ja libedal teel tantsin, et tahaks ikka kukkuda ka. Täna, st juba eile, oligi see õnnelik päev. Usute või mitte, aga too kukkumine oli ikka väga... Mhm... Kaunis. Nii sujuvat kukkumist polegi ma varem suutnud teha. Ja kui kiiresti ma veel püsti sain! Eks ma olen ikka maailmameister ju! Kukkumise tulemusena lõin kenakesti oma parema jala põlve kah ära. Et ikka oleks mõnusalt valus. Ega ei saa ju ilma sinikuteta elada! Alguses oli valus. Nüüd pole enam hullu! Tahaks veel kukkuda... Oeh...
Üleeile aga lõin oma sõrmed värava vahele! Andekas, ma ütlen... Ja ma lükkasin värava lahti, mitte ei pannud seda kinni... Veel andekam...
No comments:
Post a Comment