Mina tegin eile vaffelusi! Nõukaaegse Volta-nimelise vaffelusemasinaga. Äkeee! Polnud pikka aega vaffelusi teinudki. Nii mõnus susin käis, kui tainas oli vahel ning masina kinni panid. Ja see aur! Lahe! Neid teeks veel! Ja me tegime ikka suuuuure kausi täie tainast. Suur hunnik tuli neid vaffelusi. Mõnusad ka! Just sellised parajad - pool krõbedad, pool pehmed. Sellised mulle meeldivadki! Nämmmaaaad! (Teate nalja, istun siin tööl ja kirjutan sellest ja vaffeluste lõhna tuleb kusagilt. Ma kardan, et need on luulud...)Enne, kui üldse sai vaffeluste tegemist alustada, pidin templi panema ka oma vasaku käe pöialusele. Puhastasin mina vaffeluse masinat ning korraga lõin masina kinni. Ja et ikka pöial ka vahle jääks. Sutsuke palju valus küll oli, aga ma pidin ju kuidagist moodi katsetama, kas masin on ikka töökorras! (Hea, et masin oli veel ühenduseta elektrist. Siis oleks saanud küll mõnusa krõbeda pöidla. Heaaaa!)
Nüüd igatahes hakkan mina tegema iga päev vaffelusi! Eeldusel, et mul on vajalikud komponendid olemas, mida mul niikuinii pole. Aga vähemalt on vaffeluse masin! Pealegi saab selle masinaga ka igast muid imetrikke teha. Küll ma välja mõtlen... Ma juba isegi tean mõnda...
Ent oled sa mõelnud või tundnud, mis saab, kui mind enam ei ole? Lõõritab Urmas Alender...
Teate, mina vahepeal olin täätsa õnnelik, et ma suutsin oma mõtted puhtaks pesta. Jap. Nad ei mõelnud enam ühteid mõtteid. Nüüd hakkas aga taas lumepall veerema. Küll ma tolle lumepalli jälle katki teen! Nii ju ei saa, et ühed mõtted lihtsalt tulevad ja hakkavad mind terroriseerima! Ma olen kavalam. Küll nad näevad veel seda. (Nüüd kõlab minu peenikest naeru. Vähemalt mu teistes mõtetes)
Kas oled siis mõelnud või tundnud, mis saab, kui mind enam ei ole? Jätkub lõõritamine...
Uskumatult ilus päikesetõus oli täna! Uskumatult imeline vaade on siit aknast! Lumi. Päike. Kargus. Poolvalged puud. Talv ikkagist!
No comments:
Post a Comment