Neljapäevast ja kõigest muust

Eile oli neljapäev. Eile oli hommik ja oli õhtu. Eile oli... Aaa! Teate, mis? Mina hakkan võib-olla hoomistükkis kirjanikuks! Vahet pole, kas saan kuulsaks või mitte, aga ma juba olen päris palju algust teinud! Ma olen juba ühe lehekülje valmis kritseldanud. Jaa! Vägev ju. Kui peaks mingi ime läbi juhtuma (ja see peab tõsiselt suur ime olema), siis saan selle ka kunagi valmis. Mille ma avastasin oma suure hämminguga: kõige parem on kirjutada siis, kui meeleolu on masendav. Minu mõtted hakkavad siis sellist trallet tegema, et hoia ja keela! Nad on nii agarad, et neid ei saa isegi mitte vaka alla panna! Sellest tuleb nüüd vägev järeldus - mida rohkem ma vikerkaarevärvilises (mulle kohe apsoluuuutselt ei meeldi sõnapaar ''must masendus'', minu masendus on küll vikerkaarevärviline) meeleolus olen, seda kiiremini ma oma olematu teose valmis kirjutan!

Ahjaa! Jutt jäi katki eilese peal.

Eile sain natuke meeleolu tõsta. Igatahes mina ei kahetse, et ma oma vanemat õde eeskujuks seades end smugeldasin enda korterist teise korterisse. Ühesõnaga, sai räägitud (ja mina ei saa oma õeksekesest aru - ise nii korralik tibin, aga millist juttu tema suu rääkis!) ja päris... mhm... tjah... see suur et... Tuisk oli ka! Ja veini jõime ka. Poes käisin ja tatsasin ka ringi. Nad olid poega midagi teinud! Kõik oli ümber tõstetud! (Olgu, tegemist on äärmise liialdusega, sest vaid mõned asjad olid ümber tõstetud ning midagi tehakse selle poega. AGA seda märkust te ei pea lugema! St meelde jätma...) Mina ei osanud midagi sealt võtta... Jalad nagu saatuse tahtel viisid mind šokolaadimäärete juurde. Ooo! Oli alles vaade. Nagu nõiutult sirutasin ma oma käe kõige ülemise riiuli poole ja võtsin Nutella purgi. Ja siis põgenesin kassasse! Loomulikult ei saanud ma oma näppe sellest šokolaadisest määrdest eemale hoida ning avasin purgi juba koduteel. Kui hea see oli! Ning oma korterist sõbra korteri poole liikudes (minu väravast tema ukse juurde on nii 60 sammu...) pidin ma ka ilmtingimata Nutellas näppupidi sorkima. Aga hea oli ju! Igatahes, tore ja hea ja naljakas (naerda sai ju) õhta oli. Teisel korralgi!

Nüüd ma tean, mida ma tahan! Täna hommikul poolunise peaga mõtlesin välja! Vot nii! Tehke järgi! (Eriti veel siis, kui tunnete, et punane vein loksub ikka veel kusagil organismisügavustes)

Natuke vähem kui kuu veel ja siis mina hakkan juba vanaks saama. Tegelikult tunnen ma juba praegugi, kuidas üks aasta mu õlgu tohutult koormab. Raske on. Ohkaks kui ohata saaks. Selline asi ju ajab ohkama! Vähem kui kuu aega ja siis terendab mu silme ees vanus: 2 ja 2. Huvitav, mis tunne on olla 22? Peab järgi uurima. Mhm. Mu väike vaene niigi tegevusest ülekoormatud ajukene on välja valinud isegi mõned kandidaadid, kellelt küsida ''Mis tunne on olla 22?''. Egas siis igaühelt seda küsida saa! Ikka ja ainult õige tähtsatelt ja olulistelt ja tarkadelt ja andekatelt ja... Inimestelt. Väljavalitutelt noh! Ja kui peaks mingil viisil juhtuma, et 22 pole üldse tore olla, saan ma kohe 23 või jäängi 21ks. Mina ju võin! Eks ju?

Tralalaalaaa! Lalalalalaaa!