Eile õhtul võtsin jälle kätte ja läksin järjekordsele patareiškude laadimisele. Oeh, oli alles meeleolu enne jalutuskäiku! Mõtteid oli kohe liiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiga palju. Noh, selliseid mitte-positiivse-meelelaadiga-mõtted. Käisin vallutasin lund. Vallutasin, mis ma vallutasin, aga täna valutavad mul pepulihased. Ja seda kõike saab ainult lumes sumbates! Tegelikult turnisin ma jällegi linnahalli katusele. Ikka sinna täitsa otsa välja. Aga püüdke te linnahalli treppidest üles saada! See on juba omaette kunst ja vajab plaani A. Ehk võib-olla sellest trepijooksust mu pepulihased end täna tunda annavadki. Järgmine kord võtan need trepid, mis lume all ei ole. Või võtan hoopistükkis labidakese kaasa, et treppe välja kaevata.
Aga see meeleoluke... Temast ei saa ma ka mitte üks raas aru. Tahab olla ja ei taha kah. Koju tagasi kõndides sõitis minust mööda politsei. Vaatasid mind oma soojast autost väga kummalise pilguga. Äkki nad mõtlesid, et ma pole kaine? Mhm. Tegelikult oleksid nad võinud ju seisma jääda ja uurida minult midagi. Aga ei. Ainult imetlesid mu kõnnakut ja kõik. Ehk siis järgmine kord. Tujumuutus käis mul läbi küll! Ma ütlen - jalutuskäik aitab! Ei peagi palju jooma või šokolaadi sööma! Lihtsalt natukene - tsipatsipa - on vaid vaja jalutada ja tuult trotsida (seda sel juhul, kui tuul suvatseb end liigutada teie jalutuskäigu ajal. Parem oleks eelnevalt tuulega rääkida, siis on kindlam, et ta teid jalutuskäigu ajal segab-tüütab-seltsiks on).
Täna hommikul tegin avastuse. Tegelikult jõudsin endas järeldusele. Ma polegi nii lootusetu järelduste tegemise koha peal! Jibidijee! Too järeldus tõi mulle rahulolu. Teate, eile olin ma totaalselt täidetud tühjusega. Kõik mu sees oli tühi. Isegi mõtted olid tühjad! Nüüd aga... Olen taas täidetud! Ma olen õnnelik! Õnnelik vistist selle üle, et ma elasin oma elus läbi etapi, mis mida saan rääkida oma lastelastelastelastelastelastelastelastele (noh, teate, ma ikka kavatsen igavesti elada! Vahepeal oli küll plaan 71aastaselt teispoolsusesse minna, aga nüüd... Väike plaanimuudatus lihtsalt! Egas siis minust nii pea lahti saa! Mina olen jääv!). Pealegi on mul megasuperhüper hea meel, et on olemas inimesi, kes on teinud mu elu iga etapi eriliseks. Omamoodi. Ma olen isegi tänulik, et kõik läks nii nagu läks. Ma olen lihtsalt niivõrd õnnelik, et... (mhm, mul kadus mõte ära. Pean ta uuesti üles otsima. Seniks jääbki see lause pooleni ja katski. Äkki kunagi saab see lause endale teise poole ka. Kurb on vaadata ju ühe poolega lauset) Hea, et jõudsin sellele äratundmisele. On vinge, et ma suudan olla mitte pahane ega vihane ei enda ega tolle teise peale. Vahva, et ma suutsin lõpuks ometi õppida! Jaaa! Ma õppisin midagi! Mida, seda ma täpselt ei oska öelda. Võib-olla seda, et tegelikult on ju iga asi hea. Kui ma ennast kordan, siis vabandust, aga ma lihtsalt pean seda ütlema: mul on ilgelt lahe meel, et toimus see, mis toimus. Et oli kõik see, mis oli. Ja mitte keeeeegi ei saa mind ümber veenda! Nii jääbki. Kellele ei meeldi, noh, mingu siis kukele. Egas ma keela.
Täna õhtul söön ma suurte eelduste kohaselt pitsat! Jibidijeee! Mulle meeldib see! Kui üks variant alt ära kukub, on alati teine. Ja kui teine alt ära kukub, siis on alati üks! Nu vot! Olen mina alles geniaaalsus!
NBPS! Tohutult suured vabandused neile, kes näevad mu sissekannetes nii kirjavigu kui stiilivigu kui valesti kasutatud sõnade vigu kui grammatikavigu kui mõttevigu. Egas mina siis süüdi ole! Need tulevad ISE. Ausalt. Küsige nende käest kui ei usu. Võin nende kontaktid anda, kui tahate. Aga nad on suht kidakeelsed.
PSNB! Ma tean, et ma liiga palju räägin... Pole hullu! Mõni räägib veel rohkem! Pealegi, te ainult loete. Mõelge, kui ma sellest kõigest veel rääkima hakkan!
Tervistused MinuRiigist!
No comments:
Post a Comment