Luuletund

Eile õppisin ma kaks laulu pähe! Mul ei olnud absoluuuuuuuuuuutselt mitte midagi tööl teha. Võtsin siis kätte. Tembeldasin ning laulsin omaette: ''Kaks tüdrukut lähevad puiestee tänaval/aega on palju, nad jõuavad küll. Kus te küll käisite, kellega laulsite/ilusad tüdrukud, silmad täis tuld/Mispärast ometi mööda must läksite/kõpsuvad kingad, järel teil tuul...'' Ja siis teine laul: ''Tõuse üles ja läheme ära/kaste langeb ja märjaks saab maa/Tõuse üles ja läheme ära/kauem siia me jääda ei saa/Võta kinni, kui tahad veel kaelast/Võta sõrmedest, hoia veel käest/Aga ehted, mis kadusid kaelast/Ükskord tagasi küsid mu käest...'' Tegelikult, kui nüüd päris aus olla, on neil lauludel liiga lihtsad sõnad. Neid ei pea isegi mitte õppima! Nad jäävad pähe! Mõtlen ainult, kui keegi oleks eile mu laulmise ajal uksest sisse astunud, siis oleksin ma küll häbi pärast natuke põrandat uuristanud ja tunneli teispoole maakera kaevanud. Õnneks (või siis õnnetuseks, sest jäi siiski ju teadmata, mida ma teen, kui keegi sisse astub, kui ma omaette lõõritada üritan. Teisalt: better luck next time!) ei astunud keegi sisse ja ma sain rahulikult omaette laulda ja tembeldada. Tak.

Leidsin ühe luuletuse.

Muide, kas te ei leia, et mu blogid on liiga pikad? Mhm. Peaks vähem kirjutama. Samas, kellele ei meeldi, egas ma sunni lugema! Pluss... Ma kirjutan ju ainult siis, kui mul mitte kui midagi olulist öelda ei ole! Teistel juhtudel pole ju midagi kirjutadagi. Mõelge vaid: kui ma hakkaksin kirjutama siis, kui ma nt abielluma hakkan! (Okih, seda küll lähitulevikus ei juhtu ja mind hoiatatakse niigi meeste eest, aga kunagi ju ei tea) Ja siis ma kirjutan sellest! Või nt kui ma astun poliitikasse (mis on ikkagist vääääägagi tõsise kahtluse all) ning hakkan siis sellest plätrama! Või juhtugu, mis tahes ja mina siis kirjutan sellest! Kohutav. Lihtsalt kohutav.

Oot, luuletus ju (Ettevaatust! Luuletus on PIKK!)!

Autoriks on keegi Maik Raisk (mulle ilgelt meeldib nim!)

kosmos on üksi

mina olen siin. ma olen olemas. ma eksisteerin. eksisteerin nii kaua, kuni mulle on antud võimalus seda teha. eksisteerin ajas ja ruumis. võib-olla sinu mõtetes. mahun su taskusse ja püksisäärde. maalin sinust ilusaima sürrealistliku voolu tippteose. impordin utoopiast käegakatsutava ime ja unistuse. kerin kõhklemata aja tagasi ning alustan otsast peale. sest teades nüüd, kuidas see lõppeb, teeksin seda ikka ja jälle uuesti. sest see on avastamist ja iluvalu väärt.

ma külmetan ikka veel siin samas ning elan lootusega, et keegi peale sinu, keda minu jaoks enam ei ole, mõistab mind täpselt nii ja mõtleb nii nagu mina ning näeb minus seda, kes ma võib-olla ühel päeval olen ning tegelikult ka tahan olla.

ehk hakkab minulgi kunagi soe. liiga pikaks on veninud see sitt suusailm minu hinges. kuid vähemasti jäälilled minu hingeseinal peegeldavad rõhuvat raskust ning halba kaunimana tagasi.

Take control of the atmosphere

Take me far away from here

There is no better loss that to lose myself in you

In a parachute to glide, I am captive in your sky

Surrender has somehow become so beautiful

Kell on täpselt viie peal. Tea, kas päike täna tõuseb? Loodan, et mitte. Valet on valges kohutavam näha. Samas loodan, et siiski tõuseb. Hakkab parem või nii. Mis mul üle jääb. Ühes augus ei saa ju kaua vegeteerida, läheb liiga masendavaks ning üksluiseks. Kaua ma selles olukorras olnud olen? Hmm, poolteist aastat, ma pakun. Üleelmisest sügisest saadik. Ma olen alati öelnud, et sügis on üks kuradima persses aastaaeg. On seda alati olnud, on ka praegu ning tulevikus kindlasti ka. Järgmiseks sügiseks ja talveks lasen end ära külmutada, et siis kevadel värskelt ja rõõmsana jälle üles sulada. Ehk sulab mu hing ka lõplikult lahti. Ei ole sellist külma ja kanget tunnet või nii. Noh, seda, et miski ei muutu ja ei parane. Aga sulamisega paraneb palju. Vaata või meie tänavaid - sulamise tagajärg on küll kohutav tulvavesi, kuid vähemasti ei pea päevad otsa lumes sumpama ning peadpidi lumme magama jäänud joodikuid alajahtumisest päästma. Rääkimata siis pikali vanainimestest ning külg ees trammi ette sõitvatest autodest.

Take control of the atmosphere

Take control of the atmosphere

You can take my world you can fill the air

Take control, take control

Teed tänaval on porised. Ipodi aku tühjeneb tasapisi. Kõrvaklappidest kuulan veel viimast lugu enne kui mu ipodki minu kombel alla annab ning end võimetuks tunnistab. Kurat, aku. Asfalteerige need fucking teed vähemalt ühe korra Tallinna ajaloos korralikult ära. Varsti saame Pirita mere asemel mõne tänava puuduliku sillutise sees ujuda ning selle äärel ninad särades päikest võtta.

Kas sa usud tõelisse õnne? Noh, sellisesse, mis paneb südame taguma ja tundma end erilisena. See sama, mis paneb tahtma parem olla, mis sest, et oled parem kui kunagi varem ning kõrgemale pole sul võimalik tõusta. Kas sa usud, et armastus on tegelikult ka õnn? See samune tunne, mis ajab pea nii pöördesse, et tahaks kilgates kasvõi Marsi pealt tantsu lüüa? No hea küll, ilmselt sa tead neid tundeid. Aga mina loodan, et sul on õnn ja au neid praegu kogeda. Saada minuni natukene sellest rõõmust. Ja sa tead, kust mind leida. Muidugi tead, sest sina tundsid täpselt nii ja kahjuks tunnen mina neid tundeid siiamaani.

Move me up through the darkest clouds

Till I've lost in the sun every shadow of doubt

There is no better find than to find myself with you

In a fog you are all I see

I'm inviting you closer with each time I breathe

Surrender has somehow become so beautiful

Mina usun ikka, et kuskil selle universumi galaktikas, õhkõrna, kuid joovastava kosmosetolmu sees on keegi. Seal väljas. Minu jaoks. Ainult minu jaoks.

Nüüd sa siis tead.

Would you take control?

Igatahes, kui teil tekib mingi kummaline soov veel tolle luuletusi lugeda, külastage - http://maikraisk.tumblr.com/ - ja seal nood luuletused ongi! Üks parem kui teine.