Mis seals ikka... See, mis kunagi oli - oli. See on minevik. Tagasi teda ei too. Tagasi ta ei tule ise. Minevikku ei saagi ju muuta! Sel pole isegi mõtet! Ooo - kui oleks vaid ajamasin ning teeks mõnd asja teisiti! Aga vaat, mis sellest kasu oleks? Mälestused jäävad ju siiski. Jäävad nii endisest minevikust kui muudetud minevikust. Kumb jääb domineerima? Ikka vana minevik! Miks? Sest tema pärast me ju muutusi teemegi! Pealegi pole vaja rikkuda oma mälestusi. Muudame parem oma tulevikku! Muudame seda nii, et meil ei tekiks isegi mitte mõtet seda muuta! Muudame oma tulevikku nii, et hiljem tagasi vaadates jäävad sellest järele imelised mälestused! Isegi need, mis haiget võivad teha! Las jääda! Ja kui peakski tekkima kummaline tahtmine minevikku muuta, siis... Siis... Jätame meelde - kõik, mida oleme teinud, oleme teinud ise. Oluline on veel, et me ei laseks end mõjutada teistel. Tegelikult mõjutavad teised meid niigi palju, tahame seda või mitte. Aga kõik, kes asuvad järama meie südant, hinge, elu... Nendest peab eemale hoidma. Kaugele. Nii kaugele, et nad ei teakski meie olemasolust. Et nad ei teaks, et me üldse eksisteerime. Et nad ei saaks meile mingilgi viisil läheneda. Et meile jääks meie hing. Meie süda. Meie elu. Meil on siiski vaid üks hing, vaid üks süda, vaid üks elu. Kas me tõesti tahame oma hinge, südant ning elu pidevalt lappida? Kas tahame näidata kolmandatele inimestele oma lapitud, nõulutud, plaastertatud, liimitud hinge? Või süda? Või elu? Mina ei taha... Jeah. Võimalik on oma hing ja süda ja elu katta kauni eesriidega, mille taha keegi ei näe. Äkki katame need siis kohe mitme eesriidega? Millal me need ainult eemaldame? Kui oleme üksi? Äkki kellegi juuresolekul? Aga valu ju jääb! Haavad küll paranevad, aga mõrad jäävad! Püüdke parandada katkikukkunud vaasi - liimite killud kokku, aga mõrad - kuidas need eemaldate? Nii jääbki armastatud vaasist mõradega vaas, mis on silmale natuke valus vaadata. Ei taha õieti teistelegi näidata. Nagu üks ütles, et ta võib kirjeldada end musta üksiku katkise sokina. Teda on nii palju kantud, et keegi teda enam ei taha. Üksik ja auklik. Kindlasti ka parandatud, aga parandades muutub asi hapramaks... Mind pani too lause mõtlema.kurat küll
ma ju piinlen
aga sa ei näe
lase mul olla
kurat küll
olgu selline tegu minu viimne
No comments:
Post a Comment