Eile käisin sünnipäeval. Lapse omal. Sai teine kolmeseks juba. Lastel oli tegevust maa ja ilm. Ikkagist mängutoas! Veealune maailm oli teemaks. Teate, kadetakse tegi vahepea. Neil oli seal treppidega liumäe-laadne värk, mille otsa veeti mööda nn rööpaid auto. Ja siis nad lasid autoga sealt alla ja otse patjadesse! Teata, ma tahtsin kaaaaaa! Teisi asju oli ka, millega oleksin tahtnud mängida. Aga vaat - liiga suur, ei tohtinud.
Süüa sai seal palju. Oli nii kartuli- kui makaronisalatit. Ja vinkusi! Ja vääääääääääääääga hea lennukikujuline tort ning kohupiimakringel. Mmmm.... Hea... Kõht sai korralikult pungitama pandud. Oeh, enam ei taha. Kringlit küll. Ja torti! Igatahes, nädalane vähese toidu peal olemine, tuli ikka vääääga kasuks!
Peale pidutsemist tulin koju ja sõber tuli külla! Lasti ta ka siis üle miljoni aasta Tallinna-manu ja loomulikult ikka ainult selleks, et saaks täna ära pageda suurlinnast. On tal alles elu. Ta on nii armas, et tegi mu arvuti kiiremaks. Nüüd mu arvuti polegi enam nagu tigu kiirteel vaid on juba noor kitseke metsas. Oh, seda lusti! Isegi kõik dokumendid jäid alles! Jebidijee! Mida mu hing veel tahta võiks?!
''Appi! Ma vajan armastust!'' Nii laulab Vennaskond...
No comments:
Post a Comment