Opladii-opladaa!

Eile hommikul juhtus küll täätsa imelik asjandus. Läbi une mina kuulen – sabistab. Mõtlen ’’Huvitav, kas vihma sajab?’’ Siis läbi une mõtlen, et talv on! – siis ei saa ju vihma sadada! Jõudsin mingile järledusele, et ehk kuulen seda unes. Imelikud mõtted mul hommikul. Aga lõppude lõpuks tüütas mind see sabin ära ja tahtsin teada, mis toimub. Tegin siis silmad lahti (silmade lahti tegemine on hommikul peale poolt kümmet väsitav ja kohutav eneseületus) ja vaatasin aknast välja. Ja oh sa tonti! – aken oli vihmast märg! Ülihelikiirusel kargasin voodist üles ja nägingi – ilus lumi oli muutunud vihmaks ja jääks ja poriks ja kõigeks muuks! Talvest polnud korralikult jälgegi! (see on küll liialdus, sest lumi oli ju endiselt maas, aga see oli ju sulalumi!) Ja nii sai alguse kevade tulek.

Ja nüüd võin end järjekordselt vabatahtlikuks nimetada. Jebidijee!

Muide, mina võin tõestada kõigile, et ma suudan elada sõna otseses mõttes ka armastusest ja õhutst! Mul pole absoluuuuutselt mitte midagi muud vaja! Eelmisel nädalal jõudsin selle avastuseni. Näiteks hommikul sõin. Terve päeva jooksul ei tundnud näljatunnet. Läksin koju. Polnud ikka veel nälg mind piinama hakanud. Siiski ma sõin! (Sunnitakse ju. Juba kuulen mõttes ka, kuidas üks ja teine ütleb: ’’Sa pead söööma! Sa pead söööma!’’ Ära juba tüütab.) Sõin, aga kõht polnud tühi. Vot nii. Järeldus minu praktilisele teaduskatsele – mina võin elada ka õhust ja armastusest! (Õhku mul jätkub ja armastub näikse ka jätkuvat)

Lõppude lõpuks läksin ka sõbranna juurde. Juba ammu pidin minema. Tegime lihapirukaid. Selliseid mõnusaid väikseid. Jõime teed (tegelikult jõin mina). Lobisesime pea kõigest ja kõigist. Mõnus oli. Olin tema juures ikka üle nelja tunni. Kell hakkas lihtsalt paljuks minema. Järgmine kord veel!

Kummalisi unesi olen ka näinud. Üks oli müstiline, teine oli õudukas ja kolmas oli... Mhm. Ulme! Pole miljon aastat unenägusi näinud. Aga mulle unenäod meeldivad! Olgu nad siis õudust täis kui tahavad.

Teate, mulle helistati! Jaa! – Telefoona tõstis häält ja mina tema vaigistamiseks haarasin ta kätte ja vajutasin nupule. Tavaliselt, kui ma ikka õigele nupule vajutan, siis telefoona sees hakkab keegi rääkima. Ma siis rääkisin vastu. Aga noh, mina ju alguses ei teadnu, kes helistab. Ainult üks nubrirodu oli ekraanil! Kujuta pilti! Ei nime ega midagist! See oli väike mure. Teine mure oli see, et telefoona sees hakati täitsa võõramaa keeles rääkima. Inglise keeles, kui täpsem olla. Ma siis püüdsin vastu vadistada. Õnnestus! Ja mis välja tuli – minu kadunud tuttav istub seal teispoolsust! On alles elukene-rõõmsakene! Ma juba kartstin, et ta moo täätsa unustustehõlma saatnud! Aga ei. Ta ütles, et kenadele ja huvitavatele inimestele helistab ta ikka. Ja mina olen ju kena ja huvitav ja peaaegu alati ma naeratan kah. Vot. Seepärast ta mulle helistabki. Egolaks missugune. Üllatuslikud telefonikõned mulle igatahes meeldivad.

Kuna ilm on niisugune nagu ta just parasjagu tahab olla, siis mina lähen kummikujahile (ma küll ei kujuta väga ette, kes talvel kummikuid müüb, aga nagu ütles vanaema, et nõuka ajal müüdi ikka karvamütsi suvel ja suveasjandusi talve). Pealegi tahaks vääääga saada kummikuid. On ju mõnus hüpata nendega poristesse loikudesse (pigem on nad tänase päeva puhul lumised, aga keda see fakt ikka huvitab).

Tralalaaa-lalalalaalalaaaa!