Megasuperhüper ilus ilm on täna väljas! Päike paistab niiiiiiiiiiiiii eredalt-niii eredalt! Selline imevõrratu kelgutamise ilm! Tahaks lumehange hüpta ja seal püheradada ja teha endast üks korralik lumekas memm! Ja siis tahaks veel joosta ning naerda ning paikesekiiri püüda ja nad endale taskusse toppida, et saaksin neid imetleda ka siis, kui ilm on pähh ja tuju on null! Tahan! Tahan! Tahhhhaaaaaaaaaaaaaaaaaaaan! Noh, saan siis või? Ei saa... Sest ma pean tööl olema... Hea on see, et ma sda imelist iludust näen aknast. See õnn mul on! Ja juba selle üle olen megasuperhüper tänulik! Teate, kui ma isegi ei näeks seda, tunneksin end vangina, kes on topitud kopitavalt rõskesse keldrisse, kuhu ei paista isegi kõige kavalam ja väiksem päikesekiireke. Aga täna - on, seda õnne! - näen ma seda kaunist iludust! Ma olen nii õnnelik! Nii õnnelik! Nii õnnelik!
Ma pean vistist arsti juurde minema. Mul on selline halb eelaimdus, et keegi on Paha Mina minema viinud... Lihtsalt ei ole võimalik, et ma juba teist päeva lähen magama peale kella kahte (ma mõtlen ikka ööd mitte kell 2 päeval) ja ärkan üles oma esimese kella peale või enne seda (esimene kell tiriseb mul juba 6.40) ja tunnen end tegutsemistahet täis. Tööle vantsides on mul aga suu kõrvuni. Kahlane. Mul on tunne, et kukkumine avaldas mulle mõju. Ma põrutasin vistist pea sees asuva hallolluse ära. Kuigi tõesti - ma kukkusin ilusti oma paremale põlvele. Järeldus siit - minu õnneharmoonid, mõttekeskus ja ma ei tea, mis kõik veel, asuvad paremas põlves. Ehhhee. Sellisel juhul ei lähegi mul ju pead vaja! Ma mõtlen põlvega! Jehaiduuu! Ma olen ikka õnnelik inimene küll! Ja milline haruldus veel pealekauba! Olete varem näinud inimest, kes mõtleks põlvega? Ei?! Mina ka mitte. Aga nüüd näete teda iga kord, kui mind vaatate! Ma olen nii õnnelik. Nii õnnelik. Nii õnnelik.
Kohe näha, et ma töötan päikesepatareidel. Tegelikult on mul tunne, et kevad on kätte jõudmas! Jeah. Selline tunne on! Kuidas muidu seletada fakti, et ma ärkan enne
kukke ja koitu ja tahan kohe voodist püsti karata ning tööle hakata? See pole ju normaalne! (Vähemalt minu puhul pole olnud see normaalne viimased kuu aega või rohkemgi.)
Huvitav, kas ma saan olla veel õnnelikum kui ma juba olen? Muahaahaa! Peab tõeline ime olema, et ma koos egoga lakke hüppaksin ning me mõlemad oma peakesed ära lööksime. Aga päev on veel nõnna noor! Küll ma jõuan veel tsiljontuhatmiljon korda lakke ka hüpata! Hüppan lakke ja enam alla ei tule!
Teate, tegelikult olen ma sutsuke kade nende inimeste peale, kes saavad praeguse ilmaga välja olla. Ükstaspuha, mida nad siis seal ka ei tee. Kas või jalutavad lihtsalt. Mina tahan kaaaa! Teisalt - ma vähemalt näen seda sillerdavat ilu oma silme all. Ahh! Ohh! Kaunis-kaunis päevakene!
Eile rääkisin tegelinskiga. Ma ei või lihtsalt! Kirjutasime msnis ja ainuke asi, mida ma korralikult mäletan on see, et ma naersin kõht kõveras. Nii lolli juttu pole ma ikka pikalt rääkinud. Aga äkki saangi ma sealt oma energia? Ma peaksin hakkama rohkem lolli juttu ajama, siis tuleb energiat nii et mühiseb! Oh! See on ju juba teine idee/mõte/tähelepanek lühikese aja jooksul, mis võib maailma muuta! (Mis sest, et need faktid mõjutavad ainuüksi mind ja mind ümbritsevaid inimesi, kes mu pläkutamist kuulama peavad. Õnneks peab tõdema, et ma ei pläkuta igaühega palju. Ja igaühega ma ei aja lolli juttu kah. Nii et - peab ikka olema eriliselt andekas ja eriline väljavalitu, keda ma oma lobaga tüütan/tüütama hakkan.)
No comments:
Post a Comment