Tuesday, January 4, 2011

Ja Buratinot ei tehtudki puust, papa Carlol läks vaja vaid armastust*

Üle mitme nädala tunnen, et mu peakohal kolksub jälle kollane segane päike! Tegelikult on ta mu kohal kõlksunud juba päris pikka aega. Enne jõule ja jõulude ajal ja peale jõule ka. Vahepeal ta viskas ainult vembu ning peitis end minu ees ära. Leidsin ta taas! Te lihtsalt ei kujuta ette, kuidas ma tundsin puudust mõnest asjas! Ja nüüd on mul juba kaks eesmärki, mille nimel edasi liikuda! Jibidijeee! Üks neist eesmärkidest oli mul varem ka. Ta lihtsalt taastus. Ma tundsin sellest puudust. Teisesse eesmärki on kaastatud lapsed. Ma ju lausa jumaldan neid! Nüüd vaatab, kuidas kõik sujub. (Ikka otse ja rõõmsameelselt ja pea püsti! Ma olen naiivselt optimistlik ja õnnelik kah veel selle üle!)
Jibidijeee!

Jibidijeee!

Jibidijeee!

Jibidijeee!

Jibidijeejeeejeeeeejeeeeeeee!

Ja Rotsu innustab mind takka! Ta lihtsalt naeratab niiiiiiiiiiiiii meeletult numpsikult, et kohe peab talle vastu naeratama.

Jibidijeee!

Jibidijeee!



Ma püüan nüüd ülejäänud jibidijeeed öelda vaikselt kusagil nurga taga.

Ainult üks kord veel:

JIBIDIJEEEEEEEEEEEEEEEEEEE!!!

No comments:

Post a Comment