Armas

Eile helistati mulle ka. Õhtul. Veerand kaheksa paiku. Helistajaks oli tegelane, kellega sai vaieldud teemal: Kas õnn võrdub rahulolu ja vastupidi. Eks meil mõlemis oli oma arvamus loomulikult. Samas, nagu ta mulle eile telefonitsi ütles: arutelu jäi pooleni. Ja kumbki pool - ei mina ega tema taha ka alla anda! Nii, et siis järgmine kord läheb ka põnevaks! Ta oli hetkel Soomes. Küsisin siis, millal nad sealt ära tulevad. Vastas, et siis, kui mina sinna lähen! Muahaahaaa! Jääb nagu ära või nii. Ja mis veel mind üllatas - ta ütles, et olen armas. Vat siis. Kohe ei teagi. Ma küll ütlen, et ma üritan olla jah, aga tema vastu, et ma ei pea isegi mitte üritama - ma juba olevat selline. Sweeeeet...

Aga mina võtan vastu olulise otsuse... Karm... Ma ei taha... Aga seda peab tegema. Juhul kui...

Jälle Kino!

Täna käisin järjekordselt kinos. Vaatasin vanema ja väikeõeksekesega ''Rapuntslit''. Jällegi üks film, mida soovitan vaadata! Olgu, tegemist on siiski animatsiooniga, aga siiski! Film, kus puhtad emotsioonid möllavad. Sai nii naerda, kui ka nutta. Oli nii põnevust, kui hirmu. Oli kõike. Armas film. Mina igatahes vistist lähen üle hoopistükkis multikatele! Need on palju paremad, kui teised filmikesed! Tegelikult pole küll ka teistel filmidel häda kedagist, aga noh... Multikad ruuuuuuuuuuulivaaaaaaaaaaaad! Ühesõnaga - totaalselt äge filmielamus.

Pluss veel täna on megasuperhüperkaunis imetabaselt võrratu ilm!

Egoistlik sissekanne! Mitte lugeda! Keeeeeeeeeeeep away!

Mis seals ikka... See, mis kunagi oli - oli. See on minevik. Tagasi teda ei too. Tagasi ta ei tule ise. Minevikku ei saagi ju muuta! Sel pole isegi mõtet! Ooo - kui oleks vaid ajamasin ning teeks mõnd asja teisiti! Aga vaat, mis sellest kasu oleks? Mälestused jäävad ju siiski. Jäävad nii endisest minevikust kui muudetud minevikust. Kumb jääb domineerima? Ikka vana minevik! Miks? Sest tema pärast me ju muutusi teemegi! Pealegi pole vaja rikkuda oma mälestusi. Muudame parem oma tulevikku! Muudame seda nii, et meil ei tekiks isegi mitte mõtet seda muuta! Muudame oma tulevikku nii, et hiljem tagasi vaadates jäävad sellest järele imelised mälestused! Isegi need, mis haiget võivad teha! Las jääda! Ja kui peakski tekkima kummaline tahtmine minevikku muuta, siis... Siis... Jätame meelde - kõik, mida oleme teinud, oleme teinud ise. Oluline on veel, et me ei laseks end mõjutada teistel. Tegelikult mõjutavad teised meid niigi palju, tahame seda või mitte. Aga kõik, kes asuvad järama meie südant, hinge, elu... Nendest peab eemale hoidma. Kaugele. Nii kaugele, et nad ei teakski meie olemasolust. Et nad ei teaks, et me üldse eksisteerime. Et nad ei saaks meile mingilgi viisil läheneda. Et meile jääks meie hing. Meie süda. Meie elu. Meil on siiski vaid üks hing, vaid üks süda, vaid üks elu. Kas me tõesti tahame oma hinge, südant ning elu pidevalt lappida? Kas tahame näidata kolmandatele inimestele oma lapitud, nõulutud, plaastertatud, liimitud hinge? Või süda? Või elu? Mina ei taha... Jeah. Võimalik on oma hing ja süda ja elu katta kauni eesriidega, mille taha keegi ei näe. Äkki katame need siis kohe mitme eesriidega? Millal me need ainult eemaldame? Kui oleme üksi? Äkki kellegi juuresolekul? Aga valu ju jääb! Haavad küll paranevad, aga mõrad jäävad! Püüdke parandada katkikukkunud vaasi - liimite killud kokku, aga mõrad - kuidas need eemaldate? Nii jääbki armastatud vaasist mõradega vaas, mis on silmale natuke valus vaadata. Ei taha õieti teistelegi näidata. Nagu üks ütles, et ta võib kirjeldada end musta üksiku katkise sokina. Teda on nii palju kantud, et keegi teda enam ei taha. Üksik ja auklik. Kindlasti ka parandatud, aga parandades muutub asi hapramaks... Mind pani too lause mõtlema.


kurat küll
ma ju piinlen
aga sa ei näe
lase mul olla
kurat küll
olgu selline tegu minu viimne

Luuletund

Eile õppisin ma kaks laulu pähe! Mul ei olnud absoluuuuuuuuuuutselt mitte midagi tööl teha. Võtsin siis kätte. Tembeldasin ning laulsin omaette: ''Kaks tüdrukut lähevad puiestee tänaval/aega on palju, nad jõuavad küll. Kus te küll käisite, kellega laulsite/ilusad tüdrukud, silmad täis tuld/Mispärast ometi mööda must läksite/kõpsuvad kingad, järel teil tuul...'' Ja siis teine laul: ''Tõuse üles ja läheme ära/kaste langeb ja märjaks saab maa/Tõuse üles ja läheme ära/kauem siia me jääda ei saa/Võta kinni, kui tahad veel kaelast/Võta sõrmedest, hoia veel käest/Aga ehted, mis kadusid kaelast/Ükskord tagasi küsid mu käest...'' Tegelikult, kui nüüd päris aus olla, on neil lauludel liiga lihtsad sõnad. Neid ei pea isegi mitte õppima! Nad jäävad pähe! Mõtlen ainult, kui keegi oleks eile mu laulmise ajal uksest sisse astunud, siis oleksin ma küll häbi pärast natuke põrandat uuristanud ja tunneli teispoole maakera kaevanud. Õnneks (või siis õnnetuseks, sest jäi siiski ju teadmata, mida ma teen, kui keegi sisse astub, kui ma omaette lõõritada üritan. Teisalt: better luck next time!) ei astunud keegi sisse ja ma sain rahulikult omaette laulda ja tembeldada. Tak.

Leidsin ühe luuletuse.

Muide, kas te ei leia, et mu blogid on liiga pikad? Mhm. Peaks vähem kirjutama. Samas, kellele ei meeldi, egas ma sunni lugema! Pluss... Ma kirjutan ju ainult siis, kui mul mitte kui midagi olulist öelda ei ole! Teistel juhtudel pole ju midagi kirjutadagi. Mõelge vaid: kui ma hakkaksin kirjutama siis, kui ma nt abielluma hakkan! (Okih, seda küll lähitulevikus ei juhtu ja mind hoiatatakse niigi meeste eest, aga kunagi ju ei tea) Ja siis ma kirjutan sellest! Või nt kui ma astun poliitikasse (mis on ikkagist vääääägagi tõsise kahtluse all) ning hakkan siis sellest plätrama! Või juhtugu, mis tahes ja mina siis kirjutan sellest! Kohutav. Lihtsalt kohutav.

Oot, luuletus ju (Ettevaatust! Luuletus on PIKK!)!

Autoriks on keegi Maik Raisk (mulle ilgelt meeldib nim!)

kosmos on üksi

mina olen siin. ma olen olemas. ma eksisteerin. eksisteerin nii kaua, kuni mulle on antud võimalus seda teha. eksisteerin ajas ja ruumis. võib-olla sinu mõtetes. mahun su taskusse ja püksisäärde. maalin sinust ilusaima sürrealistliku voolu tippteose. impordin utoopiast käegakatsutava ime ja unistuse. kerin kõhklemata aja tagasi ning alustan otsast peale. sest teades nüüd, kuidas see lõppeb, teeksin seda ikka ja jälle uuesti. sest see on avastamist ja iluvalu väärt.

ma külmetan ikka veel siin samas ning elan lootusega, et keegi peale sinu, keda minu jaoks enam ei ole, mõistab mind täpselt nii ja mõtleb nii nagu mina ning näeb minus seda, kes ma võib-olla ühel päeval olen ning tegelikult ka tahan olla.

ehk hakkab minulgi kunagi soe. liiga pikaks on veninud see sitt suusailm minu hinges. kuid vähemasti jäälilled minu hingeseinal peegeldavad rõhuvat raskust ning halba kaunimana tagasi.

Take control of the atmosphere

Take me far away from here

There is no better loss that to lose myself in you

In a parachute to glide, I am captive in your sky

Surrender has somehow become so beautiful

Kell on täpselt viie peal. Tea, kas päike täna tõuseb? Loodan, et mitte. Valet on valges kohutavam näha. Samas loodan, et siiski tõuseb. Hakkab parem või nii. Mis mul üle jääb. Ühes augus ei saa ju kaua vegeteerida, läheb liiga masendavaks ning üksluiseks. Kaua ma selles olukorras olnud olen? Hmm, poolteist aastat, ma pakun. Üleelmisest sügisest saadik. Ma olen alati öelnud, et sügis on üks kuradima persses aastaaeg. On seda alati olnud, on ka praegu ning tulevikus kindlasti ka. Järgmiseks sügiseks ja talveks lasen end ära külmutada, et siis kevadel värskelt ja rõõmsana jälle üles sulada. Ehk sulab mu hing ka lõplikult lahti. Ei ole sellist külma ja kanget tunnet või nii. Noh, seda, et miski ei muutu ja ei parane. Aga sulamisega paraneb palju. Vaata või meie tänavaid - sulamise tagajärg on küll kohutav tulvavesi, kuid vähemasti ei pea päevad otsa lumes sumpama ning peadpidi lumme magama jäänud joodikuid alajahtumisest päästma. Rääkimata siis pikali vanainimestest ning külg ees trammi ette sõitvatest autodest.

Take control of the atmosphere

Take control of the atmosphere

You can take my world you can fill the air

Take control, take control

Teed tänaval on porised. Ipodi aku tühjeneb tasapisi. Kõrvaklappidest kuulan veel viimast lugu enne kui mu ipodki minu kombel alla annab ning end võimetuks tunnistab. Kurat, aku. Asfalteerige need fucking teed vähemalt ühe korra Tallinna ajaloos korralikult ära. Varsti saame Pirita mere asemel mõne tänava puuduliku sillutise sees ujuda ning selle äärel ninad särades päikest võtta.

Kas sa usud tõelisse õnne? Noh, sellisesse, mis paneb südame taguma ja tundma end erilisena. See sama, mis paneb tahtma parem olla, mis sest, et oled parem kui kunagi varem ning kõrgemale pole sul võimalik tõusta. Kas sa usud, et armastus on tegelikult ka õnn? See samune tunne, mis ajab pea nii pöördesse, et tahaks kilgates kasvõi Marsi pealt tantsu lüüa? No hea küll, ilmselt sa tead neid tundeid. Aga mina loodan, et sul on õnn ja au neid praegu kogeda. Saada minuni natukene sellest rõõmust. Ja sa tead, kust mind leida. Muidugi tead, sest sina tundsid täpselt nii ja kahjuks tunnen mina neid tundeid siiamaani.

Move me up through the darkest clouds

Till I've lost in the sun every shadow of doubt

There is no better find than to find myself with you

In a fog you are all I see

I'm inviting you closer with each time I breathe

Surrender has somehow become so beautiful

Mina usun ikka, et kuskil selle universumi galaktikas, õhkõrna, kuid joovastava kosmosetolmu sees on keegi. Seal väljas. Minu jaoks. Ainult minu jaoks.

Nüüd sa siis tead.

Would you take control?

Igatahes, kui teil tekib mingi kummaline soov veel tolle luuletusi lugeda, külastage - http://maikraisk.tumblr.com/ - ja seal nood luuletused ongi! Üks parem kui teine.

Imedepäev Imedemaal

Kummaline! Väga kummaline. Lähen mina ikka samasse hotelli, kus olen nii mõnigi neljapäev end leidnud. Kõnnin fuajees ja oleksin saanud peaaegu šoki: fuajees istub läpakas käes meesterahvas, kelle profiil on sarnane ühele tegelinskile, kellega lõpetasin juba ammu suhtlemise! Ma siis hingasin sügavalt sisse ja istusin tugitooli. Süda puperdas nii mis hirmus! Õnnes sain ma suht alguses aru, et tegemist pole siiski sama inimesega. Pealegi, kui ta suu lahti tegi, rääkis ta vägagi väljamaa keelt. Vedas ühesõnaga.

Nüüd edasi. Nägin mina üht pilti paar päeva tagasi ja oleksin jälle šoki saanud! Täpselt sama inimene ju, kellega lõpetasin suhtlemise ära! Vaatasin siis lähemalt ning õnneks oli tegu teise inimesega. Jälle üle noatera. Ning siis veel kolmas kord, mil sain šoki ja jälle sama inimesega! Vot, kõnnin mina läbi vanalinna, väikeõde ning vanemad sabas-kõrval. Tõstan mina pilgu ja vaatan ning mõtlen: ''Mine kukele! See ei saa olla tema?!'' Aga teate mis, ma arvan, et seekord oli tegemist ikkagist Temaga. Ma ei viitsi juurelda teemal: kas tema küll tundis mind ära jne jne. Mõttetus ju! Kui oli siis oli ja kui ei olnud siis polnud. Igatahes, mina võtan seda, kui tänase päeva üht imedest!

Olgem ausad - tänane päev on olnud supppppper! Ja kui keegi suudab veel välja tulla mõne imega (mul on tunne, et tänane päev on täis olnud pisiimesi. Need mulle meeldivad ja teevad mind õnnelikumaks!) Igatahes, kui keegi suudab mingi imega täna ilmutada, siis ma broneerin end tema jaoks igaks ajaks, kui tal mind vaja läheb (jäädes ikka mõistuse piiridesse)! Vot. Nii et laske imed valla!

Usute või mitte, aga ma usun! Päriselt! Juba kaks inimest on mulle kirjutanud ja vot see on juba hea näitaja!

Kolm olevat kohtu seadus! Aga liiga suurt tükki ka ei maksa kahmata! Teisalt - mida rohkem, seda uhkem! Ja valikuvariante oleks ka siis palju-palju-palju! Ma juba ootan esmaspäeva!

Ma Olen Nii Tohutult Õnnelik!

Päikene paistab ja loodus ei rõkka! Sest meil on veel talv! Ja mina tahan õue ja kelgutada ka! Ja veel parem, kui uisud alla saaks!

Megasuperhüper ilus ilm on täna väljas! Päike paistab niiiiiiiiiiiiii eredalt-niii eredalt! Selline imevõrratu kelgutamise ilm! Tahaks lumehange hüpta ja seal püheradada ja teha endast üks korralik lumekas memm! Ja siis tahaks veel joosta ning naerda ning paikesekiiri püüda ja nad endale taskusse toppida, et saaksin neid imetleda ka siis, kui ilm on pähh ja tuju on null! Tahan! Tahan! Tahhhhaaaaaaaaaaaaaaaaaaaan! Noh, saan siis või? Ei saa... Sest ma pean tööl olema... Hea on see, et ma sda imelist iludust näen aknast. See õnn mul on! Ja juba selle üle olen megasuperhüper tänulik! Teate, kui ma isegi ei näeks seda, tunneksin end vangina, kes on topitud kopitavalt rõskesse keldrisse, kuhu ei paista isegi kõige kavalam ja väiksem päikesekiireke. Aga täna - on, seda õnne! - näen ma seda kaunist iludust! Ma olen nii õnnelik! Nii õnnelik! Nii õnnelik!

Ma pean vistist arsti juurde minema. Mul on selline halb eelaimdus, et keegi on Paha Mina minema viinud... Lihtsalt ei ole võimalik, et ma juba teist päeva lähen magama peale kella kahte (ma mõtlen ikka ööd mitte kell 2 päeval) ja ärkan üles oma esimese kella peale või enne seda (esimene kell tiriseb mul juba 6.40) ja tunnen end tegutsemistahet täis. Tööle vantsides on mul aga suu kõrvuni. Kahlane. Mul on tunne, et kukkumine avaldas mulle mõju. Ma põrutasin vistist pea sees asuva hallolluse ära. Kuigi tõesti - ma kukkusin ilusti oma paremale põlvele. Järeldus siit - minu õnneharmoonid, mõttekeskus ja ma ei tea, mis kõik veel, asuvad paremas põlves. Ehhhee. Sellisel juhul ei lähegi mul ju pead vaja! Ma mõtlen põlvega! Jehaiduuu! Ma olen ikka õnnelik inimene küll! Ja milline haruldus veel pealekauba! Olete varem näinud inimest, kes mõtleks põlvega? Ei?! Mina ka mitte. Aga nüüd näete teda iga kord, kui mind vaatate! Ma olen nii õnnelik. Nii õnnelik. Nii õnnelik.

Kohe näha, et ma töötan päikesepatareidel. Tegelikult on mul tunne, et kevad on kätte jõudmas! Jeah. Selline tunne on! Kuidas muidu seletada fakti, et ma ärkan enne

kukke ja koitu ja tahan kohe voodist püsti karata ning tööle hakata? See pole ju normaalne! (Vähemalt minu puhul pole olnud see normaalne viimased kuu aega või rohkemgi.)

Huvitav, kas ma saan olla veel õnnelikum kui ma juba olen? Muahaahaa! Peab tõeline ime olema, et ma koos egoga lakke hüppaksin ning me mõlemad oma peakesed ära lööksime. Aga päev on veel nõnna noor! Küll ma jõuan veel tsiljontuhatmiljon korda lakke ka hüpata! Hüppan lakke ja enam alla ei tule!

Teate, tegelikult olen ma sutsuke kade nende inimeste peale, kes saavad praeguse ilmaga välja olla. Ükstaspuha, mida nad siis seal ka ei tee. Kas või jalutavad lihtsalt. Mina tahan kaaaa! Teisalt - ma vähemalt näen seda sillerdavat ilu oma silme all. Ahh! Ohh! Kaunis-kaunis päevakene!

Eile rääkisin tegelinskiga. Ma ei või lihtsalt! Kirjutasime msnis ja ainuke asi, mida ma korralikult mäletan on see, et ma naersin kõht kõveras. Nii lolli juttu pole ma ikka pikalt rääkinud. Aga äkki saangi ma sealt oma energia? Ma peaksin hakkama rohkem lolli juttu ajama, siis tuleb energiat nii et mühiseb! Oh! See on ju juba teine idee/mõte/tähelepanek lühikese aja jooksul, mis võib maailma muuta! (Mis sest, et need faktid mõjutavad ainuüksi mind ja mind ümbritsevaid inimesi, kes mu pläkutamist kuulama peavad. Õnneks peab tõdema, et ma ei pläkuta igaühega palju. Ja igaühega ma ei aja lolli juttu kah. Nii et - peab ikka olema eriliselt andekas ja eriline väljavalitu, keda ma oma lobaga tüütan/tüütama hakkan.)

Vinguv mina! Hoidke alt!

Vot, teate, ma vingun. Virisen ja vingun ja jorisen ja kõik need teised sõnad, mis siin veel peaksid ilutsema. Aga ma ei tee seda. See tähendab ma tegin selle kõik juba ära, aga ma parem ei avalikusta romaani, mille ma valmis kritseldasin. See on tõesti - Romaan. Ühesõnaga, jääte minu VinguRomaanist ilma. Muahaahaaa!

Igatahes, tahtsin üht asja öelda, et eile õhtul ma lõpuks ometi kukkusin! Jebidijee! Ma juba ammu mõtlesin, mis ma ikka jääl ja libedal teel tantsin, et tahaks ikka kukkuda ka. Täna, st juba eile, oligi see õnnelik päev. Usute või mitte, aga too kukkumine oli ikka väga... Mhm... Kaunis. Nii sujuvat kukkumist polegi ma varem suutnud teha. Ja kui kiiresti ma veel püsti sain! Eks ma olen ikka maailmameister ju! Kukkumise tulemusena lõin kenakesti oma parema jala põlve kah ära. Et ikka oleks mõnusalt valus. Ega ei saa ju ilma sinikuteta elada! Alguses oli valus. Nüüd pole enam hullu! Tahaks veel kukkuda... Oeh...

Üleeile aga lõin oma sõrmed värava vahele! Andekas, ma ütlen... Ja ma lükkasin värava lahti, mitte ei pannud seda kinni... Veel andekam...

Kaks tundi jalutamist. Lumes. Lörtsis. Märg oli. Aga mina seda loomulikult tähele ei pannud! Naljakas oli! Jälle sain oma lobapidamatust demonstreerida. Õnneks mu vastane polnud mitte teps nõrgem! Kuidas saabki? Mõlemad siiski Veevalajad! Ja kuidas veel! Aga tore oli! Tahan veel! Naerda sai ka palju!

Ja vanema õe luurel käisin ka! Muahaahaaa! Mina teda nägin, tema mind mitte. Its.

Kõik ja mitte midagi

Mina tegin eile vaffelusi! Nõukaaegse Volta-nimelise vaffelusemasinaga. Äkeee! Polnud pikka aega vaffelusi teinudki. Nii mõnus susin käis, kui tainas oli vahel ning masina kinni panid. Ja see aur! Lahe! Neid teeks veel! Ja me tegime ikka suuuuure kausi täie tainast. Suur hunnik tuli neid vaffelusi. Mõnusad ka! Just sellised parajad - pool krõbedad, pool pehmed. Sellised mulle meeldivadki! Nämmmaaaad! (Teate nalja, istun siin tööl ja kirjutan sellest ja vaffeluste lõhna tuleb kusagilt. Ma kardan, et need on luulud...)

Enne, kui üldse sai vaffeluste tegemist alustada, pidin templi panema ka oma vasaku käe pöialusele. Puhastasin mina vaffeluse masinat ning korraga lõin masina kinni. Ja et ikka pöial ka vahle jääks. Sutsuke palju valus küll oli, aga ma pidin ju kuidagist moodi katsetama, kas masin on ikka töökorras! (Hea, et masin oli veel ühenduseta elektrist. Siis oleks saanud küll mõnusa krõbeda pöidla. Heaaaa!)

Nüüd igatahes hakkan mina tegema iga päev vaffelusi! Eeldusel, et mul on vajalikud komponendid olemas, mida mul niikuinii pole. Aga vähemalt on vaffeluse masin! Pealegi saab selle masinaga ka igast muid imetrikke teha. Küll ma välja mõtlen... Ma juba isegi tean mõnda...

Ent oled sa mõelnud või tundnud, mis saab, kui mind enam ei ole? Lõõritab Urmas Alender...

Teate, mina vahepeal olin täätsa õnnelik, et ma suutsin oma mõtted puhtaks pesta. Jap. Nad ei mõelnud enam ühteid mõtteid. Nüüd hakkas aga taas lumepall veerema. Küll ma tolle lumepalli jälle katki teen! Nii ju ei saa, et ühed mõtted lihtsalt tulevad ja hakkavad mind terroriseerima! Ma olen kavalam. Küll nad näevad veel seda. (Nüüd kõlab minu peenikest naeru. Vähemalt mu teistes mõtetes)

Kas oled siis mõelnud või tundnud, mis saab, kui mind enam ei ole? Jätkub lõõritamine...

Uskumatult ilus päikesetõus oli täna! Uskumatult imeline vaade on siit aknast! Lumi. Päike. Kargus. Poolvalged puud. Talv ikkagist!

Õnneseen

Õnnelik! Ma olen õnnelik! Megasuperhüper õnnelik! Jebidijeee! Üks telefonikõne võib muuta ja teha maailma kohe miljontsioljontuhatkümmend korda ilusamaks, kui ta juba niigi on! Tahan hüpata ja kallistada ja tantsida ja hoobelda ja....! Ja teha kõike, mida saan! Mis ette jääb! Ma olen õnnelik! Õnnelik!

Mis ma ikka suurustan siin oma õnnelikkusega... AGA MA JU OLEN ÕNNELIK!

Ja too pilt käib vägagi hästi minu kohta... Tõsijutt!




*

**

***

****

***

**

*


Jebidibijeee!



Jehaiduuuuuu!



Õnnelik!




Happy-Happy-Joy-Joy!




Ma tantsin!










Hüppan lakke!












Kiigun lambiga!














Jebididibijeeee!














Naeratus on kõrvuni!














ÕnnelikÕnnelikkuses!

















Jehhhaiduuuuu!








Okih, aitab küll...

Täitsa kino

Eile sai üle pika aja kinos käidud. Jaaa! Vaatasin ''The Tourist''. Uskumatult imepärane film! Seda võiks veel vaadata. Ja millised pöörded tolles filmis olid... Lõpp oli ettearvamatu. Mingisugune aimdus oli, aga teadmatus siiski. Nii et soovitan vaatama minna toda filmi! Elamus missugune! Pluss väärt igat senti. Loomulikult mängib Johnny Depp oma osa võrratult! Ta on lihtsalt super näitleja! Teda vaadates lausa silm puhkab.

Filmitamas ja kommitamas käisin õega. Kummaline. Eile millegipärast ei tahtnud ma kodus olla. Tahtsin välja. Variante oleks olnud teisigi, aga vaat - mina kutsusin hoopis oma õeksekese kinno! Ega kahetse kah. Nagu öeldakse: kahetse seda, mille oled jätnud tegemata, mitte seda, mida oled teinud. Seega - elu läheb edasi! Kusjuures, põnevust oli ka ikka! Noh, film oli omaette ooper. Siis mõtlesime veel Söögiplatsile burgerijahile minna. Seal ''ründasid'' meid kolm meesterahvast. Üks tegelinskitest hakkas kohe mu õeksekesele külge lööma. Mamma mia! Meeleheide oli suur. Ühega sai isegi tarka juttu aetud. Too tüüp, kes meeleheitlikult naist otsis, oli omadega ikka totaalselt outis, teised kaks olid kainemad. Tahtsid endeid meiega kaasa smugeldada. Ei õnnestunud. Nendega oleks kindlasti olnud tore aega veeta, aga las jääda mälestus, et me nendega Söögiplatsil kohtusime ning lolli juttu rääkisime ja palju naersime. Nostalgia.

Peale burgeri kättesaamist läksime läbi vanalinna kodu poole. Oli alles kuiv burger. Ja sinepit... Oi ei! Sellega nad kokku ei hoidnud! Ja piffff oli kah külmavõitu. Ja oeh... Räägupesa burgerid on ikka sadamiljonit korda etemad! Vot tak. Mina olen oma sõna ütelnud. Igatahes, läksin mina oma õeksekese juurde. Ja lahkusin sealt natuke enne nelja... Hommikul ikka noh. Ei tea mina, kuhu see aeg kadus. Kõuts tegi ka omi trikke. Meeldiv õhtu-öö oli. Rääkida mulle meeldib. Toredus oli! Vahvelusi saab täna teha! Vahvelusemasinakene tuuakse linna! Jebidibijeeeeee!

Tegelikult kuulan ma hetkel mingit nutu-laulu. Oojaaa! Ja vot - nii ei saa isegi lolli iba ajada. Hakka või korokodillipisaraid valama. Peaks vistist uut laulu kuulama? Mhm. Ah, ei viitsi... Laiskuskondiides on hõivanud mind.

Muide, üks tegelinski ütles, et saame täna kokku! Muahaahaaa! Ma vääääääääga sügavalt kahtles selles. Miks? Sest tema ja tema ütlused on kaks väääääääääääga erinevat asja. Need ei käi kokku. Ja nagu teada, ei usu ma lubadusi niikuinii enne, kui need pole täidetud. Tak vot.

Pläku

Eile käisin sünnipäeval. Lapse omal. Sai teine kolmeseks juba. Lastel oli tegevust maa ja ilm. Ikkagist mängutoas! Veealune maailm oli teemaks. Teate, kadetakse tegi vahepea. Neil oli seal treppidega liumäe-laadne värk, mille otsa veeti mööda nn rööpaid auto. Ja siis nad lasid autoga sealt alla ja otse patjadesse! Teata, ma tahtsin kaaaaaa! Teisi asju oli ka, millega oleksin tahtnud mängida. Aga vaat - liiga suur, ei tohtinud.

Süüa sai seal palju. Oli nii kartuli- kui makaronisalatit. Ja vinkusi! Ja vääääääääääääääga hea lennukikujuline tort ning kohupiimakringel. Mmmm.... Hea... Kõht sai korralikult pungitama pandud. Oeh, enam ei taha. Kringlit küll. Ja torti! Igatahes, nädalane vähese toidu peal olemine, tuli ikka vääääga kasuks!

Peale pidutsemist tulin koju ja sõber tuli külla! Lasti ta ka siis üle miljoni aasta Tallinna-manu ja loomulikult ikka ainult selleks, et saaks täna ära pageda suurlinnast. On tal alles elu. Ta on nii armas, et tegi mu arvuti kiiremaks. Nüüd mu arvuti polegi enam nagu tigu kiirteel vaid on juba noor kitseke metsas. Oh, seda lusti! Isegi kõik dokumendid jäid alles! Jebidijee! Mida mu hing veel tahta võiks?!

''Appi! Ma vajan armastust!'' Nii laulab Vennaskond...

Jamps

Istun mina tööl. Igav. Teadagi... Istun üksi. Telefoona ei helise. Keegi miskit ei taha. Vaatan uksest välja (meil on siin suures klaasuksed ja aken) ja väike roosasse riietatud tüdruk tatsab edasi-tagasi! Vahepeal tuli otse ukse ette ja kõndis väga tähtsa sammuga. See ajas küll naerma! Tema järel sammus aga väga tähtsa näoga vistist tüdruku isa. Tegelikult ka! - Too tüdruk oli koomiline! Aga eeldatavasti tema isa võttis ta kätte ja viis minema. Nüüd olen ilma meelelahutuseta...

Pidu! Pidu! Pilllergaaaar!

Ilmast

Nüüd on lumi tagasi linna jõudnud. Jebidijeee! Mitu päeva oli märg ja vihmane ja märg... Aga vaat - täna hommikul oli täitsa lumi mis lumi! Egas mul märja ja vihma vastu midagist polegi, aga jalad saavad ju märjaks... Ja sokid ka... Ja siis on - oi! - kui mõnus lõhn! Lausa aromaatne! Tegelikult oli juba tunne, et kevad hakkab kätte tulema. Hommikud on ju ka valgemad! Selline tunne, et pime aeg hakkab selleks korraks läbi saama... Kurb... Samas - nüüd ei pea vähemalt helkurit kandma, kui too peaks ära kaduma! (Sellega seoses tuleb mulle meelde, et kunagi kuu - või vähem - kadus mu pardihelkur ära... Võttis kätte ja läks minema... Mina veel mõtlesin, et oi kui hea ja tore part mul ei kao ära ega midagist! Aga tuleb välja, et part siiski ei jaganud minuga sama mõtet ja tegi ühe minu lumessumpamise ajal vehkat... Kurb küll oli, aga ma võtsin siis oma vana roosa kassi helkuri kapist välja ning riputasin mantli külge. Too tahab ka plehku panna, aga siiani pole see tal õnnestunud.)

Seoses vihmaste ilmadega, olid teeolud kah üsna nigelakesed. Libe oli. Mina siis ükspäev mõtlesin teel töölt punkti B, ja peale seda, kui olin jääl oma ''võrratuid'' tantsuoskusi näidanud, kui ma peaksin sattuma kukkumisohtu, siis ma kukun ka. Kaua ma ikka tantsin ja püüan tasakaalu hoida? Lihtsam on potsti-prantsti! käbla käia. Ooo ma oleks õnnelik, kui sellega hakkama saaksin!

Jebidijeeeeeee!

Eile õhtul sain ma motivatsioonisüsti. Jeah. Täpselt. Mul viimasel ajal ju selline motivatsioonilangus, et hoia pead ja püüa seda siis vangutada. Viimasel hetkel tuldi ja päästeti mind vikerkaarelisse masendusse langemast! Jebidijeeee! Või on hõiskamiseks liiga vara? Mhm... Vahet pole! Hõiskan siis, kui tuju peal!

Ja lund sajab. Jebidijeee!

Ja tihane otsib mugavat oksakest! Jebidijeee!

Ja ma saan varsti uued vardad! JebidiJebidijeejeeeeee!

Lähenev hullumeelsus

Ma leidsin endale meelelahutuse!

http://www.hansaraama.ee/main/estlanguage/WEBPAGE___HRSUPP/hwconvindex.htm <-- Sellel lehel olev naine on põnev! Kui ma noolega tema peale lähen, tõstab ta pead! Ja kui kiiresti teha, on ta sellise näoga jäta-mind-ometi-rahule! Aga see innustab mind aiva rohkem! Jebidijeee!

Nädalavahetuse parim kaaslane...

Nädalavahetuseks lahkusin ma oma kallist punapäisest ja megasuparhüperaeglasest arvutist. Lihtsalt aitas! Ütlesin, et mina nädalavahetusel ei näita ennast ei Skypes ei MSNis ei vasta kirjadele ega midagi. Päris põnev oli! Peaks teinegi kord nii tegema! Äkki lülitaks siis isegi telefoni välja? Egas siis kõik mind kätte saama pea! Need, kes teavad, kus ma elan, need teavad ja hea õnne korral olen ma isegi kodus, kui ei vea, siis ei saagi mind kätte! (Tegelikult on ju juttu päris utoopilisest asjast - ma vistist ikka ei suudaks oma telefoni terveks nädalavahetuseks hüljata. Nii et helistades saab mind alati kätte!)

Aga nädalavahetus ise... Ütleks ,et nii palju komplimente pole ma ikka ammu saanud! Ja veel millised! Selline egolaks oli vahepeal. Öeldi isegi, et mul on lahtine pea. Hea... Ja argumenteerida sai ka kõvasti! Ma tundsin sellest puudust! Vaidlemisest! Argumenteerimisest! Isegi siis, kui mul õigus pole, ei saa ma vaidlemisele vastu panna. Tegelikult diskuteerimisele. Järgmine kordki! St Ala(s)ti valmis!

Soovitus - mõelge vähem, tegutsega rohkem! Ma juba olen pea selle mõtte poole teel! Minu käest isegi küsiti, kuidas ma julgen. Mis seal julgeda! Võin ju olla argpüks, aga egas ma siis nii hull argpüks kah pole!

Ja milliseid riideid ma eile hommikul kandsin! Opa! Ma oleksin kõikidele moeloojatele silmad ette teinud. Uskuge mind, et sellist moodi üldse teha, et sellist riietust üldse kanda, peab minema külma vanni. Riietega. Siit lause: mida ei mäleta, seda pole olnud. Aga mõni sai palju naerda.

(NB Ärge mitte kunagi usaldage Bonaqua pudeleid! Kunagi ei või teada, mis seal sees on!)

(Ja mõni niidab ikka korralikult jalust.)

(Mõned oskavad mind mõtlema panna. Selliste tähtsamate asjade üle ikka. Tühja-tähja peale mõtlen ma niikuinii päevast päeva.)

(Hea mõte on kasutada mälusisseosteteenuseid (sõna, mille kunagi keegi ütles) või panna igale poole kaameraid. Nii saab ise ka teada, mida teed. Alati võib ju juhtuda, et midagi läheb ''kogemata'' meelest ära või nii... Arusaadav ju.)

(Viiest on järele jäänud kolm. Tugevamad ju siiski!)

(Millest küll valutab mu parema pea poolne koht? - nagu oleks ma kusagilt löögi saanud -, ja vasakpoolne rangluu ots? Ja seljalihased?! Mhm. Kummaline. Tõesti - hakkan juba toetama mõtet - kaamerad igale poole!)

(Vinged sõbrad!)

Täna on megasuperhüper kaunis päev! Vaadake vaid aknast välja ja te näete enda ümber jääd ja märga lund ja vett! Milline imeline talv. Või peaks pigem ütlema varakevad?

Neljapäevast ja kõigest muust

Eile oli neljapäev. Eile oli hommik ja oli õhtu. Eile oli... Aaa! Teate, mis? Mina hakkan võib-olla hoomistükkis kirjanikuks! Vahet pole, kas saan kuulsaks või mitte, aga ma juba olen päris palju algust teinud! Ma olen juba ühe lehekülje valmis kritseldanud. Jaa! Vägev ju. Kui peaks mingi ime läbi juhtuma (ja see peab tõsiselt suur ime olema), siis saan selle ka kunagi valmis. Mille ma avastasin oma suure hämminguga: kõige parem on kirjutada siis, kui meeleolu on masendav. Minu mõtted hakkavad siis sellist trallet tegema, et hoia ja keela! Nad on nii agarad, et neid ei saa isegi mitte vaka alla panna! Sellest tuleb nüüd vägev järeldus - mida rohkem ma vikerkaarevärvilises (mulle kohe apsoluuuutselt ei meeldi sõnapaar ''must masendus'', minu masendus on küll vikerkaarevärviline) meeleolus olen, seda kiiremini ma oma olematu teose valmis kirjutan!

Ahjaa! Jutt jäi katki eilese peal.

Eile sain natuke meeleolu tõsta. Igatahes mina ei kahetse, et ma oma vanemat õde eeskujuks seades end smugeldasin enda korterist teise korterisse. Ühesõnaga, sai räägitud (ja mina ei saa oma õeksekesest aru - ise nii korralik tibin, aga millist juttu tema suu rääkis!) ja päris... mhm... tjah... see suur et... Tuisk oli ka! Ja veini jõime ka. Poes käisin ja tatsasin ka ringi. Nad olid poega midagi teinud! Kõik oli ümber tõstetud! (Olgu, tegemist on äärmise liialdusega, sest vaid mõned asjad olid ümber tõstetud ning midagi tehakse selle poega. AGA seda märkust te ei pea lugema! St meelde jätma...) Mina ei osanud midagi sealt võtta... Jalad nagu saatuse tahtel viisid mind šokolaadimäärete juurde. Ooo! Oli alles vaade. Nagu nõiutult sirutasin ma oma käe kõige ülemise riiuli poole ja võtsin Nutella purgi. Ja siis põgenesin kassasse! Loomulikult ei saanud ma oma näppe sellest šokolaadisest määrdest eemale hoida ning avasin purgi juba koduteel. Kui hea see oli! Ning oma korterist sõbra korteri poole liikudes (minu väravast tema ukse juurde on nii 60 sammu...) pidin ma ka ilmtingimata Nutellas näppupidi sorkima. Aga hea oli ju! Igatahes, tore ja hea ja naljakas (naerda sai ju) õhta oli. Teisel korralgi!

Nüüd ma tean, mida ma tahan! Täna hommikul poolunise peaga mõtlesin välja! Vot nii! Tehke järgi! (Eriti veel siis, kui tunnete, et punane vein loksub ikka veel kusagil organismisügavustes)

Natuke vähem kui kuu veel ja siis mina hakkan juba vanaks saama. Tegelikult tunnen ma juba praegugi, kuidas üks aasta mu õlgu tohutult koormab. Raske on. Ohkaks kui ohata saaks. Selline asi ju ajab ohkama! Vähem kui kuu aega ja siis terendab mu silme ees vanus: 2 ja 2. Huvitav, mis tunne on olla 22? Peab järgi uurima. Mhm. Mu väike vaene niigi tegevusest ülekoormatud ajukene on välja valinud isegi mõned kandidaadid, kellelt küsida ''Mis tunne on olla 22?''. Egas siis igaühelt seda küsida saa! Ikka ja ainult õige tähtsatelt ja olulistelt ja tarkadelt ja andekatelt ja... Inimestelt. Väljavalitutelt noh! Ja kui peaks mingil viisil juhtuma, et 22 pole üldse tore olla, saan ma kohe 23 või jäängi 21ks. Mina ju võin! Eks ju?

Tralalaalaaa! Lalalalalaaa!

Kuulsusehullus

Mina olen nüüd küll 10 korda kuulsam! Mõistate - 10 KORDA KUULSAM?! Oh seda lusti ja lillelist pidu! Ja keegi ei saa ütelda, et ma pole seda! Ma siiski olen nüüd filmi peal kinni ja mind sealt välja ei saa! Mu silmad on ja suu on ja nägu on ja mina ise olen ka! Oh, kuidas üks hetk võib inimese teha õnnelikuks ja kuulsaks!

Aga nüüd on kõik kohustatud mulle fännikirju kirjutama hakkama! Ma ei saa ju kuulus olla, kui mul fänna ei ole. Saate ju isegi aru. Ja mis kuulus olek see siis veel oleks? Ma võin vastu ka kirjutada! Ja pildi ka saata. See küll eeldab mingi pildikarbi ees poseerimist, aga selle elab ju üle. Eks ma ju olen Primadonna!

Muide, see et ma siia pole miljon tundi midagi kirjutanud, ei tähenda, et ma ei tahaks seda teha. Asi on lihtsalt minu viirusetõrjest aeglaseks muutunud arvutist. Tõesti – arvuti on mul sama kiire kui tigu keset kiirteed. Muretseda pole siiski vaja! – kui arvuti liiga aeglaseks läheb, siis ma kruvin ta lahti ja vaatan, mis ta sees on! Sellega saan ma hakkama küll. Teine asi on kokkupanemine, aga see pole praegult teemaks ju.

Muideks – kummikud ostsin ka endale üks päev! Nüüd saan plärts-plärts poriloikudesse hüpata! See mulle meeldib! Jebidijee! Nüüd on vaja vaid vihma... Aga läks uuesti külmaks... Küll kevad varsti tuleb! Enne seda saan ma ainult vanaks... Ooo – õnnistatud fossiilistumine on jõudnud järgmisele tasemele, st jõuab vähem kui kuu aja pärast sinna.

Opladii-opladaa!

Eile hommikul juhtus küll täätsa imelik asjandus. Läbi une mina kuulen – sabistab. Mõtlen ’’Huvitav, kas vihma sajab?’’ Siis läbi une mõtlen, et talv on! – siis ei saa ju vihma sadada! Jõudsin mingile järledusele, et ehk kuulen seda unes. Imelikud mõtted mul hommikul. Aga lõppude lõpuks tüütas mind see sabin ära ja tahtsin teada, mis toimub. Tegin siis silmad lahti (silmade lahti tegemine on hommikul peale poolt kümmet väsitav ja kohutav eneseületus) ja vaatasin aknast välja. Ja oh sa tonti! – aken oli vihmast märg! Ülihelikiirusel kargasin voodist üles ja nägingi – ilus lumi oli muutunud vihmaks ja jääks ja poriks ja kõigeks muuks! Talvest polnud korralikult jälgegi! (see on küll liialdus, sest lumi oli ju endiselt maas, aga see oli ju sulalumi!) Ja nii sai alguse kevade tulek.

Ja nüüd võin end järjekordselt vabatahtlikuks nimetada. Jebidijee!

Muide, mina võin tõestada kõigile, et ma suudan elada sõna otseses mõttes ka armastusest ja õhutst! Mul pole absoluuuuutselt mitte midagi muud vaja! Eelmisel nädalal jõudsin selle avastuseni. Näiteks hommikul sõin. Terve päeva jooksul ei tundnud näljatunnet. Läksin koju. Polnud ikka veel nälg mind piinama hakanud. Siiski ma sõin! (Sunnitakse ju. Juba kuulen mõttes ka, kuidas üks ja teine ütleb: ’’Sa pead söööma! Sa pead söööma!’’ Ära juba tüütab.) Sõin, aga kõht polnud tühi. Vot nii. Järeldus minu praktilisele teaduskatsele – mina võin elada ka õhust ja armastusest! (Õhku mul jätkub ja armastub näikse ka jätkuvat)

Lõppude lõpuks läksin ka sõbranna juurde. Juba ammu pidin minema. Tegime lihapirukaid. Selliseid mõnusaid väikseid. Jõime teed (tegelikult jõin mina). Lobisesime pea kõigest ja kõigist. Mõnus oli. Olin tema juures ikka üle nelja tunni. Kell hakkas lihtsalt paljuks minema. Järgmine kord veel!

Kummalisi unesi olen ka näinud. Üks oli müstiline, teine oli õudukas ja kolmas oli... Mhm. Ulme! Pole miljon aastat unenägusi näinud. Aga mulle unenäod meeldivad! Olgu nad siis õudust täis kui tahavad.

Teate, mulle helistati! Jaa! – Telefoona tõstis häält ja mina tema vaigistamiseks haarasin ta kätte ja vajutasin nupule. Tavaliselt, kui ma ikka õigele nupule vajutan, siis telefoona sees hakkab keegi rääkima. Ma siis rääkisin vastu. Aga noh, mina ju alguses ei teadnu, kes helistab. Ainult üks nubrirodu oli ekraanil! Kujuta pilti! Ei nime ega midagist! See oli väike mure. Teine mure oli see, et telefoona sees hakati täitsa võõramaa keeles rääkima. Inglise keeles, kui täpsem olla. Ma siis püüdsin vastu vadistada. Õnnestus! Ja mis välja tuli – minu kadunud tuttav istub seal teispoolsust! On alles elukene-rõõmsakene! Ma juba kartstin, et ta moo täätsa unustustehõlma saatnud! Aga ei. Ta ütles, et kenadele ja huvitavatele inimestele helistab ta ikka. Ja mina olen ju kena ja huvitav ja peaaegu alati ma naeratan kah. Vot. Seepärast ta mulle helistabki. Egolaks missugune. Üllatuslikud telefonikõned mulle igatahes meeldivad.

Kuna ilm on niisugune nagu ta just parasjagu tahab olla, siis mina lähen kummikujahile (ma küll ei kujuta väga ette, kes talvel kummikuid müüb, aga nagu ütles vanaema, et nõuka ajal müüdi ikka karvamütsi suvel ja suveasjandusi talve). Pealegi tahaks vääääga saada kummikuid. On ju mõnus hüpata nendega poristesse loikudesse (pigem on nad tänase päeva puhul lumised, aga keda see fakt ikka huvitab).

Tralalaaa-lalalalaalalaaaa!

ImedeÜllatused

NoNii! NoNii!
Mina siin!
Igatsesite mind, jeah?
Oojaaa! Minuta juba läbi ei saa.
Ja ega minust väga palju kiirelt lahti ka saa. Ma võin ju ära kaduda, aga tagasi tulen ma ju kaaaaa! Jätke meelde! (see peaks teoorias ähvardusena kõlama...)

Igatahes toon ma välja vabanduse, miks ma pole siin miljontsiljonpaljumitutuhat päeva kirjutanud. Vabanduseks on viirusetõrje. Minu FB ja MSN tõstsid minu vastu mässu! Mina aga kangekaelsena võtsin arvuti kaenlasse ning viskasin viirusetõrje talle sisse. Söögu siis seda kibedat rohtu, kui mind nii piinas! Andsin talle tolle vastikult kibeda viirusetõrje ära ning tema mässab ikka veel! Noh, nüüd mässab terve arvuti - ta on lihtsalt niiiiiiiiiiiiiiiiii aeglane, et ma jõuan enne 50 tsiljonit muud asja teha, kui tema mul midagi teha laseb. Aga pole hullu! Egas ma nii lihtsalt alla anna! Pealegi olen ma kannatlik ju kah. Kuigi vahepeal tahaks ikka õudsamal kombel arvuti lendama või ujuma õpetada. Mõtlesin, et viin ta hoopistükkis suusatama... Mhm... Mõte missugune!

Eile oli üllatuste-imede päev. Esiteks tuli naabrionu ja andis kommi. Nii armas temast. (tegelikult peaks siin olema pikk jutt sellest, kuidas mu isa käis tema juures korstent pühkimas, aga see pole ju oluline! Peaasi, et ma kommi sain! Eks ju?) Ja teiseks mulle helistati. Oeh, mõni inimene võib õhtu rõõmsamale kanalile sättida. Õhtul aga võtsin kätte ja hakkasin koristama. Oojaaa! Mul võis ikka iiiiigav olla! Võtsin kätte ja koristasin öösel kella 4ni välja. Pesu pesin ka! Olen ma ikka tubli küll! Ma tean seda ise kah. Suurpuhastus tuli ju kunagi ette võtta. Pealegi sain ma nii hommikul magada kauem!

Täna sain ma igasuguste mõtete võrra targemaks. Siit teadaanne: alati kuulake ära KÕIK osapooled! Mitte kunagi ei saa täit infot ainult üht osapoolt kuulates. Vanaema rääkis nii mõndagi ja nii mõnegi värgi võrra sain mina kohe palju palju targemaks. Ja noh, nüüd on mõtlemisainest kah kõvasti. Jebidijeeee!

Minu mõtted on üldse toredate killast. Mina mõtlen, käin korra korteriomaniku juures, et küsida, palju see kord eurosi välja köhima pean. Mõtlesin, et mis seal ikka - siuhviuh ja asi korras! Aga... Ma olin tema juures pea kolmveerand tundi! Mõistate - 45 minutit! Ta rääkis oma elust ja olust ja minevikust ja natuke olevikust. Põnev oli. Ajalugu ju!

Ja Spider Solitaire on minu lemmikmäng... Noh, mitte midagist muud ei saa ju teha, kui arvuti nii tohutult kiire on... Aga mulle meeldib!

Apppppiiiiiiiiiiiiiiii!

Mu silmad on punased! Tavaliselt on nad ilusat värvi. Sellised hallikad-sinised ja mida kõike veel. Aga täna on nad punased! Nii pupillid kui iiris kui silmavalge. Kõik on punane... Ja siis nad kallavad vett välja... Ja püüa siis nii veel tööd teha. Eriti arvutis. PähPähPähhhhh

Pilvede embuses sina ja mina

Te ikka teate, kui head tegelinskid on Avandi ja Sepp! Ikka koomid küll. Kuulasin eile nende eelmise aasta nn Eurovisiooni laule. Naera kõht kõveras! :D

Väikeõde ja noorem õde käisid mind eile terroriseerimas. Eks tegime siis pannkooke ja rääkisime sutsukene. Ega nende noortega saa ju väga palju rääkida. Neile tee aga panniga kooke ja siis nad on rahul vanema õega. Mida sa ikka nende väikestega räägid! (okih, mu noorem õde saab varsti täiselaseks. Aga see ju ei loe! Muahaahaaaa! (kostus mu õel naer). Ei tulnud just kõike paremad kooguškad. Eks järgmine kord teen paremini.


Mina lendan kord Kuule. Ja sealt edasi Marsile. Ning sealt edasi põrutan Pluutole. Ei usu? Ärge uskuge. Egas ma ka usu. Aga kord ma käin need kolm planeeti läbi. Okih. Ma parandan end - Kuu ju ei ole planeet. Samas vahet pole. Nad on kõik hõljuvad objektid avaras kosmoses, kus miski jõud neid ühte moodi liikuma sunnib. Kindlasti on kusagil üks kollane nupp roosa täpikesega ja kui seda vajutada (eeldusel, et see päikesesüsteemist üles leitakse), jätavad planeedid ja kõik muud lendavad-hõljuvad-heljuvad-jmt objektid-subjektid tiirlemise-keerlemise-pöörlemise-jmt ning põrutavad üles. Nagu lendu tõusvad raketid! Tormavad kuhugi üles! Ja kui nad jõuavad laeni, põrkuvad nad kõik alla.

Täna tuli tänaval vastu meesterahvas ja naeratas avalalt. Tuju läks peale tööd paremaks kohe!:D

Ja siis see lumi! Täna säras isegi päike. Tuli lõpuks oma puhkuselt tagasi.

Ja ma ei saa aru, miks mul lähevad kõik ilusad mõtted hulkuma?!

Eile käisin esimest korda ka selle aja jooksul poes. Noh, eurod ikkagist ju. Maksin kaardiga. Päris ilus oli. Mitte midagi ei saanud aru. Aga eks varsti hakkab juba selgus koju omadega jõudma. Eks kroon oli küll ilusam ja parem, aga nüüd ei pea vähemalt raha vahetama, kui Soome nt sõita.

Eile toimus müstiliselt ilus telefonikõne. Seda ei osanud ma isegi unes oodata, aga vaat - juhtus! Pealegi, nüüd pean ma vaatama, kas mina suudan oma lubadustest kinni hoida. Jebidijee!

Ja Buratinot ei tehtudki puust, papa Carlol läks vaja vaid armastust*

Üle mitme nädala tunnen, et mu peakohal kolksub jälle kollane segane päike! Tegelikult on ta mu kohal kõlksunud juba päris pikka aega. Enne jõule ja jõulude ajal ja peale jõule ka. Vahepeal ta viskas ainult vembu ning peitis end minu ees ära. Leidsin ta taas! Te lihtsalt ei kujuta ette, kuidas ma tundsin puudust mõnest asjas! Ja nüüd on mul juba kaks eesmärki, mille nimel edasi liikuda! Jibidijeee! Üks neist eesmärkidest oli mul varem ka. Ta lihtsalt taastus. Ma tundsin sellest puudust. Teisesse eesmärki on kaastatud lapsed. Ma ju lausa jumaldan neid! Nüüd vaatab, kuidas kõik sujub. (Ikka otse ja rõõmsameelselt ja pea püsti! Ma olen naiivselt optimistlik ja õnnelik kah veel selle üle!)
Jibidijeee!

Jibidijeee!

Jibidijeee!

Jibidijeee!

Jibidijeejeeejeeeeejeeeeeeee!

Ja Rotsu innustab mind takka! Ta lihtsalt naeratab niiiiiiiiiiiiii meeletult numpsikult, et kohe peab talle vastu naeratama.

Jibidijeee!

Jibidijeee!



Ma püüan nüüd ülejäänud jibidijeeed öelda vaikselt kusagil nurga taga.

Ainult üks kord veel:

JIBIDIJEEEEEEEEEEEEEEEEEEE!!!

Lubadused

Mäletate, kord ma ütlesin, et jätan alkoholi maha? Pidime sõbralikult-nuttes lahku minema. Ma lihtsalt ei kannatanud seda petmist. Enne uut aastat pidin ta veel maha jätma. Aga vaat, ei läinudki nii. Alko on ikka veel mu sõprade listis. Teda kohe ei saaa sealt välja rebida. Ma võin teha pea kõike, ikka ta töllerdab mu silme ees nagu kollaselt vilksuv sabarakk. Oeh, teate, ma kohe ei tahagi teada, mida te kõik nüüd mõtlete, kui seda loete (nt üks mõte ''On ta alles hull joodik'', teine mõte ''huvitav, palju ta siis joob?'', kolmas mõte ''parem hoian temast eemale. Pärast tuleb oma pudeliga mind ka tüütama'' jne jne. Neid ilusaid mõtteid võite juurde ka lisada, kui soovi on. Egas ma keela! Mina olen täääääätsa sõbralikkus täis. Noh, mõnede eranditega.)

Miks ma siis alkohoooliga sõprussidemeid ei lõhu? võite küsida nüüd. Noh, raske on ju ilma temata! Kes mind siis aitab rasketes olukordades? Kes teine paneb mu siis veel rohkem rääkima, kui ma räägin? Kes paneb mind rääkima asjadest, millest ma tavaliselt ei räägi? Kes? Kes? KES? Vot, mitte keegi. Ainult tema. Nii et ei õnnestu. Ei õnnestu kohe kuidagist moodi.

Aga rõõmustage ometi! Mul pole kuu aega ei põhjust ega vajadust ega miskit/keskit muud alkohooliga suhelda! Jibidijee! Nüüd keskendun olulisematele asjadele, nagu nt... Mhm. Linnahalli katusele ronimine nt. Ja kõik muud värgid ka. Seega võib eilset pidada üheks viimaseks päevaks alkohooliga suhtlemiseks. Nüüd tuleb pikk paus. Väääääääga pikk. Võib-olla isegi nii pikk, et ma unustan sootuks alkohooooola ära!

Eile aitasin ma kaasa pitsategemisele! Jeahaiduu! Lihtne pitsa oli. Koosnes 500g viineritest, natuke singist, terve posu riisjuustust, lehttaignast ning tsipakesest mingist tomatipastast. Aga hea oli! Minu lemmikrämpstoit on igatahes pitsa!

Äratundmine

Eile õhtul võtsin jälle kätte ja läksin järjekordsele patareiškude laadimisele. Oeh, oli alles meeleolu enne jalutuskäiku! Mõtteid oli kohe liiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiga palju. Noh, selliseid mitte-positiivse-meelelaadiga-mõtted. Käisin vallutasin lund. Vallutasin, mis ma vallutasin, aga täna valutavad mul pepulihased. Ja seda kõike saab ainult lumes sumbates! Tegelikult turnisin ma jällegi linnahalli katusele. Ikka sinna täitsa otsa välja. Aga püüdke te linnahalli treppidest üles saada! See on juba omaette kunst ja vajab plaani A. Ehk võib-olla sellest trepijooksust mu pepulihased end täna tunda annavadki. Järgmine kord võtan need trepid, mis lume all ei ole. Või võtan hoopistükkis labidakese kaasa, et treppe välja kaevata.

Aga see meeleoluke... Temast ei saa ma ka mitte üks raas aru. Tahab olla ja ei taha kah. Koju tagasi kõndides sõitis minust mööda politsei. Vaatasid mind oma soojast autost väga kummalise pilguga. Äkki nad mõtlesid, et ma pole kaine? Mhm. Tegelikult oleksid nad võinud ju seisma jääda ja uurida minult midagi. Aga ei. Ainult imetlesid mu kõnnakut ja kõik. Ehk siis järgmine kord. Tujumuutus käis mul läbi küll! Ma ütlen - jalutuskäik aitab! Ei peagi palju jooma või šokolaadi sööma! Lihtsalt natukene - tsipatsipa - on vaid vaja jalutada ja tuult trotsida (seda sel juhul, kui tuul suvatseb end liigutada teie jalutuskäigu ajal. Parem oleks eelnevalt tuulega rääkida, siis on kindlam, et ta teid jalutuskäigu ajal segab-tüütab-seltsiks on).

Täna hommikul tegin avastuse. Tegelikult jõudsin endas järeldusele. Ma polegi nii lootusetu järelduste tegemise koha peal! Jibidijee! Too järeldus tõi mulle rahulolu. Teate, eile olin ma totaalselt täidetud tühjusega. Kõik mu sees oli tühi. Isegi mõtted olid tühjad! Nüüd aga... Olen taas täidetud! Ma olen õnnelik! Õnnelik vistist selle üle, et ma elasin oma elus läbi etapi, mis mida saan rääkida oma lastelastelastelastelastelastelastelastele (noh, teate, ma ikka kavatsen igavesti elada! Vahepeal oli küll plaan 71aastaselt teispoolsusesse minna, aga nüüd... Väike plaanimuudatus lihtsalt! Egas siis minust nii pea lahti saa! Mina olen jääv!). Pealegi on mul megasuperhüper hea meel, et on olemas inimesi, kes on teinud mu elu iga etapi eriliseks. Omamoodi. Ma olen isegi tänulik, et kõik läks nii nagu läks. Ma olen lihtsalt niivõrd õnnelik, et... (mhm, mul kadus mõte ära. Pean ta uuesti üles otsima. Seniks jääbki see lause pooleni ja katski. Äkki kunagi saab see lause endale teise poole ka. Kurb on vaadata ju ühe poolega lauset) Hea, et jõudsin sellele äratundmisele. On vinge, et ma suudan olla mitte pahane ega vihane ei enda ega tolle teise peale. Vahva, et ma suutsin lõpuks ometi õppida! Jaaa! Ma õppisin midagi! Mida, seda ma täpselt ei oska öelda. Võib-olla seda, et tegelikult on ju iga asi hea. Kui ma ennast kordan, siis vabandust, aga ma lihtsalt pean seda ütlema: mul on ilgelt lahe meel, et toimus see, mis toimus. Et oli kõik see, mis oli. Ja mitte keeeeegi ei saa mind ümber veenda! Nii jääbki. Kellele ei meeldi, noh, mingu siis kukele. Egas ma keela.

Täna õhtul söön ma suurte eelduste kohaselt pitsat! Jibidijeee! Mulle meeldib see! Kui üks variant alt ära kukub, on alati teine. Ja kui teine alt ära kukub, siis on alati üks! Nu vot! Olen mina alles geniaaalsus!

NBPS! Tohutult suured vabandused neile, kes näevad mu sissekannetes nii kirjavigu kui stiilivigu kui valesti kasutatud sõnade vigu kui grammatikavigu kui mõttevigu. Egas mina siis süüdi ole! Need tulevad ISE. Ausalt. Küsige nende käest kui ei usu. Võin nende kontaktid anda, kui tahate. Aga nad on suht kidakeelsed.

PSNB! Ma tean, et ma liiga palju räägin... Pole hullu! Mõni räägib veel rohkem! Pealegi, te ainult loete. Mõelge, kui ma sellest kõigest veel rääkima hakkan!

Tervistused MinuRiigist!

Lendamine on imelihtne-tuleb vaid maa poole viskuda ja mööda kukkuda!

Jibidijee!

Sina ei taha ja mina ei tea
mida sinuga teha
sest sina ei julge minuga mängida
ja mina ei taha lolli mängida
/Indigolapsed/

Eile tuli mulle külaline. Meil mõlemil oli klaasitõstmise tuju. Oeh, küll on muresid inimestel. Iga mure peale tõstaks väikese pitsikese. Kujutage aga pilti palju siis jooma peab! Aga keski ei ütlend, mida pits sisaldama peab! Hahaa! Õnge läksite! Nüüd on minu noor päevakene täie ette lännud. Kerin ära tuttu. Hääd ööd!

Kujutage vaid pilti - kui on kõikse suurem joomisisu, siis pole mitte kusagilt saada väikest valget viina! Teate, see tekitas sinise masenduse! Peab seadusega ära keelama, et 1. jaanuaril läheb ära elekter, et poed pannakse juba kell 21 kinni, et alkohoolat pole kusagil saada. Seadusevastased teod ju! Lahenduse pidime ju kuidagistmoodi leidma. Ja nagu vanarahvas teab rääkida, kus häda kõikse suurem, pidi abi kõikse lähemal olema. Lahendus oli seega käegakatsutav!

Äkki keegi aimab?

Pakub midagi?

Ükskõik mida!

Noh?

Ideid?

Mõtteid?

Oeh.

Ma siis ei piina teid.

Me kasutasime mõlemad esimest korda elus takoist teenust nagu Alkolaenutus! Jibidijeee! Oli alles geenius too inimene, kes selle välja mõtles! Nii saimegi just vajamineva koguse meeliergutavat vedelikku koos värskelt pressitud miljon valgusaastat tagasi pakendatud apelsinimahla. Pidime ootama natuke vähem kui pool tundi. Ja siis tuligi valge auto, mis oli täidetud mõnusate jookidega. Mmmm. Ootamine tasus ära! Ja nii me jõimegi siis kaks kurvakujurüütlit. Üks küll oli aeglasem jooja kui teine (võite siis ise arvata, kumb enne äravajumise äärel kõlkus). Ükskord sai üks pudel mõnusat läbipaistvat viinasoki vedelikku korralikult kõrist alla kallatud. Keegi laskis ka Unemati lahti. Vastik tegelane. Läksime tuttu ära. Hommikul ärkasime häbematult vara - enne poolt kümme! See pole lihtsalt normaalne. Aga mina polegi ju normaalne.

Muide - minu köögiaknast näeb päikese õhtust suremistantsu! On alles vapustav, kuidas ta oma roosat verd igale poole taevasse viskab! Sinine ja hall saavad kõik kokku toole roosakas-punase vedelikuga. Huvitav, kuidas päike küll viitsib iga õhtu toda suremist mängida? See on ju päris valus. Mina võin seda ilu aga imetlemaietada. Eile ma seda tegingi oma miljoni muu asjatoimetuse kõrval.

Mina mitte laskma ühest inimesest end häirida. Tema ei tee minust välja. Mina siis ei tee temast välja. Olen jah kangekaelne.

KeelatudArtikkel

Minu esimene vana aasta päeva. Ega päev veel läbi pole. Juhtuda võib veel nii mõndagi. Eks jään ootama. Magama ma igatahes veel ei kavatse minna!

Ma leidsin, et mul on sentidest alles veel pea 23 krooni! See tähendab šoppamist. Mina igatahes homme lähen ja vaatan oma viimaste Eesti kroonide eest, mida saab. Investeerin millessegi toredasse. Näiteks... Mhm... Küll ma selle välja mõtlen! Ja siis kirjutan suurelt ilusalt juurde: ''Minu viimased eesti omad kroonid''. Vot. Ja siis leidsin veel eurosente ka! Küll ma olen ikka rikas! Tervel 3 eurot ja 15 senti! No nii! Läheks kohe pralletama või nii! Kes kampa lööb?!

Täna käisin sumpamas. Nii igav oli, et võtsin kätte ja läksin terroriseerisin lund. No oli alles lumi! Tahtis küll mind murda, aga ei! Mina olin tugevam ja murdsin tema! Muide, mere ääres oli jääst morsk! Päriselt. Kui ei usu, minge vaadake ise. Oleks mul fotomasin kaasas olnud, oleksin teinud pilti, aga nääädsa, pole fotomasinat, pole morsa pilti. Nii et võtka oma jalakesed selja peale ning jookske morska vaatama, enne kui ta ära suvatseb ujuda. Pisike morsk oli. Teda ei pea kartma. Patsutage turjale ja ta on sõber.

Igatahes... Minu lühike jalutuskäik... Sumpasin lumes ja kuulasin raadiot. Ja kui tuli mõni laul, mida ma ka oskasin, laulsin ma kõva ja vale häälega kaasa! Kes teab, siis oskab ka kirjeldada, milline kirjeldamatult imeline lauluhääl mul on. Mind võib varesega lausa ühte patta panna. Aga don't põe! - mina laulan ikka edasi! Peaasi, et keegi ei kuulnud... Käisin linnahalli katusel ka. Oli alles vaade. Meri oli totaalselt hall. Ei tea, mis tal täna viga oli. Tujutses jälle. Eks see ole seepärast, et ma pole tal ammu külas käinud. Ma püüan seda viga parandada.

Kõndisin ja laulsin ja mõlgutasin omi mõtteid. Teate, jalutamine teeb tuju ikka palju paremaks. Hommikul oli tuju nii nulli-ligidal. Jalutades laadisin oma Hea-Tuju-Patareid uuesti täis ning päev oli kohe kaunim! Soovitan soojalt kõigile! Tegelikult oleneb, mis patareisi keegi kasutab. Ja mõni kasutab ju kütust. Mina igatahes tean, kuidas mina energiat juurde saan. St Hea-Tuju-Energiat.

Kiikusin ka täna. Mulle meeldib see! Istusin seal naljakas kiiges, st pigem lamasklesin, ja vahtisin taevast ja puuoksi. Huvitav oli. Varesed lendasid. Pilvi polnud. Aga jahe hakkas. Ima ka! Mu sokid oli ligumärjad! Mis seal ikka tahta!

Teel koju leidsin endale järjekordse sõbra. Kassi. Musta värvi, valge kurgualuse ja sinepikollaste silmadega kiška oli. Paitasin teda. Rääkisime. Ma ju tean, et olen loomade suur sõber! Isegi Rotsu teab seda. Muidu poleks ju Rotsu minuga ja ei veedaks minuga oma kallist Aega.

Käisin emme-issi juures ka. Tõstsime veel šampaklaase ning mu telefoona mõtles, et tuletab end mulle meelde. Võõras number ilutses ekraanil. Eks ma siis võtsin vastu. Ja ohsaaa tonti! kes teispoolsust oli! Rääkisime ja nüüd kummitab mul peas küsimus. Tahan helistada. Ei taha helistada. Olgu. Julgen või Ei julge on paremad variandid. Ma pidin ju tegutsema mitte mõtlema! Jibidijee!

AASTAT UUT!

NoNii! Ongi käes lõpuks too aeg, mida nimetatakse millegistpärast Uueks Aastaks! Las ta siis olla. Egas saa keelata ka. Kätt ette ka ju ei pane. Igatahes ilutulestikku sai... Rohkemat polnudki vaja. Loodan, et kõik said ikka oma joogidoosid kätte! Mina ei saanud, aga pole ka väga hullu. Järelikult tuleb kaine aasta! Muahaahaaaa!
Kõikidele kära- ja mürarikast aastat uut! Ja et sellelel aastal maitseks euro kroonina!

Uue aasta esimesel hommikutunnil tegin ka oma järelduse. Järelduse, milleni ma juba ammugist olin jõudnud. Aga noh, teades mind, siis ma ikka püüan mitu korda ühte asja järeldada! Samas... Milleks järeledada? Järedadakse ju selleks, et jõuda millegini, mida sa võib-olla juba ammu teadsid. Ja kõik. Noh, kõike ei tea küll varem, aga see selleks. Me teeme omi järeldusi. Tihti jääme ka nendega koos elama. Elame. Hoiame neist kõikide oma olemasolevate küüntega ja hammastega kinni. Mõnel on isegi nii palju seda kangekaelsust kellegi poolt kingitud, et ta ei lase oma järeldusi isegi mitte ümber lükata! Mhm, see pole küll meeldiv vana aasta esimese päeva jutt.

Muide, mulle helistas eile minu reisukaaslane! Ilgelt vahva! Uskuge või mitte - et tema helisas, oli selle aasta alguse kõige suurem üllatus! Ja mulle üllatused meeldivad! Nii vinge oli temast midagi kuulda. Nii hea tunne kohe. Ja telefoonale tuli ka sms'i piikse. Üks neist sms'i värkidest tuli tundmatult nr'ilt. Aga noh - minu uudishimu on ju lausa hullumeelne! Uurisin siis kohe esimesel võimalusel järele, kellega tegu. Ja vot, jällegi oli tegu ühe inimesega, kellega olen mõnda aega suhelnud. Ta polnudki mind ära unustanud! Väga üllatav!

Loomulikult ei jätnud helistamata ka minu kõikse parem sõber. Tema üle on mul tohutult hea meel.

Mul on kangekaelsus. Vastik kangekaelsus. Kangekaelsus, mis teeb mõnikord isegi elamise raskeks. Õnnelik olen küll tema olemasolu üle. Teate, kui olete kangekaelust otsast lõpuni täis, siis vähemalt teate, mida tahate. Ja hoiate alati ka seda suunda. Igatahes, minu kangekaelsus on end juba korduvalt tõestanud.

Minu kangekaelsus on pea sama kange nagu too eesel-muul. Muahaahaaa!

Nagu võib aru saada, siis on kuidagi konarlik minu kirjutamine... Oeh, eks püüan hiljem uuesti. Äkki õnnestub paremini!