Võõrad suled ja langevad tähed

Sel nädalavahetusel käisin taas üle mitme setme aja maal. Et ikka enne jõule saaks nina maaõhku tunda ja puha. Reedel läksime ema ja väikeõega. Rongiga. Hea on ju mõnikord rongiga sõita. Mulle vähemalt meeldib. Lisaks, kui olen veel tudengina kirjas, saan tsipa odavamalt kah. See on põhiline. Maale jõudes aga ootas meid ees üllatus - osades majades puudus peale tormituuli elekter. Loomulikult kuulus nende majade hulka ka meie majakene. Lihtsalt terve maja oli pime. Naabrimees küll ütles, et õhtul kella üheksaks tuleb elekter tagasi, tuhkagi ta tuli! Alles öösel kahe paiku tuli. 

Eks me siis istusime ja tegime nalja, et vaatame küünlavalgel vusserit ja keedame küünlaleegil muna ja teed. Sest tõesti - ikka päris jahe oli, kuigi radikad olid enamvähem soojad. Samas, ilus oli. Vaikne ja rahulik. Ei mingit infomüra. Ei mingit lärmi. Selge taevad. Tähed. Lihtsalt istusime ja rääkisime. Kui kõht tühjaks läks (õnneks käisime rongilt tulles kohe ka poest läbi, et saaks midagigi süüa) ja jogurtid olid söödud, leidsime sahvrist veel sibulat. Leiba oli. Võid oli. Seega sibulaleiba! Juhhuu! Ja teate, kui hea on sibulaleib soolaga, kui tõesti ikka mitte midagi süüa pole ja piparkookidest on kah kopp ees. Sõime siis leiba. Ema veel avasats, et raadiot on võimalik kuulata - seal on ju patareid sees! 

Aga taevas - nii selge ja tähine. Ema nägi langevat tähte. Sass helistas ja vaatasin aknast välja ning nägin ka langevat tähte! Hiljem läksime Garmeniga veel rõdule värsket õhku hingama, tähistaevast imetlema ja langevaid tähti ootama. Ja ma nägin veel üht! Loomulikult ma soovisin ka. Tõesti nii imeline oli. Arvan, kui elekter oleks olemas olnud, siis oleksid need langevad tähed langenud omaette ning keegi poleks neid märganud, aga elektrita lihtsalt pidi vaatama. Jäi lihtsalt silma. Tore oli. 

Magama läksin kahe kiisuga koos. Neile kohe meeldis voodi, kuhu magama läksin. Kuigi jah, üks pani päris kiirelt minema ja teine läks poole öö pealt minema. Ilmselgelt võtab mu tita lihtsalt liiiiiga palju ruumi. 

Laupäeval oli elekter ja hommikul sai sooja toitu. Riisipuder rosinatega. Mmmm... See on superhea! Pole ammu nii head asja saanud. Peale söömist aga läks orjamiseks - hakkasin küpsiseid tegema. Mandliküpsiseid, kaerahelbeküpsiseid ja õekse soovil kookoseküpsiseid. Nii umbes 3-4 tundi läks nende peale. Kaerahelbeküpsiseid tegin veel ühe satsi õhtul kah, sest katsetasin uut retsepti ning need küpsised tulid meeletult head! mõnusad õhukesed ja poolsitked, aga samas krõbedad. Kuldpruunid. Lisasin sinna rosinaid ja kuivatatud kirsse. Lihtsalt... Niii häid kaerahelbeküpsiseid pole ma siiani veel teinud. Nüüd on mul vähemalt olemas oma salaretsept, mille järgi ma nüüdsest kaerahelbeküpsiseid teen. Tõesti, väga head küpsised tulid! Kuigi ahjuplaadil nägid nad peale 10 minutit küpsemist välja nagu lehmakoogid... Lõpptulemus oli aga liigagi ahvatlev.

Pühapäeva hommikul tulime Garmeniga linna tagasi. Poolel teel linna poole sadas laia valget lund. Ka linnas oli selline lumi ja tuul, et võrratu! Teel oli mitu avariid. Hea, et Sass vastu tuli, muidu poleks koduteed üles leidnudki. Aga nii hea oli taas oma Lammas Shaun'i näha. Oli ikka oma meremehe kostüümis ja sokid jalas nagu ma ta siia jätsin. Kuigi olgem ausad - maal on alati olla hea, sest sealne rahu ja vaikus on miski, mida isegi linna korter ei suuda järgi teha. Mul on hea meel, et meil polnud üks õhtu elektrit. Sai taas nautida küünlavalgust ja lihtsalt koosolemise tunnet.

Täna käisin Tobiast vaatamas. Eelmine nädal sai ka seda tehtud. Siis me lihtsalt mängisime. Täna käisime kärutamas. Tobiase ema küll ütles, et ega tita üle poole tunni väga kärus sõita ei täha, aga meie käisime ja olime ikka üle tunni ära! Isegi lutti ei pidanud andma, sest Tobias lihtsalt ei hakanud vigisema ega nutma ega midagi. Lobises vahetevahel arusaamatus keeles, aga muidu oli rahulik. Naljakas oli see, et kultuurikilomeetril jalutades tuli vastu turiste ja nad kõik naeratasid nii avalalt, kui Tobiast vaatasid. Nii armas oli. Eks ma siis naeratasin neile vastu ka. Lisaks ülekäiguradadel lasti meid alati üle - ka taksojuhid, kes tavaliselt sõidavad kas või jalakäiast endast üle. Ja kihutajad. Hea tunne oli. Sai jälle natuke praktiseerida lapsekasvatamist ja lapsega jalutamist. 

Enne tuppaminekut käisime veel pargist läbi, et kiikuda tsipakene. Panin Tobiase kiigule ja kiigutasin ja oh, kui õnnelik oli laps. Hakkas kohe nii naerma! Tsipa sai kiigutatud kui endine klassiõde tuli juurde! Tohohh pele! Pole teist... Emm... Aastast 2007 näinud. Ka temal on laps - 1 aasta ja 4 kuune. Lapse isa oli ka seal. Kairiin tuli minu juurde ja oli eemalt juba vaadanud, kas ikka olen mina või mitte. Ega ära küll kohe ei tundnud. Siis veel arvas, et Tobias on minu laps ning vaatas kõhtu ja ei saanud asjale pihta. Eks ma siis seletasin, et kõigest võõras laps, aga enda oma tuleb veel. Kairiin oli ja on üks äraütlemata tore inimene. Oli juba kooliajal. Väga sõbralik ja vaoshoitud. Plaanivad juba teist last. Nende laps tahtis ka mulle sülle tulla. Mis seals ikka - tita kõhus, Tobias ühel pool, teine laps mahub teisele poole - supreema! Meie klassist on ainult kolm tüdrukut emaks saanud. Kui mind kaasa arvata. Teised pole ei pulmitama kippunud ega ka lapsi saanud. Poisid ka mitte. Naljakas küll, aga noh, tänapäeval on siiski vaja karjääri teha ning raha teenida. Ega ilma rahata last ju ei kasvata siiski. Hea meel oli näha vana klassiõde. Ikka alati särasilmne.

Ahjaa. Sass on mulle öelnud, et olen jõehobu, nüüd ütles ka ema mulle, et ma olevat jõehobu. Diskrimineerimine missugune. Pealegi, jõehobud on ju armsad...

Naine ilusaks!

Nonii! Käisingi siis tasuta meiki saamas. Ma kohe pean jagama infot, muidu läheb ju meelest ära. Grimmikooli tüdruk tegi. Poolteist tundi ma siis istusin, tegin silmi lahti ja panin kinni. Võtsin prille eest ära ja panin ette. Vaatasin ja kuulasin, mida õpetaja tüdrukule räägib ja mida vaja teha oleks. Sain teada, et olen suvetüüp ja et mul on silmad erinevate kujudega! Tohohh pele. Seda ma ei teadnud ja ei osanud isegi vaadata. Väike soeng tehti ka. Tehti ka pildi before ja after, aga neid ei saa... Isegi oma õpilased ei saa. Kui siis alles kevadel, kui lõpetavad. Seega ma tegin endast ise pilti! Iga päev ei saa ju endale tasuta meiki teha lasta, jumestajad kallid ning teiseks pole nagu vajadust. Kui ehk pulmapäeval lasen õige kosmeetiku juures meigi teha, enne mitte. Igatahes, ego tõusis ja poseerisin endale ja tegin mõned pildid. 

Ma lihtsalt ei osanud valida, millist jätta ja millist võtta. Ja neid pilte on palju rohkem. Teadagi fakt ju, et 50st pildist on vaid mõned kõlbulikud. Natuke vanemana tunnen ma end küll, aga mitte palju. Tsipa vanemana. Ja küll olen ma ilus! Ennast imetlemast ma ei väsi. Hakka või iga päev endale taolist meiki pähe tegema. Sams - ma istusin seal poolteist tundi, ja ma tõesti ei viitsi iga hommik ärgata, et endale meiki teha. Nii hea ma ka pole. Kuigi jah, heade sündmuste puhul ju võib. 

Ohh, kui keegi tahab mulle veel meiki teha, olen ma kahe jalaga ja käega poolt! Ja mu nägu ka! 

Ma avastasin, et mul on ikka päris ilusad huuled. Enne olen ikka vaid oma silmi imetlenud, aga ka huuled on päris kobedad...

Aitab naljast ja eneseimetlusest! Kaua ma ikka kiitlen!

Oh pildiaeg, oh pildiaeg...

Et jõuluimedest ikka küllalt poleks - tundub, et ma olen ikka päris nähtavalt juba titeootel, sest eile pakuti mulle bussis ka istet. Buss oli küllaltki täis ning üks keskealine naisterahvas tuli ja koputas mulle õlale, et saaksin tema kohale istuda. Vat siis. Ikka häid inimesi on. 

Igatahes, pilte pidin näitama. Ega alati jaksa ju lugeda, mõnikord on ju tore lihtsalt pildikesi vaadata. 

Jõuludel õitsema hakkav hüatsindihakatis

Täitsa oma Lammas Shaun!

Mänguasjad! Enamuses...

Sassi joonistatud kuusk, et jõulutunnet ikka oleks

Noh, tänaseks neist piltidest aitab. Hetkel. Nüüd on vaja end ilusaks teha, et tasuta meik peal püsiks. Eks vaatab, kui ilus ma peale meigitamist veel olen.

Jõuluimed

Jõuluimesi juhtub ja tõestusi selle kohta leidub. Seega uskugem imedesse.

Esmaspäeval avastasin, et hüatsint, mille kevadel ostsime ning mille panime kenast kollasesse potti, on hakanud õitsema. Kui teha lühidalt kursus taimedest, siis hüatsint on sibultaim. Peale õitsemist kuivavad ta lehed ära ning sibula peab panema kuhugi pimedasse ja jahedasse kohta. Okih, ei olnud mul seda pimedat ja jahedat kohta kusagilt võtta suve hakul ning panin ta lihtsalt kapinurka. Eks ma ikka käisin ja kastsin seda, et ta täitsa ära ei kuivaks. Üldjuhul peaksid taolised sibultaimed endast elumärke andma hakkama alles kevadepoole. Seni nad lihtsalt puhkavad. Mida tegi aga minu valge lõhnav hüatsint? Tema võttis kätte ja hakkas umbes kuu tagasi väikesi lehekesi välja ajama. Nüüd eile aga avastasin, et mitte ainult lehekesi ei aja mu väike tibulilleke välja vaid ka õisi! Tänaseks on juba mitu väikest õiekest end lahti teinud ja lõhnavad kah veel pealekauba! Nii et kevadlilled on omadega metsas.

Eile aga helistas mulle vanaema. Ega ta pole mulle väga palju helistanud peale seda, kui teatasime, et saame tita. Aga eile jällegi helistas. Neljapäeval on vaja lihtsalt üht meiginägu - inimest, kellele tehakse tasuta meik ja võib-olla sätitakse natuke juukseid. Inimene ei pidanud küll väga suur proff olema, aga mis vahe seal on! - kellegi peal ju peab harjutama kah. Nii ma siis lähengi vanaema soovitusel endale homme meiki saama. Vaatab siis esmakordselt, kuidas proffid meiki teevad.

Nädala alguses, kui Sass nautis oma vabu päevi, sõitsime trammiga paar peatusevahet. Seisime, sest tramm oli ikka korralikult täis. Aga mis vahe seal on - ma seisan päris tihti ühistranspordis ka siis, kui kohti on piisavalt. Igatahes, meie lähedal istus natuke tüsedam noor roosa jopega neiu. Korraga ta tõusis ja pakkus mulle istet! Vatsiisnii. Et ikka pakutakse rasedatele istet, kuigi kõht pole teab, mis suur. Õnneks või kahjuks läksime me juba järgmises peatuses maha, et ei läinudki istet vaja. Tähtis on mõte ja tolle neiu mõte oli väga armas. Suured tänud inimestele, kes näevad, et ka vanad ja rasedad vajavad istet.
Samal õhtul läksime kinno ka veel. Pole ju teab, mis ajast kinomajas käinud. Tõesti, väga pikalt pole sinna sattunud. Kevadel vaatasime küll, et tohohh pele! - nii palju häid filme, aga vaatama ei jõudnud midagi. Vaatasime ''Issit'' (http://www.forumcinemas.ee/Event/299644/) ja seda ikka kõige hilisemal seansil. Tegemist on üle pika aja ühe väga hea komöödiaga, mida näinud olen ja Sass ka. Seda soovitan ma küll julgelt, kui keegi naerda tahab. Südamlik komöödia. Kinomajas aga nägin, see tähendab, et mind nägi, sest mina ei pane kedagi tähele, oma endist peaaegu ülemust Nordicu ajast - toitlustusjuhti Gertit. Vat siis. Alguses kommipoes, ja siis hiljem vetsus tuli ja ehmatas. Mitte meelega loomulikult, aga hakkas rääkima ja ma ehmusin. Küsis, millega tegelen ja kuidas on. Ütlesin siis, et kasvatan agaralt last ja patsutasin kõhule. Gerti tuli siis ka vaatama ja kallistama. Ime kombel vaatas ta ka sama filmi, mis meiegi. Temast võib aga seda juba oodata.

Ja et veel imesi oleks - esmaspäeval helistas mulle Viki - inimene, kelle vanemat poega käis Helina päris pikalt vaatamas. Loomulikult minu soovitusel, sest ma ise ei saanud toda last sel hetkel vaatamas käia - töö ja Gabriel olid mul juba niikuinii. Aga Helina tegi leebet välismaale suurt raha teenima ning siis Vikil ka mure - kust saab uut lapsehoidjat. Tundus, et pikalt polnud lapsehoidjat vaja, aga nüüd läheb abi natuke vaja, sest väike lapst ripub pidevalt ta küljes ning ema ei saa mitte midagi teha. On vaja kedagi, kes lapsega mängiks. Eks ma siis lähen mängima ja vaatan, kas tita tahab minuga olla või mitte. Nii et täna on siis lapsehoidmise päev!
Eile käisin Gabrieli vaatamas. Mängisime õues - lund oli ju tohuvapohult! Vedasime kelguga lund ja täitsime auku. Tegime kelgusõitu. Ja Gabriel tegi isegi ühe lumeingli, mille ta ära tallus. Tubli poiss, ma ütlen. Pidin magama ta ka panema. Õhtune aeg juba siiski ju. Ega ta ei tahtnud magama jääda - emmet pidi ootama. Jäi! Lugesime unejuttu ning peale seda ta ütles, et ma võin ta toast ära ka minna, et ta julgeb olla üksi kah. Ei läinud ma kuhugi ja valvasin teda. Tal oli küll mure, et mis siis, kui emme tuleb ja Gaba ei näegi teda ning emme ei lähe tema juurde. Ma siis ütlesin, et vahet pole, kas Gaba magab või mitte, emme tuleb niikuinii ta juurest läbi. Viimaseks küsimuseks jäi tal aga: ''Kas mu õlad on teki all?'' Peale seda jäi ta juba sügavalt magama.


Seega nagu näha, juhtub ikka jõuluimesi. Nii mõnedki neist on väga armsad ja toredad ja meeldejäävad. Mina vähemalt usun neisse. Nüüd küll. Väikesed asjad ja pole midagi suurt, aga tavaliselt juhtubki just väikestest asjadest suuri asju. Olen tänulik, et mulle istet pakutakse. Olen tänulik, et vanaema helistas, kuigi oleksin võinud talle ka ise helistada. Ja olen tänulik, et sain eile endale Lammas Shaune'i! Minu pärast võivad jõulud nüüd tulla oma suurte ja väikeste imede ja ootuste-lootustega.


P.S Pildimaterjali on ka, aga eks ma tegelen sellega tsipa hiljem, nüüd on vaja joosta last hoidma. 

Jõuluhullus

Ühesõnaga tundub, et jõulud on jõudnud eestimaalaste südameisse. Mitte et kauplused poleks juba oktoobri lõpust oma jõuluasju uhkelt demonstreerinud, aga nüüd on asi omadega ikka täitsa metsas. 

Eile käisin Ülemiste keskuses, sest seal on pood, mida mul vaja läheb. Okih, seda on ka teistes suurtes kaubanduskeskustes, aga need on liiga kaugel. Pealegi Lasnamäelt tulles joppas mul nii, et tuli number 65 buss, mis viis mind koheselt Ülemiste juurde. Või peaaegu, kui ma liiga vara poleks maha läinud. Liikuda on vaja! Bussisõit muutus niikuinii pikapeale tüütavaks. Igatahes, Ülemiste keskus, kus on palju ruumi ja suur kaubakeskus ja mis üldjuhul on rahvast pooltühi, ka tipptundidel, oli eile täispuugitud rahvast. Massi oli nii palju, et tegin vaid oma hädavajaliku ostu ära poes, kus tavaliselt heal juhul peale minu on üks inimene, aga sel korral tungles inimesi ikka palju rohkem, kus on titeasju ja ka asju emale ning tegin kaubanduskeskusest leebet. Tõsiselt - inimesed olid lausa hullumas! Olgu, nii hull see asi ka polnud, aga peaaegu! See oli katastroof! Vaesed müüjad. 

Ega tänavadki inimestest tühjad olnud. Saage aru - laupäeval olid linnas ummikud. Ma ei mäleta, et oleksin laupäeviti keset Tallinna linna kella 14-15 vahel ummikuid näinud, aga eile nägin. Johaidii! Jõulud on meie meeled sassi ajanud! Tore teada, et vähemalt miskigi suudab inimesi toast välja ajada. Jõulukinkide hullus on selle nimeks. 

Ilusat teist adventust kah siia otsa! Ärgem hulluks mingem.

Kõik inimesed on nii imelised ja head

Johaidii! Ma olen ikka väga suures õnnes, teades, et on suurepäraseid inimesi. Jah, suurepäraseid. Eile sai Sass suure koti täie titariideid. Sel korral tõesti - titariideid, mitte lapseriideid, mida meil on ka juba omajagu. Sassi tore kolleeg lihtsalt pakkus oma lapse riideid ning viis need eile Sassile. Ütles veel, kui tuleb poiss, saab veel titariideid. Te lihtsalt ei kujuta ette, kui üüüüübernunnud need riided on! Nii pisikesed ja armsad ja... Oeh, kohe tahaks võtta kassi ja kõike talle selga proovida. Aga tõesti - lihtsalt ära anda suur kogus titariideid, pealegi kvaliteetseid ja puhtaid ja looduslikest materjalidest (vähemalt nii sain ma aru, sest mõnusad ja pehmed nad on), on ikka supertegu! Ma olen tõsiselt siiralt tänulik tollele neiule. Ah, kui toredaid inimesi on ilmas. Tegemist on juba kolmanda inimesega, kes titariideid-lapseriideid meile annab. Lihtsalt niisama! Okih, ega me nii head ka pole, et lihtsalt võtame ja mitte midagi vastu ei anna, aga pakkuda riideid ja need ise ära tuua... Nüüd on enamus asju isegi olemas titale. Mitte loomulikult kõik, on pisiasju, mida kindlasti veel vaja läheb pluss - kui veel antakse riideid ja nõu, siis olen mina alati kahe käega poolt. Seega ma usun, et meie tita saab tunda väga palju armastust. Kui tal juba praegu veab, enne sündi, siis veab tal ka pärast hiljem elu. Või kuidas? 

Pluss tal on ju toredad vanavanemad ja mõni paar vanavanavanemaid pluss tädisi ja tädimehi, ja isegi üks onu. Ja siis veel tädi Helina, kes kasvatab titast mehe... Ja ärme siis unusta, et tital on veel väga hea isa ja peaaegu väga hea ema. 

Kohe näha, et jõuluaeg on käes! Ootusärevus on sees ning kohe seesmiselt läheb väga soojaks. On, mida oodata. Esiteks tuleb lendab Helina mõneks ajaks tagasi, teiseks ootame jõule, kolmandaks ootame uut aastat, neljandaks, et tuleb tita... Jõudu ja jaksu ja motivatsiooni tegutsemiseks on nii palju, et kohe ei teagi, mida sellega pihta hakata! Johaidii! Või siis peab hakkama mõtlema, et mida head sel aastal juhtunud ka on... Teate, nii palju on juhtunud ja nii imepäraseid asju, et kõik halb, mis ka sündis vahepeal, on unustusse jäänud. Meeletult tore aasta on siiani olnud. Õpetlik kah. Aga ei hakka veel heietama sellest aastast. Sinna on veel tsipakene aega. 

Johaidii-alleraa! 

Väikeõel on täna üle pika aja võistlused. Varsti läheb taas rajale. Nii et pöidlad pihku, et hobune liigselt perutama ei hakkaks! Tubli tüdruk on ta ikka tegelikult, et tal on tahtmist käia ratsutamas ja trennis ja ta end kätte võtab. Vähemalt trenni mõttes. Hobused on talle ikka meeldinud. Ta küll tahtis poni saada, aga jah... Suur hobene on ikka parem. On vähemalt, kust maha kukkuda. Poni seljast on see maandumine ju päris lühike. Ei saa seda lendamist selgeks. Nii et las jääda suur hobene. Küll ta varsti mõistab, et suur hobene on ikka etem pisikeses ponist. Nii et ootame ja vaatame, mis kohale väikeõde jääb! 

Kord oli

Kohe algusesse üks hea tsitaat ühelt toredalt ja meeldejäävalt inimeselt. Ja nii ongi - kõik me peame õppima vihkama, see pole meile sisse kodeeritud. Minu arvates õpime me liiga kiirelt midagi või kedagi vihkama. Ega ma erand ole! Samas, ma olen aru saanud, juba päris ammustest aegadest, et ega see vihkamine midagi head kaasa too. Nüüd mulle lihtsalt ei meeldi mõned asjad. On ju asju, mis lihtsalt käivad närvidele. Kui nii võtta. Ühesõnaga, midagi tarka alustuseks. Minult niikuinii ei tule midagi tarka välja.

Peaks mainima, kui juba jutt tarkuse peale läks, et rasedus on mõistuse juba ära võtnud kah. Mitte et ta seda juba teinud poleks, aga täna hommikul tahtsin ma hambaid kööki pesema minna. Köögis sain aru, et olen vist tsipa liiga vales kohas. Mõistus. Laps tahab oma saada. 

Eile käisin üle pika aja tegemas tööd tasuta. Panustasin vabatahtlikku ellu end. On ikka hea tunne teha midagi, mis toob teistele kasu mitte ainult endale. Pealegi hetkel on see ainuke asi, mida ma peale lapsehoidmise teha saan. Okih, on ka muid asju, mida ma teha saan, aga mõnikord, eriti detsembris, on ikka supermõnus teha teistele midagi head. Eks äkki nüüd päkapikud ja jõuluvana näevad, et olen ka hea laps olnud. 

Midagi jõululaulu albumisse

http://www.youtube.com/watch?v=pqkHI-EuNzs&list=PL31CA5AD3F7F41334  - ''kodus ootvad kingitused, ootab jõulupuu..''

Esimene adventus

Tuli oli ja läks. Nagu on kombeks kõikidel asjadel. Nii ka esimesel adventusel sel aastal - tuli, lund oli isegi tsipa maas, aga lörts tegi sellega päeva lõpuks üks null, nii et ei ole taas mitte mingisugust lund. Külm on vaid. Ikka miinuseid tsipake. Sai siiski seda päeva tähistatud ka tsipake. Või pigem ette võetud midagi.

Läksin vanemate juurde. Kallis mees pidi ju tööd tegema... Muidu oleks temaga aega veetnud. Istusime, lobisesime, käisime õhtul veel linna peal ringi ning imetlesime raekoja platsil kuuske. Oli ilus kuusk. Tõesti - ilus kohev ja mõnusalt särav. Kõike on just õiges koguses. Ja põhjapõdrad on ka seal! Neli põtra. Üks oli küll teistest väiksem, aga siiski põder. Turistidel on igatahes tore aeg - jõuluturult saab igast ninni-nänni ju osta, eestimaine kraam ju siiski. Vähemalt enamjaolt. Mõnus oli õhtusel ajal vanalinnas jalutada. Rahvast küll oli, aga mitte liiga palju. Ülerahvastatust siiski polnud. Õhtuti on ikka rohkem jõulutunnet kui päevasel ajal. Noh, loomulikult - oleks lund, oleks seda tunnet rohkem. Saab ka selleta, ma arvan - küünal põlema ja mõned kaunistused ning ajab asja ära!

Verivorste sõime ning siis mängisime vanemate ja väikeõega üht lauamängu. Kolm ringi tegime. Lihtsalt liiga huvitav oli, et ei saanud pidama. Ja kõik mängud võitsin mina! Okih, kaks mängu jäin ma viiki, aga asi on põhimõttes - esimene! Strateegia küll puudus, aga vahet ju pole, küll see ka veel tuleb. Nii hea oli üle pika aja lauamängu mängida. Ajataju kuidagi kadus ära. Nii ma siis jõudsingi alles sooja voodisse enne kella 23. 

Kujutage pilti - eile oli niii tugev tuul, et lennutas või minema! Üle tee minnes ei läinud ma mitte otse vaid diagonaalselt, sest tõesti - tuul oli nii meeletult tugev. Eile polnud mul kotis telliskive ka, nagu tavaliselt on, nii et tuuleke sai mind väga hästi käsitleda. 

Täna käisime Sassiga ämmaemanda juures. Esimest korda, kui ta sai kaasa tulla. Tuli ka kabinetti sisse. Kui südamelöökide kuulamiseks läks, siis ta ütles, et su sees on rong! No näädsa, mõni olevat öelnud, et lapse südamelöögid on nagu koera haukumine, aga Sass väidab, et tegu on rongiga. Nii et ei tule mul last vaid tuleb rong. Peab sütt sööma hakkama. Sel korral arst ikka katsus mu kõht siit ja sealtpoolt ja siis küsib: kus kohas lapse liigutusi kõige enam tunda on? Eee... Igalt poolt. Laps teeb ju pillergaari tantsu mu sees, et mina tea, kus ta kõikse enam ennast liigutab. Igal pool. Eks ta siis katsus ning siis leidis, et lapse selg on vasakul poolel. Kui nii siis las ta olla seal. Igatahes, nüüd sai ka tita isa teada, mida ämmaemanda juures tehakse. Kaalutakse, räägitakse, kuulatakse südamelööke, mõõdetakse. Mõõtmistulemuste järgi on mu kõht kasvanud tervelt 7 sentimeetrit. Nii et ma ei saa aru, kuidas teised aru ei saa, et mul on ikka päris kobe kõhuke ees. Viie nädalaga 7 senti juurde visata on ikka päris paras kogus. Kosub meie latsekene. Ahjaa! Mida veel ämmaemand ütles: rahulikumad südametuksed kuuluvad üldjuhul poisile. Südametuksed olid rahulikud. Seega võib juhtuda järjekordse ennustuse järgi, et tuleb poiss. Järgmine ja viimane ultraheli on alles jaanuari alguses, seega on veel aega. Ehk siis õnnestub teada saada, kes ikkagist tuleb. Kõige kindlam variant on siiski ära sünnitada, siis saab teada. 

Eile, kui raekoja platsis jõuluturgu Garmeni ja emaga väisasime, jäime lobisema kahe lambanahaga kauplejaga. Naisterahvad nagu nad on. Uurisime lambanakasi, tita jaoks, ja küsisid, et kuhu ja mille jaoks. Ütlesimegi, et tita jaoks, vankrisse või nii. Noorem naisterahvas (minu jaoks oli ta küll alles noor neiu) küsis siis minu käes, et millal tähtaeg on. Vastasin, et veebruari alguses, ning järjekordne inimene, kes väidab, et mu kõht on väike. Tore tali. Ta on ise ka ema, olevat vist eelmisel suvel sünnitanud. Nii et järjekordne teadja teab, et mu kõht on liigselt väike. Aga selle kohta ma ütlen vaid - head geenid. Eks ole näha, mida tita veebruaris teeb, kas suvatseb paisuda või mitte. 

Nüüd võib jõuluaega tähistada, seega kuulakem jõululaule! Mul on veel advendikalender nii et saan iga päev ühe šokolaadi. Miskigi rõõm. 

Oh kooliaeg...

Selle aasta viimane koolinädal - Läbitud! Johaidii! Ja mis ma sellest õppisin? Mhm. Et ei tasu ikka arvata, et koolis on väga lihtne või väga raske. Läheb nigu lepase reega kui vaja, ja kui mitte, siis ei lähe. Ja seda sain ka teada, et naised on rumalad. Targa naise kohtamine on samaväärne kahepeaga gorilla sünniga. Vat, siis. Tarkus missugune. 

Nüüdseks on tehtud minu arvutuste järgi vist 4 või 5 õppeainet. Punktid ja hinded käes. Uhke ma enda üle küll väga pole, aga nüüd siis tea, mille puhul rohkem pingutama pean. Võtame nii, et tehtud on ja see on kõikse olulisem. 

Pealegi ma polegi enda kursuse naisperest ainuke rase! Üks sai ka vahepeal teada, et ta hakkab pudenema. Küll alles suve alguses, aga siiski - ma ei olegi ainuke, kes on nagu pärmitaigen kerkimas. See teeb tuju heaks. Kahju on ainult selles, et tema tunneb ennast palju kehvemini kui mina. Ei saa ikka aru. rasedus on ikka väga müstiline asi. Samas - kui koolis saab käia ning kõik saab tehtud, siis vahet ju väga polegi. Tegime omakeskis nalja, et järgmine sess peaks juba kaks tüdrukut rasedatena kooli tulema - kaks kuud on ju vahel, selle ajaga peaks jõudma. Enne jäi kõigest kuu. Nii et vaatab, kes siis Eesti iivet tõstma hakkab. Kuigi tundub, et ega keegi seda väga tõsiselt ei võta. Pluss - mõnel on juba lapsed olemas, kes hea meelega infot jagavad. Nemad on oma töö teinud. 

Nüüd pean jagama oma kursaõe luuleloomingut, millega ta sai hakkama füüsika loengu ajal. Lihtsalt absurdne. Luuletus näitab, mida me füüsikas teeme: üks pügab juukseid, teine kuulab muusikat kõrvaklappidega, kolmas mängib telefonis mänge, neljas surfab netis, viies teeb joonestamist... Ja siis on mõned üksikud agarad, kes kirjutavad kõik üles, mida kästakse. 20st heal juhul 5 tegi seda, milleks füüsika loeng meile antud oli. Hea luuletus vähemalt. Nüüd jääb vaid oodata luulekogu ilmumist! 

Neljapäeval oli meil värvusõpetus. Lihtsamalt öeldes plätserdasime värvidega ning saime selle eest hinde. Kaks tundi sai plätserdatud. Üks tüdruk oli näost ka sinine. Ma pole guaššidega värvinud ma ei tea, mis ajast ja nüüd siis pidi tegema täppistööd! No kuulge! See on sama hea, kui öelda, et hakka lenduriks! Aga polnud hullu - arvasin, et üle kolme välja ei venita selle plätserduse eest, aga läksin siis õppejõu juurde oma kunstiteosega ja ütlesin, et ma tõin oma plätserduse hindamisele. Ja tema siis kohe, et mis plätserdis? Vaatas ja vaatas ja ütles, et ega veneaegsete guaššidega ei saagi midagi rohkemat ja paremat ning pani 5 miinusega. Joppas mul. 

Plätserdis müügiks. Nagu näete, siis mu käsi pole just väga
sirgjooneline...

Eile käisime materjale põletamas ja uputamas. See nägi välja selline, et võtsime riidetükid ja põletasime ning pidime kirjeldama, kuidas erinevad materjalid põlevad. Lõhna kah, kuigi minu arvates lõhnasid kõik kohutavalt. Mõni põles isegi hea lõhnaga, aga ikka väga vähesed. Pärast pidime uputama ja vaatama, milline riie on vetthülgav milline mitte ja taas kirjeldama, kuidas miski veekeskkonnas reageeris. Lihtne! Kui see nii ikka oleks... Ürita sa nina kinni nuusutada tõmbekampis, mis lõhnaga miski põleb. Põnev oli. Nüüd siis teab, mida endale selga ajada ja millega minna lõkke äärde istuma, ja millega ikka tule lähedal ei istu. Muidu võib särisema hakata nagu vorst vardas. 

Huvitav nädal oli tegelikult. Homme on juba esimene advent. Savisaar paneb raekoja platsis isegi kuuse selle auks põlema. Vaatab, kas läheb uurima, kuidas kuusk põleb või mitte. Ja päkapikud hakkavad käima! Ma arvan,et ma olen sel aastal päris hea laps olnud ning mõni päkapikk ehk eksib mu sussi poole ära. Ikkagist ilusad punased ja soojad sussid. Kui veab, jääb mõni päkapikk äkki isegi magama sussi sisse...

Tunne

Kui mõni saab nautida lumesadu ning jõulutunne tekib lausa iseenesest, siis mina pean seda kunstlikult tekitama. Meil ju lund ei tule. Kui joppab, saame lörtsi. See ju ka tegelikult peaaegu lumi, ainult natuke tsipa liiga vesine lumi. Ah, mis seals ikka. Jääme ootama, et vähemalt jõuluaeg oleks meil valge. Kolm päeva lund ja sellest piisab! Noh, minu sünnipäeval võiks ka lund maas olla, muidu pole nagu õige päev. 

Igatahes, õnnistasime kah tulevased jõulud sisse ning sõime verivorste. Kapsas ja verivorst... Pohlamoos oli veel vaid puudu. Teisalt ei saa ka kõike, mis sa muidu jõuludel teed! Verivorstidega samal päeval sõin veel piparkooke. Tädi oli toonud Lätist ja mul on need ikka veel alles! Sai neid nositud. Hõõgveini oleks pidanud ka jooma... Alkoholivaba siis sel korral. Ja kilo mandariine läks ka ühe õhtuga hinge alla! Vat siis. Kui pole lund, siis on verivorstid, mandariinid ja piparkoogid. Kõige parem jõululõhn ongi vist piparkoogi ja mandariini segu ning kõrval veel verivorsti küpsemise lõhn... Ja kuuselõhn... Okih, liiga kaugele tüürin oma lõhnadega. Täpselt nädala pärast võib hakata sellistele asjadele mõtlema - siis on ju esimene advent! Hakkame püromaanideks ning põletame küünlaid. Äkki veab, ja tuleb ka õige jõulutunne. Räägitakse ju, et lapse tulekuga tuleb tagasi see ''õige'' jõulutunne. Vaatab, ehk joppabki. 

Seni aga kuulame Elvist ja studeerime. Peab ju ütlema, kui ilus laul see on: http://www.youtube.com/watch?v=z8MOIs0Dd5g&list=RDlmakK7BSRnE. 

Alleraa! Alleraaa!

Alleraaa! Alleraaa! Oh, kui tore, kui sul on ikka perekond. Iga päev olen õnnelik teadmise üle, et mul on mu vanemad, et mul on mu õed, et mu vanematel on kutsud ja kiisud ja maal veel kiisud ja kalad. Ja kui õnnelik ma olen, et ma tean, et on alati olemas maakoht, kuhu minna, kui linnaelu ära tüütab. Oh, kui tore on, kui su kõrval on inimene, kellest sa kümne küünega kinni hoiaksid ja kellest hoolid ning tunded on vastastikused. Oh, kui tore on teadmine, et on olemas sõbrannad ja sõbrad, kellega suhelda ning keda ei huvita, kui ajukääbik võin vahel olla. Oh, kui tore on teadmine, et on inimesi, kes kuulavad ära kõik su hülgemöla ning innustavad sind takka! Ah, kui tore on ikka olla ja elada, isegi siis, kui vahepeal kõik peapeale pööratud on! Aga teadmine, et sa pole mitte kunagi üksi, annab tuge ja motivatsiooni. Veel toredam on see, kui on kass või koer, keda paitada, kui tõesti ei taha mitte kellegi teisega suhelda ning kes lihtsalt on toeks ning annavad jõudu juurde. On tore elada teadmisega, et sa ise annad kellelegi lohutust ja jõudu. Et sa tead, et oled kellelegi vajalik siin suures maailmas. Et sa tead, mis ka ei juhtuks, oled sa alati nende külge aheldatud. Alleraa! Alleraa! Elu pole küll ilus nagu olla võiks, aga elu on elamist väärt! Ja siis on sul veel oma sihid ja unistused, mille poole püüelda. 

Alleraaa! Alleraa! 

Lund meil ei saja...

Laisk, nagu ma olen, lükkan iga päev edasi seda, et siia midagi kirjutada. Lihtsalt, on ja ei ole midagi kirjutada. Pealegi, kuidagi väsinud tunne valdab mind kohati. Tahaks ikka ainult magada. Või noh, mitte magada, aga peab ainult tegutsema. 

Järgmine nädal algab juba kool. Kooliasjad on nii enam-vähem tehtud, pisiasju vaja veel teha. Noh ja siis veel see majandusmatemaatika... Kui ma joonestamisest hakkan tasapisi juba aru saama, siis majandusmatemaatika... Mitte et ma sellest aru ei saaks. Mõni koht on lihtsalt nii meeletult segane, et võtab viimsegi mõistuse ja siin ongi lihtsalt jokk. Eks mul on veel neli päeva aega enda mõistusega hiilata, äkki mõtlen midagi välja. Kui ei mõtle, siis saab nalja. On kaks ainet, kus tuleb mul eksamid, füüsika ja majandusmatemaatika, ja mõlemad on sellised... Milles ikka annab tuupida. Aga pole hullu! Mul on motivatsiooni veel! Minu silme ees helendab Kariibi meri. Palmipuud. Lamamistool. Kerge briis. Maitsvad kokteilid. Ja mina teadmisega, et olen lõpetanud neli aastat kestnud kooliskäimise. Vat siis. Enne seda aga premeerin enda kõige kallima vahuveiniga, mida Eestist saab. Okih, või sellisega, mis mulle meeldib ja mida soovitatakse. Põhimõte on: vahuvein. No nii. Eks vaatab, kas nii ka saab või mitte. Tita ju tahab ka tulla! Aga tita tahab, et mina saaksin targaks.

Tita on viimasel ajal ikka väga kummaliselt käitunud. Endast märku ei anna, aga siis, kui annab, paneb ikka hea löögi. Tädi ütles täna, et kui laps on vaikne, ei tähenda see head. ''Ei tähenda head'' all mõtles ta siis seda, et laps saadab midagi korda. Jääb siis ootama, mida tita korda saadab.

Teisipäeval sõitsin ma esimest korda uute elektrirongidega, mis nüüdseks juba päris mõnda aega sõidavad vanade elektrirongide asemel. Sauele sõitsime Kakuga. Olid alles mõnusad istmed. Kohe palju mugavamad. Ja ekraan oli ka, kus näidati, kuhu rong liikus, mis on järgmine peatus, mis kellaajal kuhugi jõutakse, kui kiiresti rong liigub... Vist oli veel midagi, aga egas ma siis pidevalt ekraani vahtinud! Tõesti, istmed olid head - kõrge seljatoega ja nendes isegi magaks. Kiiresti liikus, aga ega see tähenda, et me varem kohale oleksime jõudnud kui vana rongiga. Ikka läks sama aeg. Vaiksemalt ainult sõitis. Polnud seda vana rongi häält enam. Uue rongi plussid ja miinused. 

Mul on jõulukalender nüüd ka! Eelmine aasta polnud, aga nüüd on. Smurfide oma. Natuke rohkem kui nädal aega veel ja siis saab juba hakata šokolaadi sööma! Seni peab dieedil olema. Okih, mis dieedil ma ikka olen, kui täna sai kooki söödud. Teate, Kalamaja Pagarikoja koogid on alla läinud. Läksime Sassiga minu vanemate juurde ning ostsime pagarikojast mee kooki. Polnud kunagi seda sealt varem ostnud. Meekook meeldib muidu mulle väga. Päris palju. Peale Napoleni koogi. Ja mõne koogi veel. Igatahes, võtsime oma koogikesed ning läksime külla. Esimene üllatus oli see, et tädi oli juba esimesena end külalisena sisse seadnud. Ta oli ka kooki toonud! Rummi oma (rummikook on mu lemmikutest lemmikum). Jaa! Minu ajal olid seal maailma parimad rummikoogid! Tõesti. Alati, kui kondiiter Marge rummikoogi segu tegi, olin mina oma lusikaga platsis ning maitsesin, st pigem sõin seda. Hea oli! Ikka vääääga hea oli. Nüüd aga... Ma olin pettunud... Rummikook oli esiteks teise kujuga. Nagu igal pool mujal. Mulle ikka meeldis suur tükk kandilist rummikooki hästi õrna põhja peal, aga nüüd oli nagu mingi pläss. See tähendab üritati teha lillekest ja vahukoor või miski oli peale pandud. Ära rikuti hea kook, on minu arvamus. Olin varem ikka saanud palju paremat. Pluss maitse oli ka kuidagi pläss. Ei olnud enam seda ''õiget'' rummikoogi maitset. Lihtsalt polnud... Teiseks meekook, mille me suure hurraga ostsime... Jeah, võib-olla tõesti on kas mu koogimaitse muutunud titaootamisega või tahan ma lihtsalt liiga palju vinguda, aga jah - nii lahjat meekooki pole ma veel saanud. Kreemi oli palju, seepärast ma kohe tahtsin seda proovida. Aga see kreem oli... Nagu vesi. Tõsiselt. Oli ja ei olnud ka. Teised ütlesid ka, et varem olid pagarikojas ikka palju paremad tooted. Pluss - teisipäeval sain pagarikoja tuuletaskuid. Üllatusüllatus! - Tainas oli toores! Vat siis. Kohupiim oli hea, aga tainas oli toores. Ma ei tea, mis kondiitrid seal nüüd on, aga Kalamaja Pagarikoja maine on küll alla läinud. Sest kohupiimataskud olid ikka ühed suurima läbimüügiga tooted. Kui nad nüüd toored aga on, siis kohe ei teagi, mis edasi juhtuda võib. Loodan, et nad ikka võtavad end kätte ja asi muutub paremaks. Külastajaid on ju alati juurde tulnud ning pagarikoda meeldib kõigile. Hubane ja armas. Peaasi, et maine ei langeks!

Muide - suured Kinder Surprise on ka olemas! Maxi omad. Ja ma sain ka ühe endale. See oli ikka tohutult suur. Üllatusmunagi oli suur ja suurema täitega, mitte pisike. Jõuluoma küll, aga vahet pole. Nüüd üritan jõuluasjadest suure kaarega eemal käia. Miks? Lihtne - kui ma nüüd kõik jõuluasjad ära proovin - ostan, mida ma siis detsembris teen? Ma tean küll, et jõule hakati juba pidama oktoobri lõpus, aga mul kaob enne jõulutunne tuhat korda ära, kui jõulude õige aeg on. Seega kannatan. Tahaks küll osta Kalevi ilusaid taskušokolaade, aga hoian tagasi. Too üllatusmuna ning advendikalender olid lihtsalt ühed väikesed sammukesed jõulude suunas. Sellest piisab. 

Minu jaoks võivad jõulud üldse tulla kah. See tähendab, päkapikud. Esiteks olen ma sel aastal üpriski tubli olnud (vaielgu vastu see, kes julgeb), teiseks on mul nüüd punased sussid! Juba ammu on, aga ma pole jõudnud oma uudistega siiamaile. Punased ja pehme sisuga. Nii pehmed ja soojad, et isegi sokke kandma ei pea! Nüüd saangi siis panna sussid aknalauale 1.detsembrist ning oodata ja vaadata, kas mulle tulevad ka päkapikud.

Pettumus on suur. Kõik rääkisid, et tuleb külm talv. Hästi külm talv tuleb. Novembri lõpuks lubati juba lund ja külmemaid temperatuurikraade. Mis meid aga ootab, kui aknast välja vaatame? Kui julgema vaadata. Meile vaatab vastu sombune, hall, rõske ilm. Soojakraade keskmiselt 5-6 igapäevaselt. Vihma tuleb ka. Sellest ei pääse. Talveilmast pole aga haisugi! Päriselt ka - kui eelmine aasta samal ajal oli ikka lumi maas ja külm oli, siis nüüd polegi nagu külm. Pigem rõske. Noh, kui tuleb ikka korralik põhjatuul, siis paneb sõrmed ja varbad ja ninaotsa külmetama, aga muidu mitte midagi. Mitte midagi, mis viitaks talvele. Lisaks lugedes ilmaprognoosi, siis lörtsi lubatakse. Püsivat lund vist küll lubatakse kesk Eesisse, aga ranniku äärde ja saartele mitte nii väga. Ühesõnaga - halleluuuja mustad jõulud! Jõuluvana teeks küll suure kingituse ja valmistaks suurt heameelt kõigile, kes ootavad lund, kui ta jõuludekski taevakaared valla päästaks ning lume sadama paneks. Kas või nendeks kolmeks jõulupäevaks. Rohkem polegi vaja. Jõulutunnet ju pole, kui pole lund... Ja siis ma kuulen, et mõnel Šveitsis lumi sajab... Mis sest, et sulab kohe ära, aga vähemalt tuleb taevast lund mitte vihma. 

Üks pilt veel - tegin ju Laurale sünnipäevaks kaks patja. Täitsa ise ikka. Kunagi vist oli isegi juttu sellest. Nüüd pilt ka, et näidata milliste kunstiteostega ma hakkama sain. Ikka esimesed padjad! Ja ega neil nii väga viga midagi olnudki. Omatehtud on ikka hästi tehtud, kuigi pisikeste defektidega. Peaasi, et kingisaaja ise nendega rahule jäi. 

Welcome To My Paradise

 Kui keegi veel järgnevat laulu ei tea, siis õppigu selgeks: http://www.youtube.com/watch?v=7Lwkm8dGBEw. See on laul üksinda hääletamise asjast. Kuulsin seda, kui elasin koos kahe hipiga ja nad sõid kanasüda, mis on verele väga hea. Ma arvan, et piisab sõnast ''hipi'', et mõista, miks nad sellist laulu kuulasid. Mulle meeldib ka see laul. Isegi väga. Kunagi kuulasin seda järjest ja järjest ja järjest. Nagu ka seda laulu http://www.youtube.com/watch?v=k-ImCpNqbJw. Kuulsin ka esimest korda hääletades. Järjekordne rekka oli mind peale võtnud. Teine nädal läks mul juba hääletamisest käima. Kriitiline olukord, kus tavaliselt võib tekkida koduigatsus. Eriti, kui tunned, et kõik on metsa läinud, et ootasid midagi paremat, aga pakutakse... Seda, mida on. Ütleks, et need kaks laulu sümboliseerivad minu üksinda hääletamist Portugalini ja tagasi kõige paremini. Nad lihtsalt tuletavad hääletamist meelde, et kuidas ma ikka julgesin. Kust ma üldse võtsin selle julguse, et üksi minna?! Ohmoon olin. 

Jätame reisi. Sellest teab igaüks natuke. Aga mul on kõik üles kirjutatud. Ja rohkemgi, kui keegi arvata oskab. Võib öelda: teatakse/nähakse vaid jäämäe tippu.

Teate mis - ma poleks mitte kunagi uskunud, et Kalevi rosinad piimašokolaadis niivõrd head on. Jaa! Sass eile tõi mulle ja kui ma neid praegu söön, siis.... mmmm... Need on lihtsalt niiiii head, et viivad keele alla! Tavaliselt mulle rosinad šokolaadis ei meeldi, aga nende puhul teen ma küll väga suure erandi.

Jõuaks nüüd nagu kuidagi eilseni ka. Jeah. Eile sõitsin üle pika aja marsaga Kurtnasse. Jakobit vaatama. Haige poiss nagu ta seal oli. Ja härmatis oli maas! Nii kui Tallinnast välja sai, siis kattis pea igal pool maad härmatis! See oli niii ilus ja kuidagi talvine tunne! Poriloikudel oli peal õhuke jääkirme. Õlekõrsi kättis hõbehall härmatis. Romantika missugune. Loomulikult oli temperatuur ka vastav. Ikka krõbedam kui linnas. Aga see selleks! Novembri keskpaik ja õrnalt annab talv enda tulekust teada. Ilu lisas veel päikesetõus, mida nägin. See oli nii särav ja kuldne ja... Lihtsalt hämmastav, mida rohkem Tallinnast välja saad, seda ilusam on päikesetõus ja loodus. Linnalooduse kuldkrooniks on ju tuhat maja. Pole nagu midagi imetleda. 

Muta ja Rocky olid ka õnnelikud mind nähes. Suured ja tölpad kutsud nagu nad on. Muta on ju suur nagu vasikas, aga hästi tore ja sõbralik. Mitte vist võõrastega ja nendega, kes talle ei meeldi. Head majavalvurid. Minuga saavad nad ikka hästi läbi. Muta ei tahtnud isegi, et ma ära läheksin. Nad on ikka numpsikud kutsud. 

Esimesed sõnad, mida Jakob ütles mulle, kui mind majja sisenemas nägi ja ma tsau talle ütlesin: Pole ammu näinud! Väikemees-naljamees. Ega pole tõesti ammu näinud. Aga ega nende kodu pole selle ajaga muutunud

ka väga, mis ma seal viimati käisin. Jakob on ainult suuuureks kasvanud. Ikka mehine poiss. Judos käib ja puha.

Mis me eile tegime? Mhm. Mängisime. Ja vaatasime multikaid. Näitas esimese asjana oma Transformerid ära. Hiljem ütles: On ainult üks inimene, kes Transformeritest kõike  teab. - Küsisin: Oo, kes siis? - Tema pani vastu: Mina! Vot siis nii on lood. Kui tahate Transformeritest midagi teada, minge 5aastase Jakobi juurde ja ta räägib teile nendest kõike. Mitte et Transformerid mind nii väga huvitaksid, aga ikkagist. Male mängisime ja nipusumängu mängisime. Pea kõik lauamängud said läbi mängitud. Siis hakkasime legodega mängima. 

Need rosinad on saatanast. Hea, et neid on ainult 70grammi, muidu sööksin korraga terve kilo ära...

Tähtis Jakob-tuttpütt kerapuslet
kokku panemas. Ja juuksed olid
tal ilusti tuttpüti moodi

Jakobil neid legoklotse ikka on. Suur tööriistakasti täis. Ta näitas oma kunstiteoseid ka. Oli ehitanu mingid autolaadsed asjad. Meie aga hakkasime maja ehitama. Ehitasime ikka mitu tundi. Maja tuli pidevalt ju täiendada. Alguses seinad, siis aknad kuidagimoodi, siis toad.... Katus, mis lagunes. Antenn. Korsten. Pidevalt tuli midagi juurde, millega pidi täiendama. Vahepeal jäid klotsid sinnapaika ning hiljem ehitasime edasi. Aga pildid ütlevad rohkem kui tuhat sõna, nii et pigem pildiseeria kui mõttetu loba.

Algselt oli selline maja, sillaga ja puha. Jakob
ise tahtis silda! Saigi selle.

Silla otsas ilutses Jakobi meistriteos. Kui aru saate, mis see on...

Hiljem nägi maja välja pealtvaates selline. Näete, voodis magavad
kaks nukku - see kruvipeaga on naine, kuigi Jakob ütles talle ikka
pidevalt mees... Ärge siis kohe vasakule mõelge

Majas oli ka uhke arvuti. Ja need ringjad asjad
arvuti kohal on joogid... Ohutu koht jookide säilitamiseks

Ja külgvaade samast hoonest. Maja ette on pargitud uhke Jakobi mašiina.
Maja ees on veel päikesevari koos laua ja pinkidega. Uhke maja, mis? 

Hiljem tuli maja ette ka bassein. Hüppekaga ikkagist. Ma täitsin
selle veega ka. Tühi bassein oli kuidagi kõle...

Nonii. Selline nägi siis majaehitus ajalugu välja. Üritage ise mitu tundi välja mõelda, mida te järgmisena ehitate. Meie mõtlesime! Algselt oli lihtsalt majaseinad, hiljem aga... Luksusvilla! 

Jakob ajab ikka kadedaks ka. Tal on hullult pikad ripsmed. Jeah, ikka korralikult pikad. Iga naine on kade, kui mehel on pikad ripsmed, sest naised peavad kasutama oma ripsmete pikendamiseks igast kraami, aga mehed... Neil nagu meelega looduse poolt antud ilusad tihedad ripsmed. Loodab, et vähemalt minu tital tulevad ka nii pikad ripsmed. Siis ma saan olla kade tema peale. Aga imetleda neid iga päev. 

Vaadake - on ju pikad ripsmed!
Kade olen lausa. 

See on lihtsalt liiiga hea pilt, et mitte jagada.
Tüüp mängis legodega ja siis korraga jäi multikat vaatama.
Hea nägu on mehel peas. 

No nii. Saigi vistist nigu kõik. Ega palju rääkida polegi lapsehoiust. Lihtsalt väga tore oli saada linnast välja ning tegeleda lapsega, kellega sai kunagi pea iga päev koos oldud. Minu pärast võiks ta tihedamini ka haige olla. Kuigi ega haiged lapsed pole just ka hea vaatepilt. Jakob ikka tahtis eilse päeva jooksul mitu korda, et oleksime diivanil pikali ja kaisus. Ma siis võtsin väikese tüübi kaissu ja vaatasime multikat. Ahjaa - lõpus näitasin talle ka, kuidas Mahjongi mängida. Mängis natuke. Aitasin ka, aga ta oli õnnelik, kui sai ise mõned klotsid kokku. Nii et järgine kord saab veel targemaks.

Neil on ka teleskoop! Sellega küll eile vaadata ei saanud lihtsalt seepärast, et liiga pilvine oli. Kunagi lähen ja vaatan. 

Nad andsid kaasa eile veel kolm purki õunamahla. Ja vat, nende õunamahl on ikka priima. Päriselt ka. Kui ma alles hiljuti sain poollahjat haput õunamahla, siis nende oma on lausa kunstiteos. Täna hommikul jõin Sassiga kahe peale kõige pisema purgi tühjaks. Teisiti ei saanud lihtsalt. Liiga hea mahl on. Tegelikult on nene pere väga tore. Mulle meeldib seal olla ja käia. Naerda saab alati palju. Suu peale pole keegi kukkunud. Nalja mõistavad. Samas on tegemist teineteisest hooliva perega. Kokkuhoidva perega. Küll nöögivad teineteist, aga vat, see on midagi, mida peab ka oskama. Igal nöökimisel on piir, aga nemad võtavad seda naljana. Üllatada oskavad nad ka teinetest alati. Ja noh, ega lapsed kullapaid pole, aga väga tublid on nad siiski. Kõik lapsed on ju vahepeal natuke turtsakad ja jonnakad. Aga armastust jagub.

Katarina on ju reklaamides juba tegev. Tubli tüdruk on. Varsti tuleb üks reklaam telekasse ka, kus ta mängib. Mingi oliiviõli reklaam. Küpsetab pannkooke. Ja ütleb midagi. Teenib selle pealt tervelt 70euri. Nii võiks isegi pannkooke terve hunniku teha. Teises reklaamis ta ainult jooksis. Teenistus - 50euri! No kuulge! Kui ma pean jooksma ühest liivakasti otsast teise, siis ma võiksin kas või 10x nii joosta, et 50euri teenida. Lihtne ju! Tubli tüdruk on ta. Väga tubli. Ma arvan, et Katarina on igatahes parem reklaamitegija kui Tallegi kanareklaami tüdruk, kes on õudusttekitava häälega. Külmajudinad tulevad ainuüksi temale mõeldes peale. Katarina on aga liiga armas.

Eile õhtul tulin marsaga linna tagasi, kujutage pilti - ma olin ainus reisija seal! Nagu ainult minu pärast sõitiski! Johaidii! Superluks. Nii võiks teinekordki marsaga kimada. 

Aitab lorast, vaja õppima ka hakata. Muidu jään jälle oma ajaplaanist maha. Eile niikuinii õppida väga ei saanud. Täna peab selle tasa tegema. Aga jutustama ju peab - ikkagist naine...

Lapsed

Tänase päeva võib kirja panna hea päevana. Mõnusa päevana, sobib paremini. Esiteks tita on viimased kaks-kolm päeva üritanud endast nii palju märku anda, et kuku või pikali. Ja seda tõsiselt. Mitu nädalat oli tema poolt vaikus majas. Mõtlesin, et ooo, mulle on ka hea tita sattunud - ei sega oma emmet. Tutkit sulle. Liiga vara hõiskasin. Nüüd tahab ta ainult tähelepanu. Mitte küll liiga tihti, aga kui ta lööb, siis ta ikka lööb ka. Hea, et ära ei uimasta või kõhuli maha ei lükka. 

Teiseks, miks tänase päeva võib mõnusa alla kirjutada, on see, et sain Lauraga üle mitme-setme aja kokku. Andsin talle üle oma uhke kingi, mille talle valmistasin - padjad. Kusagil peaks isegi neist pilt olema, aga eks ma kunagi näitan, hetkel ei viitsi sellega tegeleda. Peaasi on see, et talle isegi meeldisid. Nüüd saab ta oma padjakollektsiooni veel kaks patja juurde. Ikkagist päris käsitsi tehtud. Ja mis veelgi parem - need olid mu esimesed padjad, mille ma tegin. Pole kunagi isegi mõelnud, et võiks patju teha, aga Laurale mõtlesin: talle teen sünnipäevaks padjad. Ja tegingi! Uhke olen enda üle. Selle üle ka, et talle need meeldisid. Kaks ühe hoobiga: sain Lauraga kokku ning egolaks, et minu padjad on asja ette. 

Rääkisime jälle mitmest setmest asjast, nagu alati - naiste värk ju. Väga tore tunnike oli. 

Eile viisin Katarina marsale. Vend jäi tal palavikku-haigeks ja ema jäi töölt koju. Aga esimese klassi laps ei oska üksi marsale minna. Mis seals ikka - võtsin Sassi ühele poole käevangu ning läksin rahvusringhäälingu majja tüdrukut ära tooma. Noo, palju sarnaseid tüdrukuid oli, aga Katarina tunneb juba kaugelt ära - väike blond ja naeratav tüdruk. Kohe eemalt tunneb ära. Kuigi ta on kõige lühem!

Vihmane päev oli eile. Ja loogiliselt võttes pidi Kata kõik poriloigud läbi käima. Põhimõtteliselt olime Sassiga kaks märga kassi, kes hoidsid eemale poriloigu-Katast. Nii saigi poriloikudest põigeldes laps marsale pandud. 

Homme saan Tallinna melust eemale. Kurtnasse sõidan terveks päevaks. Kata venda vaatama. Ta pole terveks saanud, aga enam pole tal kõrget palavikku. Lasteaeda ta ühesõnaga veel ei lähe. Mina - kahe lapse lemmik - lähen teen Jakobi tuju rõõmsaks, aga Katarina tuju kurvaks, tema ju minuga kodus olla ei saa... Pole hullu! Eile nägi ja homme õhtul näeb ta ka mind veel. Toredad lapsed on. 

Muide, mis veel: Katarina on vaimustav laps. Tõesiselt vaimustav ja tore laps. Ta teeb tuhandet asja, okih, mitte nii palju, aga ta käib laulmas, ta käib sõutantsus ja võistlustantsus, ta mängib malet ja klaverit, koolis laulab ka veel... Ta käib alles esimeses klassis. Mis selle asja point on: ta teeb seda kõike sellepärast, et talle meeldib, mitte sellepärast, et teda sunnitakse. Katarina tahtis juba kaks aastat tagasi mitut asja teha. Küll tahtis mitut erinevat tantsu tantsida ja laulda palju ja... Oeh, on ikka hea, kui laps ise tahab kõike teha. Tubli ja tark laps. Andekas ka. Pealegi, tema naeratus röövib südameid. Ma juba kujutan ette, kuidas ta mõne aasta pärast murrab mõne poisi südame. Ja kümne aasta pärast on neid murtud südamega poisse rohkem. Katarina on lihtsalt hea tüdruk. 

Rongiga maale

Saiapätsaja kass

Üle pika aja sai maakodu väisatud ja sealseid elanikke tervitatud. Kasse ja kalu siis. Kassid olid loomulikult rohkem vaimustuses meie tulekust kui kalad. Kassid olid ju hea ja parema peal väljas. Muudkui pidid saama midagi head ja eks nad olid nälgas kah ainult. Neljapäeval, kui maal süüa endeile tegime, tegime ka vorstisaia. Jätsime ilusti kööki laua peale. Keerasime selja. Ja korraga, mida ma näen - üks kiisudest oli ühe vorstisaia ära pätsanud! Kahekesi istusid tooli all ja närisid seda. Ohh, kui vihaseks sai Sass! Vaene kass, kes sellise pahandusega hakkama sai. Ei julgenud päris pikalt Sassi ligi minna, ainult susises mehe peale. Ilmselgelt - ma ise oleksin kah pahane, kui keegi tuleb ja hakkab kärama, kui vorstisaia õiglaselt laualt võtan. Tegelikult on mõistetav, miks kassid sellised on - nad on ju nii pikalt üksi ja peavad sööma mingeid kuivi krõbuskeid, aga kui keegi neile külla läheb, siis nad ootavad ikka midagi head - pehmet toitu või hapukoort või vorstisaia. Peaasi, et tegemist poleks tavalise krõbinaga. 

Muide, maaelu polegi päris hukka läinud. Jalutasain ma poodi ning vastu tuli nii esimese klassi poisipõnn. Ta teretas mind. Vat, uhke tunne oli peal. Naeratasin nagu totter - poleks lihtsalt uskunud, et maal veel selline komme alles on, et noorem vastutulija teretab endast vanemat. Loomulikult olin mina nii viisakas, et teretasin omal ajal kõiki, kes vastu tulid. Tubli poiss, ma ütlen!

Ahjaa, Sass üritas ka oma muusikalisi andeid proovile panna ning drubaduuriks hakata. Eks ta üritas, mis üritas, aga ega väga asja ei saanud. Akordionil on siiski ju liiiiiga palju nuppe ja seda peab lõõtsatama. Pealegi, ega ta sportlane ole, sest akordioni tõmbamiseks on ikka palju jõudu ja rammu vaja. Ja võhma. 

Tõestuseks, et pill sai piinatud

Aga ega seal maal midagi erilist ei juhtunud kah. Puhata sai. Mõnus ja rahulik oli. Hea lõõgastus. See aasta peaks vähemalt ühe korra veel seal ära käima, siis oleksin ma oma maakülastusega küll rahul.

OIi

Esmaspäeval sai üle kolme nädala taas Gabrieliga mängimas käidud. Noo oskab see mees ikka kildu ka visata. Eile ta nägi, kuidas ta ema mulle raha annab ning Gabriel siis küsis ta käest: ''Emme, miks sa Lilianile raha annad?'' Vat siis, hea küsimus lapse poolt. Miks peab ta emme mulle raha andma? Ega isegi ei oskaks kohe selgitada, aga hakkama sai! 

Teine asi oli kõrvakile jutt. On üks A3 suurune foto lõuendil Gabrielist ja ta emast, see on kapil kummuli. Laps tahtis selle püsti panna ilusti, et näha oleks. Pilt libises ja kukkus ning tegi ikka päris hea mürtsaku. Ütlesin, et see kukkus nii kõvasti, et kõrvakile läheb katki. Lisasin veel juurde, et las see pilt siis olla pikali. Aga Gabriel ei andnud alla ja pani selle uuesti seina toele püsti. Ja jälle pilt kukkus! Võtsin siis pildi kätte ja vaatasin, milline see tagant on. Puitraam vmt värk. Gabriel siis upitas ka end minu poole ja ütles: näita mulle ka kõrvakile! Tohohh pele! See oli hea. Alguses ei saanud asjast aru, aga jah, kui laps tahab pildi tagant kõrvakile leida, siis palun, mida sa ikka kosta oskad. Selline pullivend siis.

Gabrielist lähme sujuvalt üle multikatele. Oojaa! Neid ma võin vaadata, aga mitte kõike. On kaks lemmikut, mida ma võin vist lõpmatuseni vaadata. Üks on loomulikult ''Shaun the Sheep''. No kuulake seda muusikat - http://www.youtube.com/watch?v=BLIJ-SWZsLc - see ju lausa nõiub!  Ja multikas on ise ka üle kõige loomulikult. Teine asi, mida ma võin ikka vaadata ja vaadata ja vaadata korduvalt, mida ma pealegi olen vaadanud ka päev otsa algusest lõpuni vähemalt... Tuhat korda. Tegemist on legendaarse Piksega! ''Cars I'' on ja jääb minu lemmikute sekka. Nii et... Tita saab ka neid multikaid ikka tohutul hulgal vaadata. Senikaua, kuni need talle pähe kuluvad ja ta karjub, et me ei piinaks teda... 

Luiged

Kui lugeda, kui hästi mõnel ilmaga vedanud on ja kuidas meil siin Eestis ilm ikka kärtsub ja mürtsub saja taala eest, siis noh... Vat, ei oska kuidagi kommenteerida. Samas, mulle meeldib sügis, ja see, et hetkel Eestis mingi torm möllab on ka isemoodi romantikat täis. Kuidasmoodi siis? Ma ei tea isegi. Lihtsalt on kuidagi teistsugune ja hubane tunne istuda toas suure vihma ja äikesega. Teadmine, et ise oled kaitstud. Paljud ei saa aga sellega rõõmustada, sest kuuldused, millega sai tormipoiss öösel hakkama, on ikka imetlusväärsed. Ühel viis tormipoiss koerakuudi aiast minema! Õnneks oli kutsu öösel toas, aga milline ehmatus võis teda tabada hommikul, kui ta tahtis oma korterisse minna ja näeb, et pole mingit korterit, kuhu ta minna saaks. Kutsust on kahju. Mõnel viis torm ikka katuseid minema. Tavaline on tormide puhul puude murdmisaktid. Oiii! Tormidele meeldib puid murda. Tundub, et puud ja katused on tormide lemmikpiinatavad. Haa! Ei tea, kas naerda või mitte. 

Vihma kallab. Varsti pean välja minema ja trotsima vihma ning tuult. Loodan, et mu ilus lilla valgetäpiline vihmavari ikka ellu jääb. Peab jääma! Ega ma asjata teda endale Sassi toega soetanud. Ikka selleks, et ilus olla. 

Eile see-eest, võrreldes tänasega oli imeline ilm. Okih, polnud nii soe ja päikseline, aga nauditav. Jalutasin kesklinnast Lasnamäele peaaegu tagasi, ilm soosis ja tita tahtis tuulutamist. Minu põis ainult ei soosinud jalutuskäiku. Raseda värk, tita arvab, et põie peal on hea lamaskleda ning siis peab kõndiv inkubaator pidevalt seda tühjendama. Nagu mõistuski - tunne on selline, et tita lausa meelega rõhub mu mõistusenärvidele, et ma mitte midagi ei mäletaks ja kõik meelest läheks. Kaval nipp, ma ütlen.

Nii see luigeke siis seirasi mind

Jalutasin Kadrioru pargist ka läbi. Arvasin, et sealolevad mustad luiged on juba ammu kusagile soojemasse kohta tarnitud. Ennäe ime! Ikka ujusid seal! Ahned ka veel pealekauba. Suvel käisid pargivahid ringi ja vilistasid igale inimesele, kes julges neile saia puistada, nüüd polnud ühtegi vahti ning luiged olid selgeks õppinud, et inimestelt saab ikka midagi. Mind nähes noolis üks luik mind sellise pilguga, et kohe kohe lendab mu käest midagi söödavat tiiki. Tutkitki. Ega ma sinna neid söötma läinud! Vaatas too mind alguses natuke, siis veel natuke ja lõpuks taipas, et minult ei tule midagi ning ujus järgmist ohvrit otsima. Kavalad linnud ma ütlen. Ega pardid rumalamad olnud. Üks isane part oli lausa nii jultunud-julge, et tuli tiigist välja ning triivis ühe väikese lapse juurde, kes läbi kivisammaste tiiki seiras. Lihtsalt pänta-pänta kõndis, kuni jõudis lapse selja taha. Lõpuks lapse vanemad märkasid ning ütlesid võsukesele ka, lisades juurde, et anna pardile natuke saia kah. Eks laps andiski tsipakene oma pirukast pardile. Sellise terakese ainult, mille varblane oleks maast üles leidnud. Vat siis. Julged loomad meil siin linnas.

Parte oli ka eila ikka väga palju. 

Käisin mina ka tormi ja tuult trotsimas. Oo! Polnudki nii jube nagu arvata võis. Tuul oli küll väga tugev, või pigem tsipa tugevam kui tavaliselt, aga mitte midagi enneolematut. Vihma sadas tsipa... 

Käisin siis uues Postimajas ka ära. Avati ju alles hiljuti. Ega ma seal kaua olnud, ainult vaatasin, kuidas toidupood Rimi välja näeb. Teate, mulle ikka ei meeldi need uued kassasüsteemid, mis nüüd Rimides moes on, kus kaks kassat on nii tihedalt teineteises kinni ning lindid on nii lühikesed. Lisaks on igal kassal vaid üks ärajooksulint, et kui mul on palju asju, siis pean nad kiiresti kotti toppima, sest juba järgmise kliendi asjad tulevad peale. Ja meeletult kitsas on ka. Ma olen ikka vanakooli inimene. Korralikud vahed ja korralikud lindid ja puha. Et oleks aega tegutseda ja ei pea rahmima. Järgmine kord vaatan ka kauplused üle. Mis ja kus ning äkki leidub midagi huvitavat kah.

Mõni asi veel

Et pilte oleks ikka rohkemas koguses, on mul veel mõni pilt lisada, mis meenutab Iirimaad. Saime seal ju hunniku viisi lasteasju. Nüüd ongi meie uueks lemmikmänguasjaks (st minu omaks küll) laulev kutsu: nuppu paremale viies, teeb ta tavalist lastemuusikat ja ütleb midagi baby'ga; vasakult poolt aga tuleb klassikalist muusikat. Kui olla kutsuga tsipa vägivaldne ja teda raputada või peksta, siis ta teeb ka auh ja auh. Või midagi taolist. Imeline kutsu! 

Kilekott igaks hädajuhtumiks.
Säilitan, äkki läheb kunagi vaja

Igatahes, Iirimaal vaevas meid pea kõiki toidumürgitus. Oii, mitte elu ilmaski polnud ma sellist asja põdenud, sest üldjuhul on mu tervis raudne nagu teras. Kui nüüd välja jätta need pisikesed nohud ja peavalud jmt kraam. Sõime seal mingit riisi. Ja tsipa hiljem tunnen, et kõik tahab välja tulla! Eks ta siis tuli ka. Nii ma kallistasin pool päeva vetsupotte. Kuna Signe läks poodi, kutsuti mind ka kaasa. Egas ma siis nõrk pole! Läksingi. Poest jooksin kaks korda välja. Signe andis kilekoti ka kaasa, kuhu sisse saaks end tühjendada, kuigi tolleks ajaks oli mu magu kõikidest asjadest juba täitsa tühi. Esimesel korral jäi kott tühjaks, teisel korral mitte. Väkka! (Ma isegi ei tea, miks ma seda räägin, aga sel hetkel mõtlesin, et miks ma rumal tüdruk tervisekindlustust ei teinud). Ega seal pole lihtne poest väljuda ju - sisenemiseks on üks uks, väljumiseks teine. Nii et alguses ma siis üritasin leida teed välja. Võtsin endale kindluse mõttes veel ühe koti, et äkki on vaja välja uuesti joosta. Õnneks polnud! Peale seda läks tervis ka paremaks ja järgmisel päeva sain jälle kõike süüa. Pool päeva kallistada vetsupotti ja elu on taas ilus. 

Üks pisiasi veel. Saime kõik kolmekesi, st mina ja Sass ja Marek, lutikommi. Punased. Signe ostis. Need olevat ta lemmikkommid. Oleksin saanud tagasiteel lennukis seda lutsuda, aga ei - seisab mul ikka veel tervena ja pakendis. Sassi oma on ka kusagil... Peaks olema. Nii et kui mul peaks päris igavaks minema või kui tita tulekuks on mul lutt veel alles, siis hakkan titaga võidu lutitama (kuigi mina titale lutti andma ei hakka, vaatab, kas suudan taluda tema nuttu niisama või mitte). 

Koolist ka midagi. Reedel jõudsin kooli enne kaheksat. Tavaliselt hakkavad loengud küll 8:30, aga reedel tegime matemaatikas testi ja see hakkas pool tundi varem, et ikka valmis jõuaksime omadega. Garderoob avatakse kell 8. Jõuan mina sinna ning kell polnud veel 8gi. Küsin mina siis garderoobitädi käest, kas saan ikka mantli ära anda. Tema vastas, et saab küll. Vaatasime veel kella, et kaheksa see ju veel pole. Tema kostis veel selle peale , et kui tulgu ma siis õhtul varem. Ütlesin, et tulen niikuinii. Ning tema lõpplauseks oli, et nii toredat inimest pole juba ammu kohanud. Vat, päev hakkas kohe palju positiivsemalt peale nii! Tore ju kui keegi sind toredaks peab. 

Pildiseeria Iirmaalt

Lubasin vist kunagi, et panen üles ka mõned Iirimaa reisu pildid. Nüüd on tsipa aega. Kibekiire koolinädal seljataga ning võtan endale selle aja, et lõbustada teisi pildiseeriaga Iirimaast. Äkki leian ka enda jaoks midagi uut ja huvitavat. Aga ei tasu jääda lootma sellele, et nüüd tuleb iga pildi kohta pikk kiri ja ajalugu, eriti mõne hoone kohta. Tuhkagi ma mõne maja ajalugu mäletan. Nii et... Pealegi on pildid niisamagi ilusad vaadata. Alustame alguses!

Esimene pilt: Sass lennukis. Esmakordselt

Kaks pilti lennukist vaadates. Ilusad maastikud. Arvatatavasti Norra mäed ja kellegi saared. Aga nagu teada, ega ma ei tea, mille kohal ja kus ma lendasin.

Vaated minu ja Sassi toa aknast. Ja räsitud palm. Mäed missugused. Sellise vaate peale ärkaks igal hommikul üles. Samas, vaadates seda sobust ilma... Iga päev polnud nii sombune!

Lihtsalt mingi x maja. Ilus oli.

Sass nägi juurikaid...
Ja käskis pildistada

Mööta taolisi kaljuseinu käivad
mägironijad turnimas

Add caption

Imeline vaade rannikule mäe tipust

Sass käskis pildistada, ma siis
pildistasin...

Tõsine mees...

Paremal pool on näha valge suur maja, see on 7miljoni (või miljardi? igatahes hästi kallis maja) ja seal veel paremale jääb pisike saareke, kus kasvatatakse lambaid. Vot, mis meelde jäi!

Tegemist on soovide püramiidiga, kus siis pidi kõik astmed läbi käima ja tipus sai soovida. Pildile on jäänud Signe ning tema vanem poeg Ben. 

No nii, ülaltoodud pildid on siis meie esimesest mäkketõusust. Ega pildikvaliteet pole just ülikiita, aga noh, mida sa ootad ikka nutitelefonilt - et ta teeks samakvaliteetsusega pilte nagu mõni äge kaamera? Eh, minu telefonil on vanadus pähe hakanud, ta ei viitsi isegi pingutada. 

Järgmisena tulevad Dublini pildid. Ja tõesti: kvaliteedi kasul palun ärge võtke. Pilt on pilt, vahtige siis või udu. Lisaks - ma tõesti ei tea, mis hoonetega tegu on. Bussis käis küll ka jutt ajaloost ja puha, aga ega ma seda siis kuulanud, muudki põnevat oli ju teha. 

Kahekordse kabriolett bussi rõõmud

Tige Jake ja Lõbus Signe

Üritage bussis sõites sirgjoonelisi pilte teha.
See tuli igatahes katuselt pildistades väga kõver

Tony ja kaardinäitaja Jake

Siin tehakse õlu!

Õnnelik mees, kes sai lõpuks oma
Burger Kingi

Sellise armsa karbi sees oli imemaitsev karamelli muffin. See oli lihtsalt super! Suur ja maitsev ja... Sellist kahjuks mujal pole. Vist. Aga muffin sai enne otsa, kui see pildile jõudis... 

Järgmine pildiseeria jutustab loo patukahetsusmäe vallutamisest.

Alguses tulime treppidest...

...siis tulid kivised ja mudased teed...

Lapsevankriga pole just lihtne mägesid vallutada

---seejärel oli muda ja kivi ja juurikaid...

---lõpuks pidime ületama ka ainult juurikaid ja muda ja libedaid lehti....

Tegemist on mingi taimega, mille nime ma ei tea, aga mis on jõulude sümboliks ja kasutatakse väga tihti. Aga nimi... Nje znaju...

Iga üleskõnnitud meetriga läks vaade aina ilusamaks ja ilusamaks

Ütlesin Jake'le ,et ta naerataks, ja tema oli siis mossitas. Kaval mees. Nii võidab ta kõikide tüdrukute südamed

See rist on tõestus sellest, et minu eelnevad patud on andeks antud. Too rist kõrgus patukahetus mäe tipus. Mingid saksa tüdrukud olid ka seda imetlemas

Nonii. Nii palju siis minu telefoona piltidest. Eks Sassi telefoonas on neid veel, aga hetkel ma neile ligi ei pääse. Ehk kui kunagi nendeni jõuan, saan siia panna parema kvaliteediga Iirimaa pilte. Selline lühikokkuvõte siis meie reisist. Nüüd tundub aga et kõik on lõplik. Enne oli veel tunne, et õhin on sees ja puha, nüüd aga saan aru, et reis oli tore ja imeline ja läbisaanud. Pole hullu! Kord lähme sinna tagasi, kui ilusamad ilmad on. Mägesid vallutama!