Kohe algusesse üks hea tsitaat ühelt toredalt ja meeldejäävalt inimeselt. Ja nii ongi - kõik me peame õppima vihkama, see pole meile sisse kodeeritud. Minu arvates õpime me liiga kiirelt midagi või kedagi vihkama. Ega ma erand ole! Samas, ma olen aru saanud, juba päris ammustest aegadest, et ega see vihkamine midagi head kaasa too. Nüüd mulle lihtsalt ei meeldi mõned asjad. On ju asju, mis lihtsalt käivad närvidele. Kui nii võtta. Ühesõnaga, midagi tarka alustuseks. Minult niikuinii ei tule midagi tarka välja.
Peaks mainima, kui juba jutt tarkuse peale läks, et rasedus on mõistuse juba ära võtnud kah. Mitte et ta seda juba teinud poleks, aga täna hommikul tahtsin ma hambaid kööki pesema minna. Köögis sain aru, et olen vist tsipa liiga vales kohas. Mõistus. Laps tahab oma saada.
Eile käisin üle pika aja tegemas tööd tasuta. Panustasin vabatahtlikku ellu end. On ikka hea tunne teha midagi, mis toob teistele kasu mitte ainult endale. Pealegi hetkel on see ainuke asi, mida ma peale lapsehoidmise teha saan. Okih, on ka muid asju, mida ma teha saan, aga mõnikord, eriti detsembris, on ikka supermõnus teha teistele midagi head. Eks äkki nüüd päkapikud ja jõuluvana näevad, et olen ka hea laps olnud.
No comments:
Post a Comment