Oh kooliaeg...

Selle aasta viimane koolinädal - Läbitud! Johaidii! Ja mis ma sellest õppisin? Mhm. Et ei tasu ikka arvata, et koolis on väga lihtne või väga raske. Läheb nigu lepase reega kui vaja, ja kui mitte, siis ei lähe. Ja seda sain ka teada, et naised on rumalad. Targa naise kohtamine on samaväärne kahepeaga gorilla sünniga. Vat, siis. Tarkus missugune. 

Nüüdseks on tehtud minu arvutuste järgi vist 4 või 5 õppeainet. Punktid ja hinded käes. Uhke ma enda üle küll väga pole, aga nüüd siis tea, mille puhul rohkem pingutama pean. Võtame nii, et tehtud on ja see on kõikse olulisem. 

Pealegi ma polegi enda kursuse naisperest ainuke rase! Üks sai ka vahepeal teada, et ta hakkab pudenema. Küll alles suve alguses, aga siiski - ma ei olegi ainuke, kes on nagu pärmitaigen kerkimas. See teeb tuju heaks. Kahju on ainult selles, et tema tunneb ennast palju kehvemini kui mina. Ei saa ikka aru. rasedus on ikka väga müstiline asi. Samas - kui koolis saab käia ning kõik saab tehtud, siis vahet ju väga polegi. Tegime omakeskis nalja, et järgmine sess peaks juba kaks tüdrukut rasedatena kooli tulema - kaks kuud on ju vahel, selle ajaga peaks jõudma. Enne jäi kõigest kuu. Nii et vaatab, kes siis Eesti iivet tõstma hakkab. Kuigi tundub, et ega keegi seda väga tõsiselt ei võta. Pluss - mõnel on juba lapsed olemas, kes hea meelega infot jagavad. Nemad on oma töö teinud. 

Nüüd pean jagama oma kursaõe luuleloomingut, millega ta sai hakkama füüsika loengu ajal. Lihtsalt absurdne. Luuletus näitab, mida me füüsikas teeme: üks pügab juukseid, teine kuulab muusikat kõrvaklappidega, kolmas mängib telefonis mänge, neljas surfab netis, viies teeb joonestamist... Ja siis on mõned üksikud agarad, kes kirjutavad kõik üles, mida kästakse. 20st heal juhul 5 tegi seda, milleks füüsika loeng meile antud oli. Hea luuletus vähemalt. Nüüd jääb vaid oodata luulekogu ilmumist! 

Neljapäeval oli meil värvusõpetus. Lihtsamalt öeldes plätserdasime värvidega ning saime selle eest hinde. Kaks tundi sai plätserdatud. Üks tüdruk oli näost ka sinine. Ma pole guaššidega värvinud ma ei tea, mis ajast ja nüüd siis pidi tegema täppistööd! No kuulge! See on sama hea, kui öelda, et hakka lenduriks! Aga polnud hullu - arvasin, et üle kolme välja ei venita selle plätserduse eest, aga läksin siis õppejõu juurde oma kunstiteosega ja ütlesin, et ma tõin oma plätserduse hindamisele. Ja tema siis kohe, et mis plätserdis? Vaatas ja vaatas ja ütles, et ega veneaegsete guaššidega ei saagi midagi rohkemat ja paremat ning pani 5 miinusega. Joppas mul. 

Plätserdis müügiks. Nagu näete, siis mu käsi pole just väga
sirgjooneline...

Eile käisime materjale põletamas ja uputamas. See nägi välja selline, et võtsime riidetükid ja põletasime ning pidime kirjeldama, kuidas erinevad materjalid põlevad. Lõhna kah, kuigi minu arvates lõhnasid kõik kohutavalt. Mõni põles isegi hea lõhnaga, aga ikka väga vähesed. Pärast pidime uputama ja vaatama, milline riie on vetthülgav milline mitte ja taas kirjeldama, kuidas miski veekeskkonnas reageeris. Lihtne! Kui see nii ikka oleks... Ürita sa nina kinni nuusutada tõmbekampis, mis lõhnaga miski põleb. Põnev oli. Nüüd siis teab, mida endale selga ajada ja millega minna lõkke äärde istuma, ja millega ikka tule lähedal ei istu. Muidu võib särisema hakata nagu vorst vardas. 

Huvitav nädal oli tegelikult. Homme on juba esimene advent. Savisaar paneb raekoja platsis isegi kuuse selle auks põlema. Vaatab, kas läheb uurima, kuidas kuusk põleb või mitte. Ja päkapikud hakkavad käima! Ma arvan,et ma olen sel aastal päris hea laps olnud ning mõni päkapikk ehk eksib mu sussi poole ära. Ikkagist ilusad punased ja soojad sussid. Kui veab, jääb mõni päkapikk äkki isegi magama sussi sisse...