Lund meil ei saja...

Laisk, nagu ma olen, lükkan iga päev edasi seda, et siia midagi kirjutada. Lihtsalt, on ja ei ole midagi kirjutada. Pealegi, kuidagi väsinud tunne valdab mind kohati. Tahaks ikka ainult magada. Või noh, mitte magada, aga peab ainult tegutsema. 

Järgmine nädal algab juba kool. Kooliasjad on nii enam-vähem tehtud, pisiasju vaja veel teha. Noh ja siis veel see majandusmatemaatika... Kui ma joonestamisest hakkan tasapisi juba aru saama, siis majandusmatemaatika... Mitte et ma sellest aru ei saaks. Mõni koht on lihtsalt nii meeletult segane, et võtab viimsegi mõistuse ja siin ongi lihtsalt jokk. Eks mul on veel neli päeva aega enda mõistusega hiilata, äkki mõtlen midagi välja. Kui ei mõtle, siis saab nalja. On kaks ainet, kus tuleb mul eksamid, füüsika ja majandusmatemaatika, ja mõlemad on sellised... Milles ikka annab tuupida. Aga pole hullu! Mul on motivatsiooni veel! Minu silme ees helendab Kariibi meri. Palmipuud. Lamamistool. Kerge briis. Maitsvad kokteilid. Ja mina teadmisega, et olen lõpetanud neli aastat kestnud kooliskäimise. Vat siis. Enne seda aga premeerin enda kõige kallima vahuveiniga, mida Eestist saab. Okih, või sellisega, mis mulle meeldib ja mida soovitatakse. Põhimõte on: vahuvein. No nii. Eks vaatab, kas nii ka saab või mitte. Tita ju tahab ka tulla! Aga tita tahab, et mina saaksin targaks.

Tita on viimasel ajal ikka väga kummaliselt käitunud. Endast märku ei anna, aga siis, kui annab, paneb ikka hea löögi. Tädi ütles täna, et kui laps on vaikne, ei tähenda see head. ''Ei tähenda head'' all mõtles ta siis seda, et laps saadab midagi korda. Jääb siis ootama, mida tita korda saadab.

Teisipäeval sõitsin ma esimest korda uute elektrirongidega, mis nüüdseks juba päris mõnda aega sõidavad vanade elektrirongide asemel. Sauele sõitsime Kakuga. Olid alles mõnusad istmed. Kohe palju mugavamad. Ja ekraan oli ka, kus näidati, kuhu rong liikus, mis on järgmine peatus, mis kellaajal kuhugi jõutakse, kui kiiresti rong liigub... Vist oli veel midagi, aga egas ma siis pidevalt ekraani vahtinud! Tõesti, istmed olid head - kõrge seljatoega ja nendes isegi magaks. Kiiresti liikus, aga ega see tähenda, et me varem kohale oleksime jõudnud kui vana rongiga. Ikka läks sama aeg. Vaiksemalt ainult sõitis. Polnud seda vana rongi häält enam. Uue rongi plussid ja miinused. 

Mul on jõulukalender nüüd ka! Eelmine aasta polnud, aga nüüd on. Smurfide oma. Natuke rohkem kui nädal aega veel ja siis saab juba hakata šokolaadi sööma! Seni peab dieedil olema. Okih, mis dieedil ma ikka olen, kui täna sai kooki söödud. Teate, Kalamaja Pagarikoja koogid on alla läinud. Läksime Sassiga minu vanemate juurde ning ostsime pagarikojast mee kooki. Polnud kunagi seda sealt varem ostnud. Meekook meeldib muidu mulle väga. Päris palju. Peale Napoleni koogi. Ja mõne koogi veel. Igatahes, võtsime oma koogikesed ning läksime külla. Esimene üllatus oli see, et tädi oli juba esimesena end külalisena sisse seadnud. Ta oli ka kooki toonud! Rummi oma (rummikook on mu lemmikutest lemmikum). Jaa! Minu ajal olid seal maailma parimad rummikoogid! Tõesti. Alati, kui kondiiter Marge rummikoogi segu tegi, olin mina oma lusikaga platsis ning maitsesin, st pigem sõin seda. Hea oli! Ikka vääääga hea oli. Nüüd aga... Ma olin pettunud... Rummikook oli esiteks teise kujuga. Nagu igal pool mujal. Mulle ikka meeldis suur tükk kandilist rummikooki hästi õrna põhja peal, aga nüüd oli nagu mingi pläss. See tähendab üritati teha lillekest ja vahukoor või miski oli peale pandud. Ära rikuti hea kook, on minu arvamus. Olin varem ikka saanud palju paremat. Pluss maitse oli ka kuidagi pläss. Ei olnud enam seda ''õiget'' rummikoogi maitset. Lihtsalt polnud... Teiseks meekook, mille me suure hurraga ostsime... Jeah, võib-olla tõesti on kas mu koogimaitse muutunud titaootamisega või tahan ma lihtsalt liiga palju vinguda, aga jah - nii lahjat meekooki pole ma veel saanud. Kreemi oli palju, seepärast ma kohe tahtsin seda proovida. Aga see kreem oli... Nagu vesi. Tõsiselt. Oli ja ei olnud ka. Teised ütlesid ka, et varem olid pagarikojas ikka palju paremad tooted. Pluss - teisipäeval sain pagarikoja tuuletaskuid. Üllatusüllatus! - Tainas oli toores! Vat siis. Kohupiim oli hea, aga tainas oli toores. Ma ei tea, mis kondiitrid seal nüüd on, aga Kalamaja Pagarikoja maine on küll alla läinud. Sest kohupiimataskud olid ikka ühed suurima läbimüügiga tooted. Kui nad nüüd toored aga on, siis kohe ei teagi, mis edasi juhtuda võib. Loodan, et nad ikka võtavad end kätte ja asi muutub paremaks. Külastajaid on ju alati juurde tulnud ning pagarikoda meeldib kõigile. Hubane ja armas. Peaasi, et maine ei langeks!

Muide - suured Kinder Surprise on ka olemas! Maxi omad. Ja ma sain ka ühe endale. See oli ikka tohutult suur. Üllatusmunagi oli suur ja suurema täitega, mitte pisike. Jõuluoma küll, aga vahet pole. Nüüd üritan jõuluasjadest suure kaarega eemal käia. Miks? Lihtne - kui ma nüüd kõik jõuluasjad ära proovin - ostan, mida ma siis detsembris teen? Ma tean küll, et jõule hakati juba pidama oktoobri lõpus, aga mul kaob enne jõulutunne tuhat korda ära, kui jõulude õige aeg on. Seega kannatan. Tahaks küll osta Kalevi ilusaid taskušokolaade, aga hoian tagasi. Too üllatusmuna ning advendikalender olid lihtsalt ühed väikesed sammukesed jõulude suunas. Sellest piisab. 

Minu jaoks võivad jõulud üldse tulla kah. See tähendab, päkapikud. Esiteks olen ma sel aastal üpriski tubli olnud (vaielgu vastu see, kes julgeb), teiseks on mul nüüd punased sussid! Juba ammu on, aga ma pole jõudnud oma uudistega siiamaile. Punased ja pehme sisuga. Nii pehmed ja soojad, et isegi sokke kandma ei pea! Nüüd saangi siis panna sussid aknalauale 1.detsembrist ning oodata ja vaadata, kas mulle tulevad ka päkapikud.

Pettumus on suur. Kõik rääkisid, et tuleb külm talv. Hästi külm talv tuleb. Novembri lõpuks lubati juba lund ja külmemaid temperatuurikraade. Mis meid aga ootab, kui aknast välja vaatame? Kui julgema vaadata. Meile vaatab vastu sombune, hall, rõske ilm. Soojakraade keskmiselt 5-6 igapäevaselt. Vihma tuleb ka. Sellest ei pääse. Talveilmast pole aga haisugi! Päriselt ka - kui eelmine aasta samal ajal oli ikka lumi maas ja külm oli, siis nüüd polegi nagu külm. Pigem rõske. Noh, kui tuleb ikka korralik põhjatuul, siis paneb sõrmed ja varbad ja ninaotsa külmetama, aga muidu mitte midagi. Mitte midagi, mis viitaks talvele. Lisaks lugedes ilmaprognoosi, siis lörtsi lubatakse. Püsivat lund vist küll lubatakse kesk Eesisse, aga ranniku äärde ja saartele mitte nii väga. Ühesõnaga - halleluuuja mustad jõulud! Jõuluvana teeks küll suure kingituse ja valmistaks suurt heameelt kõigile, kes ootavad lund, kui ta jõuludekski taevakaared valla päästaks ning lume sadama paneks. Kas või nendeks kolmeks jõulupäevaks. Rohkem polegi vaja. Jõulutunnet ju pole, kui pole lund... Ja siis ma kuulen, et mõnel Šveitsis lumi sajab... Mis sest, et sulab kohe ära, aga vähemalt tuleb taevast lund mitte vihma. 

Üks pilt veel - tegin ju Laurale sünnipäevaks kaks patja. Täitsa ise ikka. Kunagi vist oli isegi juttu sellest. Nüüd pilt ka, et näidata milliste kunstiteostega ma hakkama sain. Ikka esimesed padjad! Ja ega neil nii väga viga midagi olnudki. Omatehtud on ikka hästi tehtud, kuigi pisikeste defektidega. Peaasi, et kingisaaja ise nendega rahule jäi.