Luiged

Kui lugeda, kui hästi mõnel ilmaga vedanud on ja kuidas meil siin Eestis ilm ikka kärtsub ja mürtsub saja taala eest, siis noh... Vat, ei oska kuidagi kommenteerida. Samas, mulle meeldib sügis, ja see, et hetkel Eestis mingi torm möllab on ka isemoodi romantikat täis. Kuidasmoodi siis? Ma ei tea isegi. Lihtsalt on kuidagi teistsugune ja hubane tunne istuda toas suure vihma ja äikesega. Teadmine, et ise oled kaitstud. Paljud ei saa aga sellega rõõmustada, sest kuuldused, millega sai tormipoiss öösel hakkama, on ikka imetlusväärsed. Ühel viis tormipoiss koerakuudi aiast minema! Õnneks oli kutsu öösel toas, aga milline ehmatus võis teda tabada hommikul, kui ta tahtis oma korterisse minna ja näeb, et pole mingit korterit, kuhu ta minna saaks. Kutsust on kahju. Mõnel viis torm ikka katuseid minema. Tavaline on tormide puhul puude murdmisaktid. Oiii! Tormidele meeldib puid murda. Tundub, et puud ja katused on tormide lemmikpiinatavad. Haa! Ei tea, kas naerda või mitte. 

Vihma kallab. Varsti pean välja minema ja trotsima vihma ning tuult. Loodan, et mu ilus lilla valgetäpiline vihmavari ikka ellu jääb. Peab jääma! Ega ma asjata teda endale Sassi toega soetanud. Ikka selleks, et ilus olla. 

Eile see-eest, võrreldes tänasega oli imeline ilm. Okih, polnud nii soe ja päikseline, aga nauditav. Jalutasin kesklinnast Lasnamäele peaaegu tagasi, ilm soosis ja tita tahtis tuulutamist. Minu põis ainult ei soosinud jalutuskäiku. Raseda värk, tita arvab, et põie peal on hea lamaskleda ning siis peab kõndiv inkubaator pidevalt seda tühjendama. Nagu mõistuski - tunne on selline, et tita lausa meelega rõhub mu mõistusenärvidele, et ma mitte midagi ei mäletaks ja kõik meelest läheks. Kaval nipp, ma ütlen.

Nii see luigeke siis seirasi mind

Jalutasin Kadrioru pargist ka läbi. Arvasin, et sealolevad mustad luiged on juba ammu kusagile soojemasse kohta tarnitud. Ennäe ime! Ikka ujusid seal! Ahned ka veel pealekauba. Suvel käisid pargivahid ringi ja vilistasid igale inimesele, kes julges neile saia puistada, nüüd polnud ühtegi vahti ning luiged olid selgeks õppinud, et inimestelt saab ikka midagi. Mind nähes noolis üks luik mind sellise pilguga, et kohe kohe lendab mu käest midagi söödavat tiiki. Tutkitki. Ega ma sinna neid söötma läinud! Vaatas too mind alguses natuke, siis veel natuke ja lõpuks taipas, et minult ei tule midagi ning ujus järgmist ohvrit otsima. Kavalad linnud ma ütlen. Ega pardid rumalamad olnud. Üks isane part oli lausa nii jultunud-julge, et tuli tiigist välja ning triivis ühe väikese lapse juurde, kes läbi kivisammaste tiiki seiras. Lihtsalt pänta-pänta kõndis, kuni jõudis lapse selja taha. Lõpuks lapse vanemad märkasid ning ütlesid võsukesele ka, lisades juurde, et anna pardile natuke saia kah. Eks laps andiski tsipakene oma pirukast pardile. Sellise terakese ainult, mille varblane oleks maast üles leidnud. Vat siis. Julged loomad meil siin linnas.

Parte oli ka eila ikka väga palju. 

Käisin mina ka tormi ja tuult trotsimas. Oo! Polnudki nii jube nagu arvata võis. Tuul oli küll väga tugev, või pigem tsipa tugevam kui tavaliselt, aga mitte midagi enneolematut. Vihma sadas tsipa... 

Käisin siis uues Postimajas ka ära. Avati ju alles hiljuti. Ega ma seal kaua olnud, ainult vaatasin, kuidas toidupood Rimi välja näeb. Teate, mulle ikka ei meeldi need uued kassasüsteemid, mis nüüd Rimides moes on, kus kaks kassat on nii tihedalt teineteises kinni ning lindid on nii lühikesed. Lisaks on igal kassal vaid üks ärajooksulint, et kui mul on palju asju, siis pean nad kiiresti kotti toppima, sest juba järgmise kliendi asjad tulevad peale. Ja meeletult kitsas on ka. Ma olen ikka vanakooli inimene. Korralikud vahed ja korralikud lindid ja puha. Et oleks aega tegutseda ja ei pea rahmima. Järgmine kord vaatan ka kauplused üle. Mis ja kus ning äkki leidub midagi huvitavat kah.