Johaidii! Ma olen ikka väga suures õnnes, teades, et on suurepäraseid inimesi. Jah, suurepäraseid. Eile sai Sass suure koti täie titariideid. Sel korral tõesti - titariideid, mitte lapseriideid, mida meil on ka juba omajagu. Sassi tore kolleeg lihtsalt pakkus oma lapse riideid ning viis need eile Sassile. Ütles veel, kui tuleb poiss, saab veel titariideid. Te lihtsalt ei kujuta ette, kui üüüüübernunnud need riided on! Nii pisikesed ja armsad ja... Oeh, kohe tahaks võtta kassi ja kõike talle selga proovida. Aga tõesti - lihtsalt ära anda suur kogus titariideid, pealegi kvaliteetseid ja puhtaid ja looduslikest materjalidest (vähemalt nii sain ma aru, sest mõnusad ja pehmed nad on), on ikka supertegu! Ma olen tõsiselt siiralt tänulik tollele neiule. Ah, kui toredaid inimesi on ilmas. Tegemist on juba kolmanda inimesega, kes titariideid-lapseriideid meile annab. Lihtsalt niisama! Okih, ega me nii head ka pole, et lihtsalt võtame ja mitte midagi vastu ei anna, aga pakkuda riideid ja need ise ära tuua... Nüüd on enamus asju isegi olemas titale. Mitte loomulikult kõik, on pisiasju, mida kindlasti veel vaja läheb pluss - kui veel antakse riideid ja nõu, siis olen mina alati kahe käega poolt. Seega ma usun, et meie tita saab tunda väga palju armastust. Kui tal juba praegu veab, enne sündi, siis veab tal ka pärast hiljem elu. Või kuidas?
Pluss tal on ju toredad vanavanemad ja mõni paar vanavanavanemaid pluss tädisi ja tädimehi, ja isegi üks onu. Ja siis veel tädi Helina, kes kasvatab titast mehe... Ja ärme siis unusta, et tital on veel väga hea isa ja peaaegu väga hea ema.
Kohe näha, et jõuluaeg on käes! Ootusärevus on sees ning kohe seesmiselt läheb väga soojaks. On, mida oodata. Esiteks tuleb lendab Helina mõneks ajaks tagasi, teiseks ootame jõule, kolmandaks ootame uut aastat, neljandaks, et tuleb tita... Jõudu ja jaksu ja motivatsiooni tegutsemiseks on nii palju, et kohe ei teagi, mida sellega pihta hakata! Johaidii! Või siis peab hakkama mõtlema, et mida head sel aastal juhtunud ka on... Teate, nii palju on juhtunud ja nii imepäraseid asju, et kõik halb, mis ka sündis vahepeal, on unustusse jäänud. Meeletult tore aasta on siiani olnud. Õpetlik kah. Aga ei hakka veel heietama sellest aastast. Sinna on veel tsipakene aega.
Johaidii-alleraa!
Väikeõel on täna üle pika aja võistlused. Varsti läheb taas rajale. Nii et pöidlad pihku, et hobune liigselt perutama ei hakkaks! Tubli tüdruk on ta ikka tegelikult, et tal on tahtmist käia ratsutamas ja trennis ja ta end kätte võtab. Vähemalt trenni mõttes. Hobused on talle ikka meeldinud. Ta küll tahtis poni saada, aga jah... Suur hobene on ikka parem. On vähemalt, kust maha kukkuda. Poni seljast on see maandumine ju päris lühike. Ei saa seda lendamist selgeks. Nii et las jääda suur hobene. Küll ta varsti mõistab, et suur hobene on ikka etem pisikeses ponist. Nii et ootame ja vaatame, mis kohale väikeõde jääb!
No comments:
Post a Comment