Kui mõni saab nautida lumesadu ning jõulutunne tekib lausa iseenesest, siis mina pean seda kunstlikult tekitama. Meil ju lund ei tule. Kui joppab, saame lörtsi. See ju ka tegelikult peaaegu lumi, ainult natuke tsipa liiga vesine lumi. Ah, mis seals ikka. Jääme ootama, et vähemalt jõuluaeg oleks meil valge. Kolm päeva lund ja sellest piisab! Noh, minu sünnipäeval võiks ka lund maas olla, muidu pole nagu õige päev.
Igatahes, õnnistasime kah tulevased jõulud sisse ning sõime verivorste. Kapsas ja verivorst... Pohlamoos oli veel vaid puudu. Teisalt ei saa ka kõike, mis sa muidu jõuludel teed! Verivorstidega samal päeval sõin veel piparkooke. Tädi oli toonud Lätist ja mul on need ikka veel alles! Sai neid nositud. Hõõgveini oleks pidanud ka jooma... Alkoholivaba siis sel korral. Ja kilo mandariine läks ka ühe õhtuga hinge alla! Vat siis. Kui pole lund, siis on verivorstid, mandariinid ja piparkoogid. Kõige parem jõululõhn ongi vist piparkoogi ja mandariini segu ning kõrval veel verivorsti küpsemise lõhn... Ja kuuselõhn... Okih, liiga kaugele tüürin oma lõhnadega. Täpselt nädala pärast võib hakata sellistele asjadele mõtlema - siis on ju esimene advent! Hakkame püromaanideks ning põletame küünlaid. Äkki veab, ja tuleb ka õige jõulutunne. Räägitakse ju, et lapse tulekuga tuleb tagasi see ''õige'' jõulutunne. Vaatab, ehk joppabki.
Seni aga kuulame Elvist ja studeerime. Peab ju ütlema, kui ilus laul see on: http://www.youtube.com/watch?v=z8MOIs0Dd5g&list=RDlmakK7BSRnE.
No comments:
Post a Comment