Jõuluimesi juhtub ja tõestusi selle kohta leidub. Seega uskugem imedesse.
Esmaspäeval avastasin, et hüatsint, mille kevadel ostsime ning mille panime kenast kollasesse potti, on hakanud õitsema. Kui teha lühidalt kursus taimedest, siis hüatsint on sibultaim. Peale õitsemist kuivavad ta lehed ära ning sibula peab panema kuhugi pimedasse ja jahedasse kohta. Okih, ei olnud mul seda pimedat ja jahedat kohta kusagilt võtta suve hakul ning panin ta lihtsalt kapinurka. Eks ma ikka käisin ja kastsin seda, et ta täitsa ära ei kuivaks. Üldjuhul peaksid taolised sibultaimed endast elumärke andma hakkama alles kevadepoole. Seni nad lihtsalt puhkavad. Mida tegi aga minu valge lõhnav hüatsint? Tema võttis kätte ja hakkas umbes kuu tagasi väikesi lehekesi välja ajama. Nüüd eile aga avastasin, et mitte ainult lehekesi ei aja mu väike tibulilleke välja vaid ka õisi! Tänaseks on juba mitu väikest õiekest end lahti teinud ja lõhnavad kah veel pealekauba! Nii et kevadlilled on omadega metsas.
Eile aga helistas mulle vanaema. Ega ta pole mulle väga palju helistanud peale seda, kui teatasime, et saame tita. Aga eile jällegi helistas. Neljapäeval on vaja lihtsalt üht meiginägu - inimest, kellele tehakse tasuta meik ja võib-olla sätitakse natuke juukseid. Inimene ei pidanud küll väga suur proff olema, aga mis vahe seal on! - kellegi peal ju peab harjutama kah. Nii ma siis lähengi vanaema soovitusel endale homme meiki saama. Vaatab siis esmakordselt, kuidas proffid meiki teevad.
Nädala alguses, kui Sass nautis oma vabu päevi, sõitsime trammiga paar peatusevahet. Seisime, sest tramm oli ikka korralikult täis. Aga mis vahe seal on - ma seisan päris tihti ühistranspordis ka siis, kui kohti on piisavalt. Igatahes, meie lähedal istus natuke tüsedam noor roosa jopega neiu. Korraga ta tõusis ja pakkus mulle istet! Vatsiisnii. Et ikka pakutakse rasedatele istet, kuigi kõht pole teab, mis suur. Õnneks või kahjuks läksime me juba järgmises peatuses maha, et ei läinudki istet vaja. Tähtis on mõte ja tolle neiu mõte oli väga armas. Suured tänud inimestele, kes näevad, et ka vanad ja rasedad vajavad istet.
Samal õhtul läksime kinno ka veel. Pole ju teab, mis ajast kinomajas käinud. Tõesti, väga pikalt pole sinna sattunud. Kevadel vaatasime küll, et tohohh pele! - nii palju häid filme, aga vaatama ei jõudnud midagi. Vaatasime ''Issit'' (http://www.forumcinemas.ee/Event/299644/) ja seda ikka kõige hilisemal seansil. Tegemist on üle pika aja ühe väga hea komöödiaga, mida näinud olen ja Sass ka. Seda soovitan ma küll julgelt, kui keegi naerda tahab. Südamlik komöödia. Kinomajas aga nägin, see tähendab, et mind nägi, sest mina ei pane kedagi tähele, oma endist peaaegu ülemust Nordicu ajast - toitlustusjuhti Gertit. Vat siis. Alguses kommipoes, ja siis hiljem vetsus tuli ja ehmatas. Mitte meelega loomulikult, aga hakkas rääkima ja ma ehmusin. Küsis, millega tegelen ja kuidas on. Ütlesin siis, et kasvatan agaralt last ja patsutasin kõhule. Gerti tuli siis ka vaatama ja kallistama. Ime kombel vaatas ta ka sama filmi, mis meiegi. Temast võib aga seda juba oodata.
Ja et veel imesi oleks - esmaspäeval helistas mulle Viki - inimene, kelle vanemat poega käis Helina päris pikalt vaatamas. Loomulikult minu soovitusel, sest ma ise ei saanud toda last sel hetkel vaatamas käia - töö ja Gabriel olid mul juba niikuinii. Aga Helina tegi leebet välismaale suurt raha teenima ning siis Vikil ka mure - kust saab uut lapsehoidjat. Tundus, et pikalt polnud lapsehoidjat vaja, aga nüüd läheb abi natuke vaja, sest väike lapst ripub pidevalt ta küljes ning ema ei saa mitte midagi teha. On vaja kedagi, kes lapsega mängiks. Eks ma siis lähen mängima ja vaatan, kas tita tahab minuga olla või mitte. Nii et täna on siis lapsehoidmise päev!
Eile käisin Gabrieli vaatamas. Mängisime õues - lund oli ju tohuvapohult! Vedasime kelguga lund ja täitsime auku. Tegime kelgusõitu. Ja Gabriel tegi isegi ühe lumeingli, mille ta ära tallus. Tubli poiss, ma ütlen. Pidin magama ta ka panema. Õhtune aeg juba siiski ju. Ega ta ei tahtnud magama jääda - emmet pidi ootama. Jäi! Lugesime unejuttu ning peale seda ta ütles, et ma võin ta toast ära ka minna, et ta julgeb olla üksi kah. Ei läinud ma kuhugi ja valvasin teda. Tal oli küll mure, et mis siis, kui emme tuleb ja Gaba ei näegi teda ning emme ei lähe tema juurde. Ma siis ütlesin, et vahet pole, kas Gaba magab või mitte, emme tuleb niikuinii ta juurest läbi. Viimaseks küsimuseks jäi tal aga: ''Kas mu õlad on teki all?'' Peale seda jäi ta juba sügavalt magama.
Seega nagu näha, juhtub ikka jõuluimesi. Nii mõnedki neist on väga armsad ja toredad ja meeldejäävad. Mina vähemalt usun neisse. Nüüd küll. Väikesed asjad ja pole midagi suurt, aga tavaliselt juhtubki just väikestest asjadest suuri asju. Olen tänulik, et mulle istet pakutakse. Olen tänulik, et vanaema helistas, kuigi oleksin võinud talle ka ise helistada. Ja olen tänulik, et sain eile endale Lammas Shaune'i! Minu pärast võivad jõulud nüüd tulla oma suurte ja väikeste imede ja ootuste-lootustega.
P.S Pildimaterjali on ka, aga eks ma tegelen sellega tsipa hiljem, nüüd on vaja joosta last hoidma.
Eile aga helistas mulle vanaema. Ega ta pole mulle väga palju helistanud peale seda, kui teatasime, et saame tita. Aga eile jällegi helistas. Neljapäeval on vaja lihtsalt üht meiginägu - inimest, kellele tehakse tasuta meik ja võib-olla sätitakse natuke juukseid. Inimene ei pidanud küll väga suur proff olema, aga mis vahe seal on! - kellegi peal ju peab harjutama kah. Nii ma siis lähengi vanaema soovitusel endale homme meiki saama. Vaatab siis esmakordselt, kuidas proffid meiki teevad.
Nädala alguses, kui Sass nautis oma vabu päevi, sõitsime trammiga paar peatusevahet. Seisime, sest tramm oli ikka korralikult täis. Aga mis vahe seal on - ma seisan päris tihti ühistranspordis ka siis, kui kohti on piisavalt. Igatahes, meie lähedal istus natuke tüsedam noor roosa jopega neiu. Korraga ta tõusis ja pakkus mulle istet! Vatsiisnii. Et ikka pakutakse rasedatele istet, kuigi kõht pole teab, mis suur. Õnneks või kahjuks läksime me juba järgmises peatuses maha, et ei läinudki istet vaja. Tähtis on mõte ja tolle neiu mõte oli väga armas. Suured tänud inimestele, kes näevad, et ka vanad ja rasedad vajavad istet.
Samal õhtul läksime kinno ka veel. Pole ju teab, mis ajast kinomajas käinud. Tõesti, väga pikalt pole sinna sattunud. Kevadel vaatasime küll, et tohohh pele! - nii palju häid filme, aga vaatama ei jõudnud midagi. Vaatasime ''Issit'' (http://www.forumcinemas.ee/Event/299644/) ja seda ikka kõige hilisemal seansil. Tegemist on üle pika aja ühe väga hea komöödiaga, mida näinud olen ja Sass ka. Seda soovitan ma küll julgelt, kui keegi naerda tahab. Südamlik komöödia. Kinomajas aga nägin, see tähendab, et mind nägi, sest mina ei pane kedagi tähele, oma endist peaaegu ülemust Nordicu ajast - toitlustusjuhti Gertit. Vat siis. Alguses kommipoes, ja siis hiljem vetsus tuli ja ehmatas. Mitte meelega loomulikult, aga hakkas rääkima ja ma ehmusin. Küsis, millega tegelen ja kuidas on. Ütlesin siis, et kasvatan agaralt last ja patsutasin kõhule. Gerti tuli siis ka vaatama ja kallistama. Ime kombel vaatas ta ka sama filmi, mis meiegi. Temast võib aga seda juba oodata.
Ja et veel imesi oleks - esmaspäeval helistas mulle Viki - inimene, kelle vanemat poega käis Helina päris pikalt vaatamas. Loomulikult minu soovitusel, sest ma ise ei saanud toda last sel hetkel vaatamas käia - töö ja Gabriel olid mul juba niikuinii. Aga Helina tegi leebet välismaale suurt raha teenima ning siis Vikil ka mure - kust saab uut lapsehoidjat. Tundus, et pikalt polnud lapsehoidjat vaja, aga nüüd läheb abi natuke vaja, sest väike lapst ripub pidevalt ta küljes ning ema ei saa mitte midagi teha. On vaja kedagi, kes lapsega mängiks. Eks ma siis lähen mängima ja vaatan, kas tita tahab minuga olla või mitte. Nii et täna on siis lapsehoidmise päev!
Eile käisin Gabrieli vaatamas. Mängisime õues - lund oli ju tohuvapohult! Vedasime kelguga lund ja täitsime auku. Tegime kelgusõitu. Ja Gabriel tegi isegi ühe lumeingli, mille ta ära tallus. Tubli poiss, ma ütlen. Pidin magama ta ka panema. Õhtune aeg juba siiski ju. Ega ta ei tahtnud magama jääda - emmet pidi ootama. Jäi! Lugesime unejuttu ning peale seda ta ütles, et ma võin ta toast ära ka minna, et ta julgeb olla üksi kah. Ei läinud ma kuhugi ja valvasin teda. Tal oli küll mure, et mis siis, kui emme tuleb ja Gaba ei näegi teda ning emme ei lähe tema juurde. Ma siis ütlesin, et vahet pole, kas Gaba magab või mitte, emme tuleb niikuinii ta juurest läbi. Viimaseks küsimuseks jäi tal aga: ''Kas mu õlad on teki all?'' Peale seda jäi ta juba sügavalt magama.
Seega nagu näha, juhtub ikka jõuluimesi. Nii mõnedki neist on väga armsad ja toredad ja meeldejäävad. Mina vähemalt usun neisse. Nüüd küll. Väikesed asjad ja pole midagi suurt, aga tavaliselt juhtubki just väikestest asjadest suuri asju. Olen tänulik, et mulle istet pakutakse. Olen tänulik, et vanaema helistas, kuigi oleksin võinud talle ka ise helistada. Ja olen tänulik, et sain eile endale Lammas Shaune'i! Minu pärast võivad jõulud nüüd tulla oma suurte ja väikeste imede ja ootuste-lootustega.
P.S Pildimaterjali on ka, aga eks ma tegelen sellega tsipa hiljem, nüüd on vaja joosta last hoidma.
No comments:
Post a Comment