 |
| Saiapätsaja kass |
Üle pika aja sai maakodu väisatud ja sealseid elanikke tervitatud. Kasse ja kalu siis. Kassid olid loomulikult rohkem vaimustuses meie tulekust kui kalad. Kassid olid ju hea ja parema peal väljas. Muudkui pidid saama midagi head ja eks nad olid nälgas kah ainult. Neljapäeval, kui maal süüa endeile tegime, tegime ka vorstisaia. Jätsime ilusti kööki laua peale. Keerasime selja. Ja korraga, mida ma näen - üks kiisudest oli ühe vorstisaia ära pätsanud! Kahekesi istusid tooli all ja närisid seda. Ohh, kui vihaseks sai Sass! Vaene kass, kes sellise pahandusega hakkama sai. Ei julgenud päris pikalt Sassi ligi minna, ainult susises mehe peale. Ilmselgelt - ma ise oleksin kah pahane, kui keegi tuleb ja hakkab kärama, kui vorstisaia õiglaselt laualt võtan. Tegelikult on mõistetav, miks kassid sellised on - nad on ju nii pikalt üksi ja peavad sööma mingeid kuivi krõbuskeid, aga kui keegi neile külla läheb, siis nad ootavad ikka midagi head - pehmet toitu või hapukoort või vorstisaia. Peaasi, et tegemist poleks tavalise krõbinaga.
Muide, maaelu polegi päris hukka läinud. Jalutasain ma poodi ning vastu tuli nii esimese klassi poisipõnn. Ta teretas mind. Vat, uhke tunne oli peal. Naeratasin nagu totter - poleks lihtsalt uskunud, et maal veel selline komme alles on, et noorem vastutulija teretab endast vanemat. Loomulikult olin mina nii viisakas, et teretasin omal ajal kõiki, kes vastu tulid. Tubli poiss, ma ütlen!
Ahjaa, Sass üritas ka oma muusikalisi andeid proovile panna ning drubaduuriks hakata. Eks ta üritas, mis üritas, aga ega väga asja ei saanud. Akordionil on siiski ju liiiiiga palju nuppe ja seda peab lõõtsatama. Pealegi, ega ta sportlane ole, sest akordioni tõmbamiseks on ikka palju jõudu ja rammu vaja. Ja võhma.
 |
| Tõestuseks, et pill sai piinatud |
No comments:
Post a Comment