Lapsed

Tänase päeva võib kirja panna hea päevana. Mõnusa päevana, sobib paremini. Esiteks tita on viimased kaks-kolm päeva üritanud endast nii palju märku anda, et kuku või pikali. Ja seda tõsiselt. Mitu nädalat oli tema poolt vaikus majas. Mõtlesin, et ooo, mulle on ka hea tita sattunud - ei sega oma emmet. Tutkit sulle. Liiga vara hõiskasin. Nüüd tahab ta ainult tähelepanu. Mitte küll liiga tihti, aga kui ta lööb, siis ta ikka lööb ka. Hea, et ära ei uimasta või kõhuli maha ei lükka. 

Teiseks, miks tänase päeva võib mõnusa alla kirjutada, on see, et sain Lauraga üle mitme-setme aja kokku. Andsin talle üle oma uhke kingi, mille talle valmistasin - padjad. Kusagil peaks isegi neist pilt olema, aga eks ma kunagi näitan, hetkel ei viitsi sellega tegeleda. Peaasi on see, et talle isegi meeldisid. Nüüd saab ta oma padjakollektsiooni veel kaks patja juurde. Ikkagist päris käsitsi tehtud. Ja mis veelgi parem - need olid mu esimesed padjad, mille ma tegin. Pole kunagi isegi mõelnud, et võiks patju teha, aga Laurale mõtlesin: talle teen sünnipäevaks padjad. Ja tegingi! Uhke olen enda üle. Selle üle ka, et talle need meeldisid. Kaks ühe hoobiga: sain Lauraga kokku ning egolaks, et minu padjad on asja ette. 

Rääkisime jälle mitmest setmest asjast, nagu alati - naiste värk ju. Väga tore tunnike oli. 

Eile viisin Katarina marsale. Vend jäi tal palavikku-haigeks ja ema jäi töölt koju. Aga esimese klassi laps ei oska üksi marsale minna. Mis seals ikka - võtsin Sassi ühele poole käevangu ning läksin rahvusringhäälingu majja tüdrukut ära tooma. Noo, palju sarnaseid tüdrukuid oli, aga Katarina tunneb juba kaugelt ära - väike blond ja naeratav tüdruk. Kohe eemalt tunneb ära. Kuigi ta on kõige lühem!

Vihmane päev oli eile. Ja loogiliselt võttes pidi Kata kõik poriloigud läbi käima. Põhimõtteliselt olime Sassiga kaks märga kassi, kes hoidsid eemale poriloigu-Katast. Nii saigi poriloikudest põigeldes laps marsale pandud. 

Homme saan Tallinna melust eemale. Kurtnasse sõidan terveks päevaks. Kata venda vaatama. Ta pole terveks saanud, aga enam pole tal kõrget palavikku. Lasteaeda ta ühesõnaga veel ei lähe. Mina - kahe lapse lemmik - lähen teen Jakobi tuju rõõmsaks, aga Katarina tuju kurvaks, tema ju minuga kodus olla ei saa... Pole hullu! Eile nägi ja homme õhtul näeb ta ka mind veel. Toredad lapsed on. 

Muide, mis veel: Katarina on vaimustav laps. Tõesiselt vaimustav ja tore laps. Ta teeb tuhandet asja, okih, mitte nii palju, aga ta käib laulmas, ta käib sõutantsus ja võistlustantsus, ta mängib malet ja klaverit, koolis laulab ka veel... Ta käib alles esimeses klassis. Mis selle asja point on: ta teeb seda kõike sellepärast, et talle meeldib, mitte sellepärast, et teda sunnitakse. Katarina tahtis juba kaks aastat tagasi mitut asja teha. Küll tahtis mitut erinevat tantsu tantsida ja laulda palju ja... Oeh, on ikka hea, kui laps ise tahab kõike teha. Tubli ja tark laps. Andekas ka. Pealegi, tema naeratus röövib südameid. Ma juba kujutan ette, kuidas ta mõne aasta pärast murrab mõne poisi südame. Ja kümne aasta pärast on neid murtud südamega poisse rohkem. Katarina on lihtsalt hea tüdruk.