Sel nädalavahetusel käisin taas üle mitme setme aja maal. Et ikka enne jõule saaks nina maaõhku tunda ja puha. Reedel läksime ema ja väikeõega. Rongiga. Hea on ju mõnikord rongiga sõita. Mulle vähemalt meeldib. Lisaks, kui olen veel tudengina kirjas, saan tsipa odavamalt kah. See on põhiline. Maale jõudes aga ootas meid ees üllatus - osades majades puudus peale tormituuli elekter. Loomulikult kuulus nende majade hulka ka meie majakene. Lihtsalt terve maja oli pime. Naabrimees küll ütles, et õhtul kella üheksaks tuleb elekter tagasi, tuhkagi ta tuli! Alles öösel kahe paiku tuli.
Eks me siis istusime ja tegime nalja, et vaatame küünlavalgel vusserit ja keedame küünlaleegil muna ja teed. Sest tõesti - ikka päris jahe oli, kuigi radikad olid enamvähem soojad. Samas, ilus oli. Vaikne ja rahulik. Ei mingit infomüra. Ei mingit lärmi. Selge taevad. Tähed. Lihtsalt istusime ja rääkisime. Kui kõht tühjaks läks (õnneks käisime rongilt tulles kohe ka poest läbi, et saaks midagigi süüa) ja jogurtid olid söödud, leidsime sahvrist veel sibulat. Leiba oli. Võid oli. Seega sibulaleiba! Juhhuu! Ja teate, kui hea on sibulaleib soolaga, kui tõesti ikka mitte midagi süüa pole ja piparkookidest on kah kopp ees. Sõime siis leiba. Ema veel avasats, et raadiot on võimalik kuulata - seal on ju patareid sees!
Aga taevas - nii selge ja tähine. Ema nägi langevat tähte. Sass helistas ja vaatasin aknast välja ning nägin ka langevat tähte! Hiljem läksime Garmeniga veel rõdule värsket õhku hingama, tähistaevast imetlema ja langevaid tähti ootama. Ja ma nägin veel üht! Loomulikult ma soovisin ka. Tõesti nii imeline oli. Arvan, kui elekter oleks olemas olnud, siis oleksid need langevad tähed langenud omaette ning keegi poleks neid märganud, aga elektrita lihtsalt pidi vaatama. Jäi lihtsalt silma. Tore oli.
Magama läksin kahe kiisuga koos. Neile kohe meeldis voodi, kuhu magama läksin. Kuigi jah, üks pani päris kiirelt minema ja teine läks poole öö pealt minema. Ilmselgelt võtab mu tita lihtsalt liiiiiga palju ruumi.
Laupäeval oli elekter ja hommikul sai sooja toitu. Riisipuder rosinatega. Mmmm... See on superhea! Pole ammu nii head asja saanud. Peale söömist aga läks orjamiseks - hakkasin küpsiseid tegema. Mandliküpsiseid, kaerahelbeküpsiseid ja õekse soovil kookoseküpsiseid. Nii umbes 3-4 tundi läks nende peale. Kaerahelbeküpsiseid tegin veel ühe satsi õhtul kah, sest katsetasin uut retsepti ning need küpsised tulid meeletult head! mõnusad õhukesed ja poolsitked, aga samas krõbedad. Kuldpruunid. Lisasin sinna rosinaid ja kuivatatud kirsse. Lihtsalt... Niii häid kaerahelbeküpsiseid pole ma siiani veel teinud. Nüüd on mul vähemalt olemas oma salaretsept, mille järgi ma nüüdsest kaerahelbeküpsiseid teen. Tõesti, väga head küpsised tulid! Kuigi ahjuplaadil nägid nad peale 10 minutit küpsemist välja nagu lehmakoogid... Lõpptulemus oli aga liigagi ahvatlev.
Pühapäeva hommikul tulime Garmeniga linna tagasi. Poolel teel linna poole sadas laia valget lund. Ka linnas oli selline lumi ja tuul, et võrratu! Teel oli mitu avariid. Hea, et Sass vastu tuli, muidu poleks koduteed üles leidnudki. Aga nii hea oli taas oma Lammas Shaun'i näha. Oli ikka oma meremehe kostüümis ja sokid jalas nagu ma ta siia jätsin. Kuigi olgem ausad - maal on alati olla hea, sest sealne rahu ja vaikus on miski, mida isegi linna korter ei suuda järgi teha. Mul on hea meel, et meil polnud üks õhtu elektrit. Sai taas nautida küünlavalgust ja lihtsalt koosolemise tunnet.
Täna käisin Tobiast vaatamas. Eelmine nädal sai ka seda tehtud. Siis me lihtsalt mängisime. Täna käisime kärutamas. Tobiase ema küll ütles, et ega tita üle poole tunni väga kärus sõita ei täha, aga meie käisime ja olime ikka üle tunni ära! Isegi lutti ei pidanud andma, sest Tobias lihtsalt ei hakanud vigisema ega nutma ega midagi. Lobises vahetevahel arusaamatus keeles, aga muidu oli rahulik. Naljakas oli see, et kultuurikilomeetril jalutades tuli vastu turiste ja nad kõik naeratasid nii avalalt, kui Tobiast vaatasid. Nii armas oli. Eks ma siis naeratasin neile vastu ka. Lisaks ülekäiguradadel lasti meid alati üle - ka taksojuhid, kes tavaliselt sõidavad kas või jalakäiast endast üle. Ja kihutajad. Hea tunne oli. Sai jälle natuke praktiseerida lapsekasvatamist ja lapsega jalutamist.
Enne tuppaminekut käisime veel pargist läbi, et kiikuda tsipakene. Panin Tobiase kiigule ja kiigutasin ja oh, kui õnnelik oli laps. Hakkas kohe nii naerma! Tsipa sai kiigutatud kui endine klassiõde tuli juurde! Tohohh pele! Pole teist... Emm... Aastast 2007 näinud. Ka temal on laps - 1 aasta ja 4 kuune. Lapse isa oli ka seal. Kairiin tuli minu juurde ja oli eemalt juba vaadanud, kas ikka olen mina või mitte. Ega ära küll kohe ei tundnud. Siis veel arvas, et Tobias on minu laps ning vaatas kõhtu ja ei saanud asjale pihta. Eks ma siis seletasin, et kõigest võõras laps, aga enda oma tuleb veel. Kairiin oli ja on üks äraütlemata tore inimene. Oli juba kooliajal. Väga sõbralik ja vaoshoitud. Plaanivad juba teist last. Nende laps tahtis ka mulle sülle tulla. Mis seals ikka - tita kõhus, Tobias ühel pool, teine laps mahub teisele poole - supreema! Meie klassist on ainult kolm tüdrukut emaks saanud. Kui mind kaasa arvata. Teised pole ei pulmitama kippunud ega ka lapsi saanud. Poisid ka mitte. Naljakas küll, aga noh, tänapäeval on siiski vaja karjääri teha ning raha teenida. Ega ilma rahata last ju ei kasvata siiski. Hea meel oli näha vana klassiõde. Ikka alati särasilmne.
Ahjaa. Sass on mulle öelnud, et olen jõehobu, nüüd ütles ka ema mulle, et ma olevat jõehobu. Diskrimineerimine missugune. Pealegi, jõehobud on ju armsad...
No comments:
Post a Comment