Mõni asi veel

Et pilte oleks ikka rohkemas koguses, on mul veel mõni pilt lisada, mis meenutab Iirimaad. Saime seal ju hunniku viisi lasteasju. Nüüd ongi meie uueks lemmikmänguasjaks (st minu omaks küll) laulev kutsu: nuppu paremale viies, teeb ta tavalist lastemuusikat ja ütleb midagi baby'ga; vasakult poolt aga tuleb klassikalist muusikat. Kui olla kutsuga tsipa vägivaldne ja teda raputada või peksta, siis ta teeb ka auh ja auh. Või midagi taolist. Imeline kutsu! 

Kilekott igaks hädajuhtumiks.
Säilitan, äkki läheb kunagi vaja

Igatahes, Iirimaal vaevas meid pea kõiki toidumürgitus. Oii, mitte elu ilmaski polnud ma sellist asja põdenud, sest üldjuhul on mu tervis raudne nagu teras. Kui nüüd välja jätta need pisikesed nohud ja peavalud jmt kraam. Sõime seal mingit riisi. Ja tsipa hiljem tunnen, et kõik tahab välja tulla! Eks ta siis tuli ka. Nii ma kallistasin pool päeva vetsupotte. Kuna Signe läks poodi, kutsuti mind ka kaasa. Egas ma siis nõrk pole! Läksingi. Poest jooksin kaks korda välja. Signe andis kilekoti ka kaasa, kuhu sisse saaks end tühjendada, kuigi tolleks ajaks oli mu magu kõikidest asjadest juba täitsa tühi. Esimesel korral jäi kott tühjaks, teisel korral mitte. Väkka! (Ma isegi ei tea, miks ma seda räägin, aga sel hetkel mõtlesin, et miks ma rumal tüdruk tervisekindlustust ei teinud). Ega seal pole lihtne poest väljuda ju - sisenemiseks on üks uks, väljumiseks teine. Nii et alguses ma siis üritasin leida teed välja. Võtsin endale kindluse mõttes veel ühe koti, et äkki on vaja välja uuesti joosta. Õnneks polnud! Peale seda läks tervis ka paremaks ja järgmisel päeva sain jälle kõike süüa. Pool päeva kallistada vetsupotti ja elu on taas ilus. 

Üks pisiasi veel. Saime kõik kolmekesi, st mina ja Sass ja Marek, lutikommi. Punased. Signe ostis. Need olevat ta lemmikkommid. Oleksin saanud tagasiteel lennukis seda lutsuda, aga ei - seisab mul ikka veel tervena ja pakendis. Sassi oma on ka kusagil... Peaks olema. Nii et kui mul peaks päris igavaks minema või kui tita tulekuks on mul lutt veel alles, siis hakkan titaga võidu lutitama (kuigi mina titale lutti andma ei hakka, vaatab, kas suudan taluda tema nuttu niisama või mitte). 

Koolist ka midagi. Reedel jõudsin kooli enne kaheksat. Tavaliselt hakkavad loengud küll 8:30, aga reedel tegime matemaatikas testi ja see hakkas pool tundi varem, et ikka valmis jõuaksime omadega. Garderoob avatakse kell 8. Jõuan mina sinna ning kell polnud veel 8gi. Küsin mina siis garderoobitädi käest, kas saan ikka mantli ära anda. Tema vastas, et saab küll. Vaatasime veel kella, et kaheksa see ju veel pole. Tema kostis veel selle peale , et kui tulgu ma siis õhtul varem. Ütlesin, et tulen niikuinii. Ning tema lõpplauseks oli, et nii toredat inimest pole juba ammu kohanud. Vat, päev hakkas kohe palju positiivsemalt peale nii! Tore ju kui keegi sind toredaks peab.