Jätame reisi. Sellest teab igaüks natuke. Aga mul on kõik üles kirjutatud. Ja rohkemgi, kui keegi arvata oskab. Võib öelda: teatakse/nähakse vaid jäämäe tippu.
Teate mis - ma poleks mitte kunagi uskunud, et Kalevi rosinad piimašokolaadis niivõrd head on. Jaa! Sass eile tõi mulle ja kui ma neid praegu söön, siis.... mmmm... Need on lihtsalt niiiii head, et viivad keele alla! Tavaliselt mulle rosinad šokolaadis ei meeldi, aga nende puhul teen ma küll väga suure erandi.
Jõuaks nüüd nagu kuidagi eilseni ka. Jeah. Eile sõitsin üle pika aja marsaga Kurtnasse. Jakobit vaatama. Haige poiss nagu ta seal oli. Ja härmatis oli maas! Nii kui Tallinnast välja sai, siis kattis pea igal pool maad härmatis! See oli niii ilus ja kuidagi talvine tunne! Poriloikudel oli peal õhuke jääkirme. Õlekõrsi kättis hõbehall härmatis. Romantika missugune. Loomulikult oli temperatuur ka vastav. Ikka krõbedam kui linnas. Aga see selleks! Novembri keskpaik ja õrnalt annab talv enda tulekust teada. Ilu lisas veel päikesetõus, mida nägin. See oli nii särav ja kuldne ja... Lihtsalt hämmastav, mida rohkem Tallinnast välja saad, seda ilusam on päikesetõus ja loodus. Linnalooduse kuldkrooniks on ju tuhat maja. Pole nagu midagi imetleda.
Muta ja Rocky olid ka õnnelikud mind nähes. Suured ja tölpad kutsud nagu nad on. Muta on ju suur nagu vasikas, aga hästi tore ja sõbralik. Mitte vist võõrastega ja nendega, kes talle ei meeldi. Head majavalvurid. Minuga saavad nad ikka hästi läbi. Muta ei tahtnud isegi, et ma ära läheksin. Nad on ikka numpsikud kutsud.
Esimesed sõnad, mida Jakob ütles mulle, kui mind majja sisenemas nägi ja ma tsau talle ütlesin: Pole ammu näinud! Väikemees-naljamees. Ega pole tõesti ammu näinud. Aga ega nende kodu pole selle ajaga muutunud
ka väga, mis ma seal viimati käisin. Jakob on ainult suuuureks kasvanud. Ikka mehine poiss. Judos käib ja puha.
Mis me eile tegime? Mhm. Mängisime. Ja vaatasime multikaid. Näitas esimese asjana oma Transformerid ära. Hiljem ütles: On ainult üks inimene, kes Transformeritest kõike teab. - Küsisin: Oo, kes siis? - Tema pani vastu: Mina! Vot siis nii on lood. Kui tahate Transformeritest midagi teada, minge 5aastase Jakobi juurde ja ta räägib teile nendest kõike. Mitte et Transformerid mind nii väga huvitaksid, aga ikkagist. Male mängisime ja nipusumängu mängisime. Pea kõik lauamängud said läbi mängitud. Siis hakkasime legodega mängima.
Need rosinad on saatanast. Hea, et neid on ainult 70grammi, muidu sööksin korraga terve kilo ära...
 |
| Tähtis Jakob-tuttpütt kerapuslet kokku panemas. Ja juuksed olid tal ilusti tuttpüti moodi |
Jakobil neid legoklotse ikka on. Suur tööriistakasti täis. Ta näitas oma kunstiteoseid ka. Oli ehitanu mingid autolaadsed asjad. Meie aga hakkasime maja ehitama. Ehitasime ikka mitu tundi. Maja tuli pidevalt ju täiendada. Alguses seinad, siis aknad kuidagimoodi, siis toad.... Katus, mis lagunes. Antenn. Korsten. Pidevalt tuli midagi juurde, millega pidi täiendama. Vahepeal jäid klotsid sinnapaika ning hiljem ehitasime edasi. Aga pildid ütlevad rohkem kui tuhat sõna, nii et pigem pildiseeria kui mõttetu loba.
 |
| Algselt oli selline maja, sillaga ja puha. Jakob ise tahtis silda! Saigi selle. |
 |
| Silla otsas ilutses Jakobi meistriteos. Kui aru saate, mis see on... |
 |
| Hiljem nägi maja välja pealtvaates selline. Näete, voodis magavad kaks nukku - see kruvipeaga on naine, kuigi Jakob ütles talle ikka pidevalt mees... Ärge siis kohe vasakule mõelge |
 |
| Majas oli ka uhke arvuti. Ja need ringjad asjad arvuti kohal on joogid... Ohutu koht jookide säilitamiseks |
 |
| Ja külgvaade samast hoonest. Maja ette on pargitud uhke Jakobi mašiina. Maja ees on veel päikesevari koos laua ja pinkidega. Uhke maja, mis? |
 |
| Hiljem tuli maja ette ka bassein. Hüppekaga ikkagist. Ma täitsin selle veega ka. Tühi bassein oli kuidagi kõle... |
Nonii. Selline nägi siis majaehitus ajalugu välja. Üritage ise mitu tundi välja mõelda, mida te järgmisena ehitate. Meie mõtlesime! Algselt oli lihtsalt majaseinad, hiljem aga... Luksusvilla!
Jakob ajab ikka kadedaks ka. Tal on hullult pikad ripsmed. Jeah, ikka korralikult pikad. Iga naine on kade, kui mehel on pikad ripsmed, sest naised peavad kasutama oma ripsmete pikendamiseks igast kraami, aga mehed... Neil nagu meelega looduse poolt antud ilusad tihedad ripsmed. Loodab, et vähemalt minu tital tulevad ka nii pikad ripsmed. Siis ma saan olla kade tema peale. Aga imetleda neid iga päev.
 |
| Vaadake - on ju pikad ripsmed! Kade olen lausa. |
 |
| See on lihtsalt liiiga hea pilt, et mitte jagada. Tüüp mängis legodega ja siis korraga jäi multikat vaatama. Hea nägu on mehel peas. |
No nii. Saigi vistist nigu kõik. Ega palju rääkida polegi lapsehoiust. Lihtsalt väga tore oli saada linnast välja ning tegeleda lapsega, kellega sai kunagi pea iga päev koos oldud. Minu pärast võiks ta tihedamini ka haige olla. Kuigi ega haiged lapsed pole just ka hea vaatepilt. Jakob ikka tahtis eilse päeva jooksul mitu korda, et oleksime diivanil pikali ja kaisus. Ma siis võtsin väikese tüübi kaissu ja vaatasime multikat. Ahjaa - lõpus näitasin talle ka, kuidas Mahjongi mängida. Mängis natuke. Aitasin ka, aga ta oli õnnelik, kui sai ise mõned klotsid kokku. Nii et järgine kord saab veel targemaks.
Neil on ka teleskoop! Sellega küll eile vaadata ei saanud lihtsalt seepärast, et liiga pilvine oli. Kunagi lähen ja vaatan.
Nad andsid kaasa eile veel kolm purki õunamahla. Ja vat, nende õunamahl on ikka priima. Päriselt ka. Kui ma alles hiljuti sain poollahjat haput õunamahla, siis nende oma on lausa kunstiteos. Täna hommikul jõin Sassiga kahe peale kõige pisema purgi tühjaks. Teisiti ei saanud lihtsalt. Liiga hea mahl on. Tegelikult on nene pere väga tore. Mulle meeldib seal olla ja käia. Naerda saab alati palju. Suu peale pole keegi kukkunud. Nalja mõistavad. Samas on tegemist teineteisest hooliva perega. Kokkuhoidva perega. Küll nöögivad teineteist, aga vat, see on midagi, mida peab ka oskama. Igal nöökimisel on piir, aga nemad võtavad seda naljana. Üllatada oskavad nad ka teinetest alati. Ja noh, ega lapsed kullapaid pole, aga väga tublid on nad siiski. Kõik lapsed on ju vahepeal natuke turtsakad ja jonnakad. Aga armastust jagub.
Katarina on ju reklaamides juba tegev. Tubli tüdruk on. Varsti tuleb üks reklaam telekasse ka, kus ta mängib. Mingi oliiviõli reklaam. Küpsetab pannkooke. Ja ütleb midagi. Teenib selle pealt tervelt 70euri. Nii võiks isegi pannkooke terve hunniku teha. Teises reklaamis ta ainult jooksis. Teenistus - 50euri! No kuulge! Kui ma pean jooksma ühest liivakasti otsast teise, siis ma võiksin kas või 10x nii joosta, et 50euri teenida. Lihtne ju! Tubli tüdruk on ta. Väga tubli. Ma arvan, et Katarina on igatahes parem reklaamitegija kui Tallegi kanareklaami tüdruk, kes on õudusttekitava häälega. Külmajudinad tulevad ainuüksi temale mõeldes peale. Katarina on aga liiga armas.
Eile õhtul tulin marsaga linna tagasi, kujutage pilti - ma olin ainus reisija seal! Nagu ainult minu pärast sõitiski! Johaidii! Superluks. Nii võiks teinekordki marsaga kimada.
Aitab lorast, vaja õppima ka hakata. Muidu jään jälle oma ajaplaanist maha. Eile niikuinii õppida väga ei saanud. Täna peab selle tasa tegema. Aga jutustama ju peab - ikkagist naine...
No comments:
Post a Comment