Juhused on imelised! Saatus on imeline! Ma juba armastan juhuseid. Lihtsalt, ema tahtis siiami kasse vaatama minna. Kaks kassi oli ära anda. Küsis minult ka, kas ma äkki soovin. Noh, mõtlesin, mis seal ikka, lähen siis kaasa. Läksingi. Neiu, kes kassid ära annab, kuna tal endal on kasside vastu allergia ja see ilmnes alles hiljuti, on mulle päris tuttav. Ma küll vistist olen teda korra ainult näinud, aga me siiski tegeleme ühe-sama asjaga ning hakkame päris tihti kokku saama. Kahte kassi ma endale küll ei taha, aga uutest tutvustest ei ütle ma kunagi ära.
Hommikul käisin mina vanaema juures. Mõtlesin, et viina talle kaks purki. Ta ju kogub neid. Igatahes, olen mina poolel teel ning siis mõtlen: midagi jäi nagu koju. Mõtlen ja mõtlen ja taipan: Purgid! Mis teha... Ega minu tuulepeasus pole siiski minu teha. Eks püüan järgmine kord veel. Vaatan, kas siis õnnestub.
No comments:
Post a Comment