astuseks. Just eile jälle tuli ta minu juurde, kallistas ja ütles: ''Ma armastan sind!'' Kas saab olla veel midagi armsamat? Ei. See oli üle pika aja üks moment, mis tegi mulle tõsist head meelt. Nii siirat, omakasupüüdmatut armastusavaldust ei ole lihtsalt olemas. Pealegi, ega iga päev mõni mees mulle armastust avalda. Lisaks too noormees on mees, keda ma kah armastan. Siiralt. Öelge, kuidas saan ma jätta armastamata 3aastast poisipõnni? Võimatu! Vot. Mina armastan. Tema armastab. Meie armastame.Reedel pagesin lapsi vaatama. Polnud seal käinud päris mitu kuud. Nii hea oli! Meisterdasime. Mängisime. Ronisime. Lugesime. Uurisime. Vaatasime multikat. Panime puslesi kokku. Värvisime. Jne jne. Selle aja jooksul ei mõelnud ma ei muremõtteid. Ei mõelnud ma tööle. Ei mõelnud millelegi muule peale laste ja kõike muud seoses nendega. Ühesõnaga: murevabad päevad! Ah, kuidas ma neid nautisin! Ja siis too armastusavaldus... Ma olen neisse lastesse kiindunud. Tõsiselt. Tüdruk veel andis mulle oma joonistatud pildi. Pani isegi postmargi peale. Nüüd ripub too pilt ilusti külmetuskapenduse peal. Pildil on siis tema ja naabripoiss, kes talle väga meeldib ja keda ta armastab. (Ärge seda kellelegi öelge. See on saladus.) Uskuge või mitte, ma ei tundunud puudu mitte millestki. Oli tunne, et kõik on olemas. Tõesti, üks asi oleks võinud veel olla, aga las see jääda. Muidu oli kõik superluks! Nauditav nädalavahetus. Ja muide - ma oskan asju ära võluda. Probleema on ainult selles, et ma ei oska neid tagasi võluda. Ainukesed asjad, mida oskan nii ära võluda ja tagasi võluda, on käärid ja liim. Neid võlusin korduvalt meisterdamiste ajal tagasi.
Kuulake laulu: The Gummy Bear http://www.youtube.com/watch?v=astISOttCQ0&NR=1&feature=fvwp
Ja nüüd ei tee ma midagi. Löön ainult raamatu lahti ja loen seda. Aitab küll! Homme ju töö, täna võib siis ju puhata.
Uskuge või mitte, aga mind võib norida kah. Ma norin lihtsalt vastu.
Ja üks väike lõik...
Nii on...
...Tihti me ütleme " Ei armasta ", aga hinges jooksevad meil pisarad . Tihti me ütleme " Vihkan ", aga ainult selleks , et ise usuksime seda . Tihti me ütleme " Hüvasti ", aga samas lootes seda inimest veel kord näha . Me ütleme " Mine ära ", selleks ,et inimene ei näeks meie pisaraid . Me ütleme " Mitte kunagi ", kui teame,et see juhtub veel kord . Me ütleme " Olen sust üle saanud " kui kardame tunnistada oma tundeid . Me ütleme " Olen sind unustanud " kui mõtted inimesest on alati . Me ütleme " Ma kustutasin ta nr. ära " kui mäletame seda peast . Me ütleme " Meie vahel on kõik läbi " kui kõik tegeltikult alles algab . Vahest me ei saa öelda " Armastan " kui kardame kuulda vastust . Me palume , et meid jäetakse üksi , kuigi vajame kellegi tuge . Me loodame , kuigi pole eriti mingeid võimalusi . Me ootame , kuigi teame , et meid on juba unustatud . Me unistame teades , et seda mitte kunagi ei juhtu . . .
No comments:
Post a Comment