Uudsus

Eile käisin juuksuris! Kohe peale tööd läksin. Mõtlesin tööl, et võiks ju. Mõeldud tehtud! Töökene sai läbi ja mina võtsin koheselt suuna juuksuri poole. Kaua ma lihtsalt ikka mõtlen! Tegutseda ka ju vaja! Pealegi oli tegemist äkkmõttega ja need ju PEAB kohe täide viima! Astusin siis juuksuri juurest läbi ja istusin pea poolteist tundi seal. Oh, kuidas mulle meeldis, kui juuksur mu juustega tegeles. Kui ta küsis, palju ta mul juukseid lühendab, vastasin, et 5-6cm, ta küsis kohe üllatunult, et nii palju? Ma vastu, et võib ka natuke rohkem. Nägin oma juuste langemist. Salk salgu haaval langes üks juuksesalk teise järel. Ja nii edasi. Kella seierid tiksusid ikka edasi ja edasi. Mina jõudsin vahepeal mõelda, et tolle juuksuri juurde lähen kindlasti veel! Lihtsalt nii võrratu soengu tegi ta mulle! Mulle igatahes meeldib! Juuksed on küll lühemad, aga ma ei suuda neid siiani imetlemata jätta! Nii vahva! Lõpuks ka uus soeng üle miljontsiljontuhande aasta!

Natuke eilsest õhtust kah siia otsa. Tööst pole ju mõtet rääkida, seal niikuinii väga palju huvitavat ei juhtu. Oot, aga üks vanatädi ütles: ''Meeste käest ei saa väga sageli teada, mida nad mõtlevad.'' Õige jutt! Selle peab meelde jätma! Ja nüüd ei hakka ma enam uurima kah, mida üks või teine mees mõtleb. Niikuinii ei saa ju päris täpselt nende mõtetest aru! Tegelikult on ju teada, millest nad mõtlevad. Ja selle jaoks ei pea isegi mitte geenius olema.

Aga nüüd õhtust! Päris palju juhtus. Või noh... Nii mõndagi pigem. Kuna ma pole mingi romaanikirjanik, ei hakka ma sõnu ritta seadma ja ennast tõestama oma kirjutamisoskamatusega. Aga mis on põhiline. Sain kokku üle pika aja (st siis üle pooleteise kuu) tegelinskiga, kes lasti üle pika aja vabaduse kätte ning ta võis isegi tsiviilriided selga panna! Üllatus! Kahe peale kaks pudelit valget veini. Mõnusalt hea. (Viimasel ajal olen ma veini hakanud armastama. Parem kui miski muu! Ausalt! Proovin nüüd kõik veinid järgi, mis olemas on. Ja ma tean hetkel kahte valget head veini!) Ja tuleb tunnistada, et ma olen oma taset tõstnud. Jeah. Sellele sain pihta tegelikult juba kuu aega tagasi. Ma olen kiire. (Seda et ma kiire olen, on ju tegelikult teada fakt. Mõnikord olen ma naine ka ja siis olen ma aeglus omaette.) Peale veine väike õhtuuinak ning siis tatsasin öösel (peale kella 2 siis) kodu poole. Nälg oli ka ilgelt suur. Kuna Rotsu teeb külmakapi kallal pidevat hävitustööd, astusin läbi Statoilist võtsin burgeri ning asusin seda koduteel nosima. Ega koju pikk tee olnudki. Mind segasid vahepeal ainult kolm inimest, kes minu ees kõndisid, loomulikul nad ei kõndinud vaid pigem roomasid. Ma siis võtsin sisse oma neljanda käigu ja vajutasin gaasi ning kihutasin neist mööda. Möödumise hetkel hakkas üks minuga rääkima. Arenes dialoog, mille kulminatsiooniks oli, et mind kutsuti videot vaatama. Mingisuguse ansambli oma. Kõhklesin. Siiski võõrad ju ja noh... Magama tahtsin ka minna, sest ega ma võõraid karda! Too tegelane, kes minuga rääkima hakkas, oli Eesti bändi Ped:gree liige. Vaffa! Igatahes, kõhklesin, koju ei olnud ka ju pikk maa ja nende asukoht oli ka suhteliselt lähedal... Seega anti mulle kaks võimalust: kas minna otse ja koju magama, või minna üle tee koos kolme võõra inimesega oma hommikut vastu võtma. Kuna teised kaks ütlesid ka, et läheksin nendega kaasa, siis läksingi (too bändi liige ütles ka, et ma võin ju vanaduses oma otsust kahetsema hakata, kui kaasa ei lähe nendega. Tal oli õigus! Ma oleksin kahetsema hakanud! Sest nüüd ma tean kolme väga toredat inimest, keda ma muidu ei teaks. Ma sain juurde infot, mida ma poleks magadeski juurde saanud. Ma sain uue kogemuse. Ma sain muusikaelamuse, mida poleks saanud! Ma sain nautida vestlust ning vaadata hommiku saabumist suurest aknast. Ja ma sain paljugi muud. Seega, ma ei kahetse oma sammu!) Ja nagu te aru saite, valisin ma teise tee! Ehk siis läksin kaasa. Ja oli lõbus ja vahva õhtu! Väikesed õllekesed ning palju palju meeletult palju muusikat! Nauditav. Imepärane! Hommikul sai suurest aknast vaadata tihedat lumesadu ja mõelda, kas lumi saab veel tihedamini sadada? Ja jällegi: muusika! Muusika! Muusika! Hommikusöögiks ka väike pitsakene. Tegelikult võib seda lausa varajaseks lõunaks nimetada. Ning taas koju. Nüüd saan siis vanaduses meenutada, millise otsuse tegin ja et tegin siiski õige valiku.

Nüüdsest on mul igatahes uus hobi - käin öösiti tänaval ja astun inimeste juurde ja küsin, kas ma ei võiks nendega kaasa minna. On ju vahva idee?!