Magasin tunnikese. Väsimus oli selline, et niitis jalust! Kohutav ühesõnaga... Ei tea, kust selle sain... Mhm. Tegelikult aiman: kui kaks ööd magada vaid neli+neli tundi, siis võib väike väsimus endast tunda anda.
Eile oli pikk päev: äratus kl 6. Siis vanaema juurde. Sealt tööle 9 tunniks. Edasi tarkade inimeste tarku jutte kuulama ja tarkasi nägusi imetlema (mulle siiski meeldivad targad inimesed! Ja needki, kes ennast targemaks minust peavad). Lõpp-peatuseks oli sõbra korter. Aga enne seda suutsin ma kukkuda kah. Jeah. Jälle. Vanem õeksekene kukkus nädala alguses väga ahvaltlevalt mõne jaoks ja tegi jalakese katki. Ma ei saanud ju maha jääda! Nägin ju, et kõnnitee koosneb ainult jääst. Isegi mõtlesin, et ei kuku, kui kõnniteele sammukese teen. Ja too esimene samm saigi saatuslikuks: panin selili maha. Mõnuzzzz. Vasak käsi sai väikese haava. Parem istmiku pool valutab siiani. Peapõrutuse sain vistist kah. Aga seda pole tähele panna...
Istusime neljakesi. Rääkisime. Naersime. Eilne õhtu oli üle pika aja väga nauditav. Ma lausa tundsin, et naudin õhtut. Jõin oma veini. Ja ei mõelnud mitte millelegi muule, kui vaid antud hetkele. Egas siis alati oma kalleid sõpru ei näe ning nendega nalja teha saa. Muide, ma rääkisin peale kahte pudelit veini isegi tarka juttu! Jeah. Ma ise kah imestan. Ma ei suuda isegi kainelt tarka juttu ajada väga ning nüüd... Ma küll väga ei mäleta, millest minu ja sõbra tark jutt koosnes (neljast jäi lõpuks alles kaks, sest üks pidi ära minema, mis oli väga kurb, ning teine läks lihtsalt magama...), aga seda ma siiski mäletan, et öösel praadisin ma pelmenkusi, sõime neid otse pannilt majoneesiga ning rääkisime ja rääkisime ja rääkisime. Ja sõbranna pani ikka killu maha! Tema kaotas oma rinnahoidjad ära! No tule taivas appi! Ainuke asi, mida ta meile korrutas oli, et ta pani nad põrandale. Me siis otsisime kõik võimalikud ja võimatud kohad korteris läbi, aga mida polnud, olid rinnahoidjad. Kõige müstilisem kadumine. Mina tegin eile trikki kah! Kuna mu üks pudel vein tühjenes ülihelikiirusel, aga mul oli kodus veel teinegi pudel veini, jooksin siis mina koju, et toogi üksik pudel üksindusest päästa. Ma siis läksin. Ilma mantlita. Ilma papudeta. Teie kurvastamiseks pean mainima, et mu koduni sõbra majast on nii 1 minut. Aga lõbus oli! Ega iga päev nii joosta saa!
Täna hommikul oli kuidagi raske olla. Esimesed töötunnid olid igatahes natuke uimased. Aga elasin 7 töötundi üle! Ning pääsesin koju! Muide, eile tööl lendas tuvi meil aknast sisse! Jeah. Aga läbi klaasi! Aknasse tuli auk ja tuvi... Mina ei tea, kuhu tema kadus...
Täna õhtul veel välja! Uut klubi avastama! Vaatab siis, kuidas end täna üllatan. Ja kuidas elu mind üllatab. Aga ma tean, et ma ei tohi kuulata Bon Jovi laulu ''Bed of Roses''. Ilusalt karm laul... Blind love is true... Täna hommikul seda kuulatas tekkis tuttav efekt. Seal on sõnad: Bottle of vodka is still lodged in my head... Siis ma mõtlesin küll, et ega täpsemalt ei saagi öelda. Kuigi jeah, vodkat mu peas ei loksunud, aga kaks pudelit veini küll.
Ja piim oli hommikul üllatavalt hea!
Eilne jääb meelde. Kätlin ja Marko ja Jüri... Lihtsalt super seltskond! Nendega juba igav ei hakka.
Eile ütles mu noor kolleeg, et ta on armunud... Nii armas. Tahan ise ka.
Pisarad on valusad. Eriti nood pisarad, mille põhjust sisimas tead, aga mida kellelegi reeta ei saa. Pisarad tekitavad hirmu. Hirmu, et käeulatuses olev asi on kättesaamatu.
No comments:
Post a Comment